Mina tulin mängule põhimõtteliselt tilgutite alt, sattusin mõni päev varem Sofias haiglasse. Doktor Kalle Põder turgutas mu üles, tänu temale saingi mängida.
Juba terve soojenduse ajal möllas publik nii võimsalt, et külmavärinad, judinad käisid üle selja. Niisugune mäng ongi sportlase unistus. Palju sa neid ikka saad, eriti Eestis. Mulle meeldib mängida suure rahva ees.
Eestlane käivitub aeglaselt, alagrupis me hästi ei mänginud, ja enne Bulgaaria-mängu päris sellist fiilingut polnud. Nüüd aga tuli vastane põrgusse. Publikul oli suur osa, nad muutsid bulgaarlaste olemise ebamugavaks.“
Rain Veideman
Haljala poiss
Ta on võimeline viskama turniiri võitnud meeskonna vastu üksi nelja minutiga 16 punkti. Ta on pärast NSV Liidu aega enam-vähem esimene, kes tuleb ja lööb koolipoisina jalaga ukse lahti. Nii meistriliiga- kui ka koondiseukse. Tema areng pole viimastel aastatel sujunud loodetud kiirusega, ent tal on veel aega saada paremaks. Ta on ühel suvel juba olnud meeste koondise resultatiivseim mängija.
Jah, jutt käib Rain Veidemanist. Tema läbimurdehooajal 2009/2010 räägitakse palju vasakust jalast, mis on kaasasündinud närvikahjustuse tõttu arenenud paremast vähem ja jäänud sellest peenemaks. Aga jalg on teemaks ainult tollel hooajal. Mida aeg edasi, seda vähem sellest juttu tehakse ja isegi mõeldakse, sest mängija kinnitab kohe samal suvel meeste koondises kanda ja kujuneb üheks põhitegijaks.
Veideman ütleb, et kui keegi just meelde ei tuleta, siis mõtted jalale ei lähe. „Mõni, kes mind esimest korda näeb, ikka paneb tähele. Näiteks kusagil Krasnojarskis näed, et inimesed vaatavad ja näitavad näpuga. Mis seal ikka, olen sellest üle.“
Juba Kristjan Kanguri ja Reinar Halliku näited osutavad, kui käänuline võib olla suurtest keskustest kaugemalt pärit poiste tee suurde korvpalli. Kohati tundub imena, et nad üldse nii kaugele jõuavad. Erand pole ka Haljalast pärit Rain Veidemani käekäik.
Aasta 2010: Rain Veideman, Rakvere Tarvas.
„Haljala lastel pole peale spordi väga muid valikuid. Hea küll, kultuurimaja on ka olemas. Lähed spordi- või kultuurivalda. Haljala kõige suuremad asutused on peale kultuurimaja vist kool, vallamaja, pood,“ alustab Veideman aleviku eluolu tutvustamisega.
Ka kultuur ei jää temast kõrvale, poisipõlves harrastab Rain seitse aastat rahvatantsu, jõuab rühmaga Eestis kahe parema sekka ja käib ka Soome tantsupidudel.
Kooli ja tantsu kõrvale mahub loomulikult ka sport. Kodus on seinal väike korv. „Olin ikka Kuusmaa või Pehka või Kullamäe ja panin tagant „kolme“. Mängisin üksi, kes mul ikka abiks oli. Vahepeal proovisime isaga, kumb saab kümnest vabaviskest rohkem sisse.“
Nagu sageli juhtub, esindavad head spordipoisid oma kooli kõikvõimalikel aladel. Kergejõustik, võrkpall, rahvastepall, jalgpall… Mõistagi ka korvpall. Kooli rahvastepalli võistkonnaga tullakse Eestis kahel korral teisele kohale! Ja vutis jõutakse üle-eestilisele finaalturniirile. Poiss nagu orkester!
„Minu ajal tehti absoluutselt kõike. Kergejõustikus ei lähe sa võistlusele ainult jooksma, vaid teed kõiki alasid. Viskad palli, hüppad kaugust, jooksed pikka maad ka.
Tahaksin kümnevõistlust proovida! Aga mitte mõne professionaali vastu, näiteks koos mõne korvpalluriga. Keegi tarkpea võiks kõrval seista ja veidi õpetada. Kas teivashüppega saan hakkama? Eks viskan teiba enne hoojooksu lõppu minema ja hüppan latist niisama üle! Kunagi algklassides proovisin teivashüpet. Arvan, et teiste aladega saaksin hakkama, tõkkejooksu olen kunagi koolis lausa õppinud.“
Veideman räägib seda kõike teadmata, et sarnase avalduse on juba teinud korvpallikoondise kapten Kristjan Kangur! Ega muud, kui lähimal suvel saab ilmselt ühele kümne ala sõule kaasa elada.
Tänu rahvatantsule pääsevad kaks läbi jää Haljala kultuurimaja kõrvale tiiki vajuvat tüdrukut eluga. Tulevane kossuäss ootab koos ühe sõbraga tantsutunni algust, kui äkitselt kukuvad tüdrukud läbi talvelõpu õhukese jää. Veideman ja tema sõber jooksevad ning aitavad tüdrukud jäisest veest välja. Nagu arnotalid. Ainult selle vahega, et neid õnneks jää kannab.
„Kus sa jõuad sellele mõelda, et äkki vajud ise ka sisse?! Seda on meilt alati küsitud. Lihtsalt jooksime sinna, ei visanud kõhuli ega midagi. Vesi võis tol hetkel olla mulle üle pea, tüdrukutele oli seda kindlasti. Aga mis seal ikka, tõime nad välja, ise ei saanud midagi aru,“ seletab Veideman rahulikult.
Riik autasustab vapraid poisse medaliga.
Rahvatantsust on muudki moodi kasu olnud. „Minu tüdruksõber on tantsija. Kui suvel sai käidud pulmades ja muudel üritustel, kus vaja tantsida, ma hätta ei jäänud. Ükski asi, mida elus olen teinud, pole mööda külgi maha jooksnud. Rahvatants andis koordinatsioonile päris palju juurde. Sammud ja muu, lisaks pead kaasa mõtlema.“
Ning ka jalg- ja võrkpalliarmastus on sisse jäänud. „Jalgpallis olen rohkem väravavaht. Võid teiste meeste käest küsida, kui närvis nad on suve alguse koondisetrennides, kui ei saa palli väravasse!
Suvel mõtlesime õega, et läheme segapaaride võrkpalliturniirile. Aga seal peab mees olema hästi hea tasemega, oleksin jäänud hätta. Rahvaliigas, kus staarid ei mängi, oleks mõte mõistlik, kuid seal ei mängita jällegi kakskahe vastu.“
Kui nooruses saab kõike tehtud, kuidas jääb nooleke siiski korvpallil pidama?
„Õde on minust neli aastat vanem, mängib võrkpalli ja tahtis, et minagi hakkaksin seda ala harrastama. Haljalas oli päris suur võrkpallihullus, sealt on päris paljud läinud Audentesesse. Olin ka võrkpallis juba päris asjalik. Ühel hetkel, ehk neljandas-viiendas klassis tuli aga valida korv- ja võrkpalli vahel.“
Lugu, miks liisk langeb korvpalli kasuks, tundub päris uskumatu.
„Ühe sõbra kõige suuremal mõjutusel. Oli valida, kas lähen Rakveres võrkvõi korvpallitrenni. Ta sai teada, et pean valima, tiris mu Haljalas bussipeatusesse ja ütles, et ei lähe siit enne minema, kui näeb, et ma olen läinud bussi peale ja Rakverre KOSSUtrenni sõitnud.
Põhimõtteliselt ei jäänud mul muud üle! Teadsin, et kui ma poleks läinud, saanuksin pärast lihtsalt kere peale. Ta oli minust suurem, mõni aasta vanem, mängis ise Rakveres kossu ja tuli kahel korral Eesti meistriks. Vahel piinas mind oma lõbuks. Mängime näiteks saja punktini üks-ühe vastu ja kui ma kümmet punkti täis ei viska, lendan kibuvitsapõõsasse. Ma ei saanud õieti korvi alt väljagi… Kui toda kutti poleks olnud, siis kes teab, võib-olla oleksingi läinud võrkpallitrenni.“
Algab iga päev bussiga Haljalast Rakverre sõitmine. Ühest hetkest tuleb esmalt minna jala kodust paari kilomeetri kaugusele Tallinn-Narva maanteele teeristile. Ning Rakveres bussijaamast samuti tükk maad eemal asuvasse Rahu tänava halli.
„Noor nolk oled ja tead, et pead trenni minema, siis kõmbid ära.“
Kas pead või tahad?
„Alguses, et pead, kartsid natuke. Lõpuks muutus ikka enda tahtmiseks. Ega see sõber otseselt nuga kõrile pannud. Aga ta oli suurem ja meie, väiksemad, kuulasime teda. Kui pead kossutrenni minema, siis lähed. Ta ise siiamaani naerab selle üle.
Need asjad
