vesi ja ajanud pullisid vee peale.
Päev tõusnud varsti selle peale. Mees tõusnud püsti, vaadanud: hobused seisnud üsna ta ligi mändade all. Ei kuulnud sugugi, mill hobused sinna tulnud. Vist olivad ju õhtu seal.
Sest saadik ei läinud mees enam ööse Üllikjärve äärde.
14. Tund on tulnud, meest on vaja
J. Vaine Tarvastust.
Üks herra sõitnud korra üle jõe.
Silla otsas heinamaal istunud näkk kivi otsas ja laulnud ühte viisi: “Tund on tulnud, meest on vaja!”
Herra lasknud hobusele piitsa anda ja sõitnud kärmesti edasi.
Natuke maad jõest eemale tulnud üks mees jookstes vasta, riided süles.
Herra küsinud, kuhu jooksja läheb.
See vastanud: “Ujuma!” Ja ruttanud ise jõe poole.
Herra lasknud kutsari mehe tagasi tuua ja tunni aega tõlla juures kinni pidada.
Siis lasknud mehe lahti ja käskinud ujuma minna.
Mehel ei olnud enam sugugi himu ujuma minna. Mees tänanud herrat südamest, et herra mehe upumise surmast peastnud.
15. Kära ja müra järvel
O. Hintzenberg Lehtsest.
Korra olnud Koonukõrve taat suurel järvel (Pruuna vallas) kalal. Õhtul hakanud vihma sadama.
Taat vedanud küna kaldale, pöörnud pool kummuli, teinud tule lõke ülesse ja paistnud ennast, ise küna serva all olles, tule paistel.
Küll olnud järve peal solistamist kuulda. Seal lauldud ja tantsitud, nii et vesi üsna laenetanud.
Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja peale. Selle peale hüpanud koputaja ise jälle järve tagasi.
Nii kestnud müra kaua edasi. Vanamees aga uinunud magama.
Homikul hakanud uuesti kalu püüdma. Saanud nüüd nii palju, et enam ei jaksanud ühe korraga koju viiagi.
Kaarel Evartovi suust Lehtsest.
16. Kivi otsas istumas
J. Kangur Jäärjast.
Jäärja Alliku talu maa peal on päratu suur kivi. Pisike oja tire jookseb kivist mööda lõune poole jõkke. Enne vanasti seisnud see kivi paksus metsas. Siis käinud näkk jõest sagedasti selle kivi otsas istumas.
Karjased näinud seal näkki: ilusa näoga noor neiu, rohelised juuksed peas, sinine jakk seljas, punased sukad jalas. Lambad läinud tihti süües ta juurde. Näkk visanud väikeste kividega lammaste poole. Lambad joosnud laiali.
Korra olnud vana saunaema karjas. Püüdnud näkki näha saada. Näkk seda nähes hüpanud kivi pealt maha ja joosnud läbi variku suurde jõkke. Vesi plahvatanud üle pea.
Kui väiksed lapsed karja tulnud, olnud näkk jälle kivil istumas ja ennast soendamas.
Aega mööda raiutud mets maha. Sest saadik ei tule näkk enam kivile istuma.
17. Kütt ja näkk
O. Hintzenberg Lehtsest.
Mees hulkunud tihti püssiga mööda metsa. Korra olnud jälle Valge jõe ligidal. Olnud vara homiku, tedrede mängu aeg.
Mees läinud edasi, näinud: naesterahvas kõndinud järve ääres. Naesterahval helekollased juuksed ja pruun nägu.
Mees mõtelnud: “Kes see ometi nii vara piaks siin jõe ääres olema?”
Hakanud naesterahva poole minema. Naesterahvas põgenenud eest ära. Mees läinud kiiresti, naesterahvas veel kiiremini.
“Mis näki jalad tall on, et ei või järele jõuda!” pahandanud mees.
Ehk mees küll tasakesi nii ütelnud, kuulnud naesterahvas seda ometigi. Vaadanud korra ringi ja hüpanud siis vette.
Vesi vulisenud, vee vulisemisest kuulnud mees aga ühtlasi ka heledat naeru äält.
J. Blumfeldti suust.
18. Must härg laukas
M. Aija Veelt.
Vee valla maa sees vasta suurt raba, mis Köima ja Vörungi poole läheb, on suured sügavad laukad, mis “Kasklaugasteks” hüütakse. Seal nähtud enne alati näkkisid.
Korra läinud üks Vee valla mees sinna ligidale pardi jahile. Käinud tüki aega, ei näinud ühtki parti.
Viimati hakanud ära tulema. Näinud nüüd ometi: must härg tõusnud äkisti laukast ülesse ja ujunud mehe poole. Mees hoidnud teine poole lauka äärde. Härg jälle tema pool.
Nii ujunud härg mitu korda üle lauka, ikka sinna poole, kus mees olnud.
Viimati hakanud mehel hirm. Arvanud: ega see õige härg ole, vaid näkk. Läinud kohe koju, rääkinud lugu teistele.
Teised kohe: “Lähme vaatama!”
Hulk noori mehi tulnud kaasa. Läinud laukale.
Laukale jõudes tõusnud härg uuesti laukast ülesse ja hakanud meeste poole ujuma. Mehed pidanud esite nõuu härga kinni püüda.
Üks aga olnud targem. Ütelnud: “Mis me tast kinni püüame! Kes teab, kas on õige härg või on koguni mõni näkk!”
Nii pea kui mees näki nime nimetanud, kadunud härg nagu suur kala laukasse ära. Pärast ei ole teda iialgi enam seal näha olnud.
Teise korra näinud kütid seal ühe hane. Küll lasknud teda, aga kellegi kuul ei hakanud peale. Hani ujunud ikka keset laugast Viimaks võtnud üks kütt särgi eest preesi, pannud püssi, lasknud siis.
Nii pea kui pauk käinud, kadunud hani.
19. Sukka kuduv näkk
O. Hintzenberg Lehtsest.
Valge jõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas. Need näinud seal valges riides neiu edasi, tagasi kõndivat.
Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise:
“Kujun, kujun surnu sukka, kujun kooljal koiva katet!”
Tütarlapsed läinud uudishimulikult lähemale. Neiu tõmmanud tütarlapsi käega, otsekui kutsuks neid enese juurde.
Tütarlapsed ei julgenud ometi minna. Kuuldud laul kohutas neid ära.
Nüüd läinud neiu jõkke suure kivi otsa, visanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda:
“Tund on tulnud, mees pole jõudnud!”
Siis aga hüpanud plumsatades
