käisin seal oma õppimise jooksul ehk ainult kolm kuni viis korda. Muuseumid, näitused, teatrid läksid minust täiesti mööda. Püüdsin hiljem seda tasa teha, aga see ei õnnestunudki enam. Kuid ma olen kogu elu alati väga palju lugenud.
Ma ei elanud sel ajal rikkalt ja mul oli alatasa rahaga probleeme. Mida vanemaks ma sain, seda teravamad need olid. Nii et kohe, kui tekkis võimalus veidi raha teenida, kasutasin ma selle ära. Esimesed tööotsad tegin siis, kui olin 14-aastane. Alates 15.–16. eluaastast olen regulaarselt tööd teinud. Alguses koolivaheaegadel, teenides raha leivapoes, seejärel vormistas isa mu kojamehena tööle. Edasi tulid juba üliõpilaste ehitusrühmad, õppepraktika, tehasetöö suvel…
Minu filosoofia oli lihtne: kui on aega ja raha, siis tuleb mõlemat kulutada. Kui aega on, aga raha pole, siis tuleb raha teenida. Aga et sa oled mõlemast ilma – see pole minu jaoks.
Mul ei tulnud kogu selle raha teenimise juures kordagi pähe hakata mingit spekulatiivset äri ajama. Tol ajal müüdi käest kätte importtehnikat ja muusikat, mida tõid need, kes said välismaal käia. Tekkisid ärikad. Mul oli palju selliseid tuttavaid – neid oli nii sportlaste, koolikaaslaste kui üliõpilaste seas. Ma olen küllalt hea suhtleja ja mul on lai silmaring, mis puudutab igasugusest tehnikat. Mõtlengi nüüd tagasi vaadates: naljakas – oleks mul siis kasvõi korrakski tulnud pähe mõte ärikaks hakata, oleks elu hoopis teist rada läinud. Kohe kindlasti. Ma oleksin juba noorena palju teeninud, ilmselt oleksin hariduse ja instituudi kui formaalsuse sinnapaika jätnud, mõeldes, et neid pole ju reaalses elus vaja. Ilmselt oleksid mul varem või hiljem tekkinud suhted n-ö organitega. Ja ilmselt oleksin ma seda hiljem kahetsenud, kuid siis oleks olnud hilja midagi muuta.
Ma uskusin parteisse, kuid ei tundnud erilist huvi ideoloogiate vastu ja ei süvenenud nendesse. Kui see teid üllatab, siis te olete võrreldes minuga ilmselt teisest maailmast.
Ma ei teagi, kuidas seda teile seletada. Aga olgu selline näide: te arutlete sageli sõpradega, milline arvuti operatsioonisüsteem on parem ja milline halvem. See on tehniline teema, kes millist operatsioonisüsteemi kasutab. Kuid sageli läheb selline vestlus üle isikliku suhtumise tasandile: mida – kas te tõesti ei näe, kuidas Microsoft on Vista ära solkinud; kas te ei kattu külma higiga, kui teie draiverid kokku jooksevad ja programmid hanguvad; kas teile pole pähe tulnud mõni Apple’i omanik maha lüüa või vähemalt ta moraalselt maatasa teha?
Kui teie jaoks pole arvuti nii oluline, siis programmid on ikkagi teie elus mõõtmatult olulisemad, kui oli minu elus terve Kommunistlik Partei. Aastatel 1984–1985 tegelesin ma väga kitsaste probleemidega. Kõik teised teemad olid kusagil eemal ja taustal. Elasin piiratud suhtlusringkonnas, kus olid mu vanemad, sõbrad ja õpetajad. Ma võtsin kõike, mida nad rääkisid, faktilise tõena. Ma ei hakanud kunagi kontrollima, kas nende jutt vastab tegelikkusele.
Hüva, Vista avaneb kolme kuni viie minutiga. Kas seda on vähe või palju? Vista võtab enda alla 20 giga kõvaketast – kas seda on ülemäära?
Või Brežnev, kes paneb endale rinda Nõukogude Liidu kangelase ordeni.
Naljakas. Aga äkki see käibki maailmas niimoodi? Tegelikult on mul sellest kõigest ükskõik. Ma ei näe sellel mingit seost faktiga, et poeriiulid on tühjad. Ma isegi ei tea, et kusagil on olemas kaupu täis poeriiulid.
See kõik ei huvitanud mind kuni 27-eluaastani. Ma ei osanud üksikust üldist tuletada. Ma ei mõtelnud väga palju. Olid omad ja olid teised. Valge ja must. Vahepealseid toone ei olnud. Maailm oli varjunditeta. Ma mõistsin muidugi, et omade seas on palju pätte ja lollpäid, aga nad on ju omad. Küll me ise nendega toime tuleme!
Kas ma oleksin võinud tollal n-ö ära pöörata? Ikka. Kui vaadata tollaseid dissidente ja ka õiguskaitsjaid objektiivse pilguga, siis õnneks ei paistnud nad kuigi veenvad. Kui sa ise sügavalt selle ideestiku sisu peale pole mõelnud ja otsinud infot selle kohta, mida nad õieti räägivad-teevad-tahavad, siis on raske seda mõttemalli omaks võtta. Pigem tekkis tahtmine kaitsta seda harjumuspärast maailma, mis oli meile sügavale pähe istutatud.
Perestroika algusajal, 1985–1986, jõudsid mu instituudiõpingud lõpule. Lõpetasin punase diplomi ja nimelise stipendiumiga, töötades samal ajal mitmes lisaametis: olin koduses Sviblovos kojamees, mõnikord ka puussepp, remontisin postkaste, uksi, aknaraame. Suved veetsin ehitusmalevas. 1986– 1987 tegin sama, kuigi olin sel ajal juba Moskva keemia ja tehnoloogia instituudi komsomolikomitee esimehe asetäitja ja organisatsioonilise töö juht. Sama ajal teenisin raha öötööl Krasnoselski leivakombinaadis. Oli raske aeg. Eriti raskeks läks aga siis, kui astusin Moskva riiklikusse juriidilisse ülikooli.
Tol ajal mul rahaga erilisi probleeme ei olnud, kuigi ma olin juba abielus. Mul oli naine ja poeg. Vanemad aitasid mind ja ehkki ma püüdsin igati nende abist keelduda, tõid nad ikka mulle midagi toidupoolist ja andsid oma pojakesele ka raha. Saime hakkama. Meil oli kolme peale 400–500 rubla kuus. Polnud paha.16
Pärast instituuti tahtsin saada tööd mõnes vabrikus või teaduslik-tööstuslikus koondises. Ei õnnestunud. Hakkasin siis instituudi komsomolijuhi asetäitjaks.
Instituudis ei olnud erilist ideoloogilist survet, seepärast said meie komsomolikomiteest elluastumiseks lähetuse Miša Marfin17, Miša Kusnirovitš18 ja veel üks Miša, sedakorda Bolotin.19 Me töötasime seal kõik ühel ja samal ajal. Poliitilised anekdoodid? Vabalt. Ja millise seinalehe ma instituudis tegin! Võib öelda, et sõitsin kõigile sisse ja olin kõigiga terav. Kaasa arvatud dekaaniga. Meil valitses n-ö vabaduse vaim. Me saime kõik omavahel sõbralikult läbi. Kui vastu vana-aastaõhtut ilmus instituudi peasissekäigu koridori paberist laeni ulatuv hiiglaslik kuusepuu (6–8 meetrit), mille kaunistuseks olid viisakas, kuid vägagi vabas vormis kirjutatud „õnnitlused“ (ja aasta oli 1981!), siis ei saanud rektor enam teha nägu, et ta midagi ei märka. Kuusepuu kästi ära koristada, aga alles järgmiseks päevaks. Ja ei mingeid klaarimisi ei parteibüroos ega dekanaadis. Jagodin20 oli suurepärane inimene.
Tol ajal ei teadnud me midagi dissidentidest ega Sahharovist. Võib-olla olime neist kuulnud, kuid minu mõtetes polnud neile kohta. Samas olin ma lugenud raamatut „Üks päev Ivan Denissovitši elust“. Stalinit ma eriti ei armastanud. Tema ajastul toime pandud arreteerimised ja mahalaskmised – need olid sõjaeelse aja julmad vead. Ma teadsin seda kõike, kuid ei seostanud seda kuidagi oma aja NLKP-ga. Barjäär oli vahel. Ma ei mäleta, millal ma „Koera südant“ lugesin. Üldiselt olin ja olen siiamaani rohkem ulmeromaanide sõber. Bulgakov ja A. Tolstoi on minu jaoks n-ö antikvaarsed kirjanikud. Olen neid lugenud, aga mingit muljet pole mulle neist jäänud. Vennad Strugatskid olid märksa huvitavamad, kuigi päriselt hakkasin neist aru saama alles veidi enne 40. eluaastat.
„Väikemees“, „Raske on olla jumal“, „Väljasõit rohelisse“ – need raamatud pakuvad mõistmiseks vähemalt kolme tasandit. Kui kolmanda tasandini jõuad, hakkad sügavalt ja põhimõtteliselt põlgama nõukogude võimu, ja mitte ainult, vaid mistahes totalitaarset või autoritaarset režiimi. Ma pole kindel, et Strugatskid midagi sellist taotlesid, kuid selle nad saavutasid. Sama on Simonoviga. Isegi kui inimene oli veel kahtlev, siis luges ta „Elavad ja surnud“ läbi ning „Ivan Denissovitsi” polnud enam vajagi – Staliniga oli asi selge. Sain neist raamatutest osa hiljem, mitte õrnas nooruseas, kuid siis juba väga selgelt mõistes, mida neis öelda tahetakse.
Mulle meeldis lääne muusika: Boney M, ABBA, Paul Mauriat’ orkester, Patricia Kaas. Kuulasin isegi ansamblit Dschinghis Khan, kuigi nad polnud mu lemmikud. Saksa grupp. Mingi tõrge oli. Suhtusin sakslastesse kui vaenlastesse
Keskmine palk Venemaal oli sel ajal 195,80 rubla. NG.
Hilisem telestsenarist.
Bosco di Ciliegi grupi aktsiate kontrollpaki omanik.
Kontserni Traktornõje Zavodõ suuromanik.
Moskva keemia ja tehnoloogia instituudi rektor.
