sellised toimingud oma alluvate teha.
MBH: Prokuratuuris, kus valitses tavaline seadusetus, kuulati mind üle kui tunnistajat. Siis paluti mul oodata ja kaks tundi hiljem esitati mulle süüdistus. Seejärel kuulati mind uuesti üle. Juba kui süüdistatavat. Kõik käis kiiresti. Kohus– vahi alla võtmise määrus – Matrosskaja Tišina vangla.
Ilmselt poleks mul lastud peaprokuratuuri ruumidest lahkuda. Kuid üritamisega oleksin ma saanud nende närve veidi rikkuda küll.
Helistada? Kellele? Oli ilmne, et Putin oli andnud sanktsiooni. Pöörduda sõprade poole? Ajakirjandusse? Mu advokaat tegi niigi kohe avalduse pressile.
Minu uurijateks olid algatatud kriminaalasjas Salavat Karimov ja Mihhail Bezuglõi, teisi ma ei mäleta. Polnud vähimatki kahtlust, et nad olid tegutsemiseks juba väga selge ja üheselt mõistetava käsu kätte saanud.
Teate, kuidas Karimov end ise nimetas? „Aus sõdur“ (kindrali privileegidega). Kui on käsk, siis ta ei mõtle. Selles seisneb tema pluss oma ülemuste ees. Kuid see on samas ka tema miinus. Sest vahel on vaja siiski mõelda.
Ma ei taha siin rääkida seaduslikkusest, uurija iseseisvusest, prokuratuuritöötaja südametunnistusest… Kui on käsk, siis on need sõnad vaid puhas helide kõla, ei enamat.
Väga võimalik, et tavalises elus on Karimov suurepärane inimene, nagu ütles Stirlitz oma kolleegide kohta gestaapost.
Rajoonikohtu kohtunik Andrei Rasnovski, endine prokuratuuritöötaja, sanktsioneeris Hodorkovski vahi all pidamise määruse. Hiljem sai ta ametikõrgendust ja määrati tööle Moskva linnakohtu kohtunikuks. Kohtus toetas süüdistust prokurör Valeri Lahtin. Seesama, kes oli kohtus nõudnud Platon Lebedevi vahi all pidamist eeluurimise ajal.
Hodorkovski kuulas kohtumääruse ära, võttis abielusõrmuse sõrmest ja kella käelt, andis need Dreli kätte ja ütles: „Pole hullu. Ka selline experience on kasuks.“ Seejärel viidi ta vanglasse.
Hodorkovski pole kunagi hiljem palunud tuua vanglasse nii kummalisi asju kui sel esimesel korral. Keegi oli talle õpetanud, et kirjad tuleb kirjutada sigaretipaberile, sest kui tuleb läbiotsimine, siis võib sigaretipaberi tagasi sigaretiks keerata ja lihtsalt ära suitsetada. Võib-olla oli ta aga lugenud kirjade saatmise kohta vanglast hoopis mingitest raamatutest või kuulnud legende, mida meie folkloor on juba alates revolutsiooniaegadest põlvest põlve edasi pärandanud. Samuti kartis Hodorkovski, et tema peal kasutatakse psühhotroopset relva. Esimesed paar nädalat keeldus ta seepärast igasugusest toidust ja jõi vaid vett.
Anton Drel suhtus enda sõnutsi üldiselt rahulikult sellesse, kuidas kambrikaaslased Hodorkovski vastu võtavad: „Tal on väga kõrge, peaaegu ületamatu valulävi. Ta võib iga inimesega rahulikult rääkida ja oskab temaga ühise keele leida.”
MBH: Vanglas sattusin suurde kambrisse, kuid alguses olin seal üksinda. Hiljem toodi sinna veel paar inimest. Nad seadsid kohe sisse kanali posti, viina, toidukaupade ja sigarettide jaoks. Seal leidusid ka mõned tuttavad. Üks neist istus otse vastaskambris. Olin tõeliselt hämmastunud, kui sain teada, et paljud inimesed, kes olid minu vaateväljast kadunud, ei sõitnudki ära välismaale, vaid istusid vanglas.
Ma ei närveerinud üldse. Keeldusin aga kohe söömast, joomast, kirju saatmast. Vett jõin vaid kraanist. Ja nii kuni selle ajani, mil olukorras selgust sain– tervelt kolm nädalat.
Kasulik on teada, kuidas käituda arreteerimisel või kui teid pantvangi võetakse. Soovitan seda õppida kõigil, kes tegelevad Venemaal äri, poliitika või mingi ühiskondliku tegevusega.
Kõike tuleb võtta just nii, nagu see on. Esmaselt on vaja aru saada sellest täiesti uuest olukorrast. Tuleb hankida informatsiooni ja seda analüüsida. Pole vaja end piinata asjatu lootusega peatsest vabanemisest või muretseda selle pärast, mis vabaduses olles ehk pooleli jäi. Rääkida tuleb vaid seda, mis on kasuks oma eesmärkide saavutamiseks ja ei midagi enamat, sest sa ei tea eales, kuidas sinu sõnu pärast vahi alla võtmist võidakse kasutada.
Ma ei mäletagi enam, mida ma palusin endale alguses kodust tuua. Kuid õige pea olid mul olemas nii raamatud, kirjutamisvahendid kui ka vihikud, kuhu märkmeid teha. Muudest asjadest polnud mul raske loobuda.
3. peatükk
MA TAHTSIN OLLA PARIM
Mihhail Hodorkovski
Ma olen seda tüüpi inimene, kellele ei meeldi eriti mälestustes elada. Minu mälu on üles ehitatud nii, et ta jätab ära ja välja kõik, millel puudub loogiline seos olevikuga või mis on lihtsalt emotsionaalne pilt minu meeles. Emotsioonid on üldse mu elus küllalt haruldased.
Sellest hoolimata mäletan, et olen alati tahtnud liidriks saada. Mul oli lausa vajadus olla formaalne liider mingi selge ja kindla struktuuri eesotsas. Mu vanemad olid mu elu korraldanud selliselt, et minust poleks kunagi saanud mingi organiseerimata kamba juhti, kuigi ma elasin Kosmonautide tänaval, mis oli kitsamates ringkondades tuntud kui Mazutka. Igal tänaval olid omad poistekambad ja kui kakluseks läks, siis kakeldi ikka tänav tänava vastu.
Minu ambitsioonid piirdusid spordi ja õppimisega – tahtsin silma paista just neil aladel. Kuidas nad seda minus kasvatasid, ei tea – ma ei saanud sellest ise arugi. Mõtlen vahel selle peale, aga ega ma seda ei mõista.
Kui sain kuueaastaseks, hakkasin ujumistrennis käima. Selleks et Lokomotiivi basseini juurde jõuda, tuli sõita läbi terve Moskva. Ma ei saavutanud ujumises erilist edu, kuigi käisin kuus korda nädalas trennis. Olin 11. eluaastaks saavutanud täiskasvanute kolmanda järgu. Mul olid terved kopsud ja hea vastupidavus (jooksin trennis 15 km ja ujusin 5 km). Kuid see, et ma ei osanud üldse kakelda, oli minuvanuse poisi puhul meie rajoonis täiesti kohatu. Tegin esimese täiskasvanuliku otsuse: jätan ujumise maha ja hakkan tegelema võitluskunstidega.
Mind köitsid vabamaadlus, sambo, karate ja poks. Tegelesin nende kõigiga, kuid mitte selleks, et võistlustel edu saavutada. Tegelikult õppisin ma kaklemist. Jätsin aktiivse sporditegemise sinnapaika, kui sain 18 (läksin siis instituuti), sest mul ei jätkunud selle jaoks enam aega. Viimast korda kaklesin siis, kui olid 23-aastane. Kaklesin oma tulevase naise pärast. Seega läks õpitu asja ette.
Alates 18. eluaastast tegelesin vaid jooksmise, hantlite tõstmise või trenažööril treenimisega, kui need müügile ilmusid. Enne vahistamist jooksin iga päev 5 km. Ujumist ma aga vihkan. Ilmselt sai lapsepõlves sellega üle pingutatud. Vangla tingimustes aitab füüsiline treening end pidevalt vormis hoida ja ei luba ennast käest ära lasta.
Kui mu noorusaja sporditegevus kokku võtta, siis tagusin koolis jalgpalli ja mängisin hokit (kohe meie kodu kõrval oli Spartaki staadion). Traumasid oli mul ridamisi. Need hakkasid tunda andma kusagil pärast 35. eluaastat.
Kui ma oma lapsepõlvele vaatan, siis näen, et mulle ei sobinud see, et olen vaid ühel alal liider, jäädes samas teistel puhul tagaplaanile. Hiljem tuli hakata loomulikult valikuid tegema. Ja mitte ainult ühel korral. Üks valik oli näiteks see, kas jätkata õppimist instituudis või minna ärisse. Siis tuli järgmine valik: kas pangandus või tootmine. Siis tuli teha valik ametkondliku karjääri ja isikliku tegutsemisvabaduse vahel. Ja lõpuks tuli teha valik vabaduse ja väärikuse vahel. Kuid kõik see oli hiljem.
Liidrirolli õppimisel tuli mulle kasuks see, et ma olin pioneer ja kommunistlik noor. See ei nõudnud õpingute ja spordi ohverdamist. Ehkki mul jäi siiski oma valikute tõttu palju huvitavat tegemata, ei tekkinud mul tunnet, et ma oleksin mõnest heast võimalusest elus ilma jäänud. Ma ei kahetse
