Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014. Ville Arike
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Üks ajastu, kaks põlvkonda, kolm tipphetke. Eesti meeste korvpallikoondis 1992–2014 - Ville Arike страница 10
Teine üheksakümnendatel sündinud mees Siim-Sander Vene arvab, et 14-aastane finaalturniirita periood on tõepoolest pikk, kuid üldises plaanis näitab meie korvpalli seisu – reaalset edasipääsuvõimalust enne 2012. aastat ju ei tekkinudki.
Vene kerib kalendri uue aastatuhande esimese kümnendi lõppu tagasi. „Esimesel aastal, kui tulin, oli kõige noorema ja kõige vanema mehe vanusevahe päris suur. Nüüd mingil hetkel jäi see üsna väikeseks, alla kümne aasta. Oleme suhteliselt ühes vanuses, teeme kõike koos, lollused ka koos ära! Tekkis kõva kambavärk. Varem igaüks tuli, tegi oma töö ära, tekkisid väiksed grupid, aga ei enamat.
Kui oleme nii kaugele jõudnud, ju on Tiit Sokk teinud õiged valikud. Ta on aastate jooksul muutnud mängufilosoofiat, saame oma parematest mängijatest parima poole kätte. Meie koondis on ebastandardne, vastastele keeruline ja paljud ei saagi meie mängule täpselt pihta.
Kui keegi usub ja loodab sinusse, viib see edasi ja annab parema tunde. Mängijad naudivad seda! Kui sa tead, et saad oma asju teha ja tunned ennast mugavalt ega pea mängima stiilis, millega sa pole igapäevaselt harjunud või mis ei klapi sinu oskustega, on väljakul mugav olla, palju lihtsam ja lõbusam, siis on korvpall väga tore mäng!“
Resümee sõnastajaks sobib mõistagi kuldsuu Reinar Hallik:
„Koondises mängimisel on väga palju plusse, miinuseid praktiliselt polegi! Hea küll, jääb vigastuseoht ja perega ei saa nii palju koos olla. Meie naistel on raske, suvel, puhkuste ajal, ei saa mehega nii palju koos olla. Mees magab kahe trenni vahel, hambad laiali, ja käib mängudel. Kuid meie naised-elukaaslased arvestavad sellega. Sa ei hakka ju kohe esimesest päevast koos elama, sa tead, kellega sul tegu. Need on koondise ainsad miinused.
Võistkonnavaimu pealt tuleb väga palju. Olen kuulunud klubidesse, kus mängijad on head, aga vaimu ei ole, ja siis ei tule ka tulemust. Olen alati seda meelt, et sul võivad olla kehvemad mängijad, kuid hea vaimuga saad palju parema tulemuse. Kui mängisin Lappeenrantas, valis treener sinna kokku sobivad mehed – saimegi väga hea klapi. Kui aga mängisin Rootsis, hoidsid ameeriklased omaette, rootslased omaette, ülejäänud eurooplased omaette.
Koondises on üks punt, koondise trenni lähed alati hea tujuga ja tuled veel paremaga tagasi!“
Gert Dorbek
Soku kooli poiss
See vise ei unune. Mängivad Iisraeli ja Eesti korvpallimeeskonnad. Tel Avivi eeslinn Rishon Le-Zion, väikesevõitu, 2000 pealtvaatajat mahutav spordihall. Eesti on olnud terve mängu tagaajaja osas ja pääseb mõnikümmend sekundit enne lõpusireeni seisul 72:75 rünnakule. Head lahendust ei leita, Siim-Sander Vene teeb hädaviske, kuid Gert Dorbek suudab ründelauast lükata palli Sten-Timmu Sokule. Tollele jookseb korraga kolm vastast peale, sööt väljaku nurka suundunud Dorbekule ja… Tšahh! teeb võrk. Lisaaeg, mille Eesti juba võidab!
„Jumal tänatud, et sisse läks! Hea, et ma ei pidanud selle viske eel mõtlema. Aega oli kolm sekundit, mina täiesti vaba. Ainult viska! Õnne peab ka olema,“ kirjeldab Dorbek enda hinges toimunut mõni minut pärast mängu.
Dorbek ei pruugi olla koondise viimase kümnendi säravaim mängija, kuid seda viset ega mängu ei võta temalt ega koondiselt keegi. Ainuüksi selle viske, selle võidu pärast tasus tal hakata korvpalli armastama, harjutama, selle mänguga leiba teenima ja koondisse jõudma.
Kõik saab alguse omaaegsest Baltika noortegrupist, mis ühel hetkel liigub sujuvalt Tiit Soku korvpallikooli tiiva alla. Nii et Dorbek on Soku kooli poiss, käsikäes Tanel Sokuga sirgunud, mehistunud, koondisse ja EMfinaalturniirile jõudnud. Gert ja Tanel on parimad sõbrad.
Kord, kui Kalev/Cramo meeskond peab Kalevi hallis Balti liiga mälestusväärse mängu lõunanaabritega, kõik pikad mehed kukuvad vigadega riburada välja, kuid Dorbek ja Sokk mängivad kahel lisaajal vastaseid üksteise järel üks-ühe vastu üle ning jätavad võidu koju, kommenteerib kalevlaste toonane juhendaja Aivar Kuusmaa tunnustavalt: „Soku korvpallikooli poisid, Soku kooli kasvatus!“
Mida siis Tiit Sokk poistelt nõudis, milline see kasvatus oli? „Üks-ühe vastu mäng oli tähtis. Sokk nõudis noorteklassis alati esmalt läbimurret. Polnud nii, et tuled üle ja viskad peale. See ei läinud kohe üldse, niisugust asja meil ei lubatudki. Trennides harjutasime üks-ühe vastu mängimist palju. Samas ei tähendanud see pea ees korvi alla tormamist. Söötmist nõuti meilt samuti – kui sõber oli vaba, tuli pall anda sõbrale.“
Koondislastest tunneb Dorbek Sokkude peret kindlasti kõige paremini. Aga ta ei ütle, et Tanel sai isa Tiidult noorena erikohtlemist. „Kui üldse midagi, siis Tiit nõudis Tanelilt rohkem kui teistelt. Tegelikult nõudis ta kõigilt ühtesid ja samu asju. Ma ei tea, kui palju nad kodus korvpalliasju arutasid. Kujutan ette, et mingil määral on ikka raskem, kui isa on treener.“
Huvitav on asjaolu, et Gert ja Tanel said tuttavaks juba enne, kui hakkasid koos trennis käima. „Süüdlaseks“ asjaolu, et Gert on Aivar Kuusmaa õepoeg ning Kuusmaa ja Tiit Sokk teenivad ühel ajal leiba Kreekas, Ateena Panathinaikoses.
„Käisime perega Aivaril igal kevadel Kreekas külas ja Tanel viibis samuti vastu. Meid viidi kuhugi väljakule ja kahe tunni pärast tuldi järele.“
Eestis käis eelmisel sajandil enamasti asi ikka nii, et iga poisiklutt kadus hommikul kodust palli mängima ja tuli hilja õhtul tagasi. Ja nüüd käib jutt ainult kahest tunnist?..
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.