mis läks talle kokkuvõttes maksma pöörase summa – 600 miljonit dollarit. Putin pareeris teravalt, et mõningatel firmadel on oma „ülireservid“, ja teatas, et küsimus, kuidas need firmad endale üldse need rahad ja varad said, on siiani lahtine. Ilmselt vihjas ta kahtlasevõitu erastamistele, mis 90. aastatel toimusid. Putin meenutas, et Jukosel on olnud probleeme maksude tasumisega. Putin: „Jajah, te lahendate neid küsimusi, kuid mingil põhjusel on need probleemid ju tekkinud.“12 Presidendile ei meeldinud ka Jukose plaan ehitada naftajuhe Hiinasse (arvestuste kohaselt oleks selle maksumuseks kulunud erainvesteeringuid 3 miljardi dollari väärtuses). Venemaal selliseid plaane ilma Kremli heakskiiduta ei tehta. Kremlil olid omad plaanid naftatransiidiga. Antud juhul oli Kremlil kavas ehitada naftajuhe Nahodkasse, milleks kavatseti eelarvest eraldada 10 miljardit dollarit riigi raha. Nagu meenutab Viktor Geraštšenko, pani Putin Hodorkovski plaanidele veto peale. „Hodorkovskist oleks tark olnud selle peale vait olla. Tema aga teatas: Vladimir Vladimirovitš, te ei mõista, kui tähtsad on meie sidemed Hiinaga.“13
Muuseas, Hodorkovski ise väidab, et sellist episoodi pole olnud.
Millest aga võis mõelda Putin, kui ta Hodorkovskit kuulas?
Oli alanud Putini valitsemise kolmas aasta. Ta ei olnud endas veel nii kindel kui sel ajal, mil Hodorkovskile mõisteti teine ja veel kolmaski karistus, see näidiskaristus. Naftabarreli hind oli sel ajal umbes 30 dollarit. Selleks ajaks oli Putin juba allutanud endale peamised Venemaa telekanalid ja saanud lahti kahest tõsisest vastasest, magnaatidest Boris Berezovskist ja Vladimir Gussinskist. Viimane viibis isegi mõnda aega vanglas. Kuid Putinil oli ikka veel hirm oligarhide ees. Tema sõbrad polnud veel loonud riiklikke struktuure, mille raamistusse kogu riik suruda. Ükski ärimees polnud veel avalikult teatanud, et on valmis esimesel nõudmisel oma äri riigile üle andma. Veel oli leidmata põhjendus, miks Putin peaks presidendiks saama ka teiseks tähtajaks.
Millest võis mõelda see 51-aastane endine KGB polkovnik, endine Piiteri linnaametnik, endine Kremli teenistuja, endine FSB ülem, kes sai presidendipalka – 63 000 vene rubla –, kui ta vaatas kavala pilguga suurärimeest, kelle varandus ulatus miljarditesse dollaritesse ja kes teatas Venemaa valitsejale, et too ei mõista ei majandust ega geopoliitikat ja et kogu tema algatatud võimuvertikaal on üks korrumpeerunud kamp logardeid, kelle ainsaks relvaks ja tarkuseks on pitsat?
Ma arvan, Putin võis sel hetkel mõelda umbes nii: „Siin ta istub, see prillikandja, kes meenutab kooli viiemeest ja kellele meeldivad igasugused diagrammid ja graafikud… Ta pole veel 40-aastanegi, aga tema varanduse suurust kirjutatakse numbriga, mille pikkus on pool lehekülge, kui Forbesi uskuda. Tema Jukos on vingem kui meie Gazprom, Rosneftist ei tasu rääkidagi. Aga talle on ikka veel vähe, tahab endale muudkui juurde krabada…
Nafta hind aga tõuseb. Mõni päev tagasi jõudis see Londoni börsil üle 30 dollari piiri. Ameeriklased lähevad Iraaki ja ega see vanake Bush ei peatu. Ja nafta hind lendab otse lakke. Ja poisi taskutesse voolavad uued miljardid. Näe, hakkas siin sõna võtma. Teised on vaiksemad, aga see… Väljanägemine on tal hea, pole laita… Mõnel elus lihtsalt veab. Ta on ennast elus kindlustanud, tal on kõik olemas: dollarid, firma, välimus, enesekindlus. Ehtne peremees. Aga mina? Heakene küll – neli aastat, ehk kaheksa. Aga siis? Sellele tegelasele aga pole enam elus midagi rohkem vaja. Tal on kõik olemas. Seepärast ta ei kardagi midagi ja peab ennast tegijaks.
Ta on oma firma läbipaistvaks teinud, välismaalased käivad tal kätt surumas ja ei vaatagi meie pooleldi bandiitlikku kapitalismi poole, sest tema on meil ju see ainus valgeke ja puhtake. Hakkas veel heategevusega ka tegelema. Ronib poliitikasse, kuigi ma ju hoiatasin teda… Ta on kõik ette välja arvestanud. Ja tema isu muudkui kasvab. Mis asja ta sellest naftajuhtmest Hiinasse seletab? Ülbe teine! Arvab, et ostab kõik ära kui vaja. Aga jah, nad kõik ongi ju tegelikult müüdavad… ma tean seda omast käest. Ja tema teab, et ma tean.
Nii et siis sellised „ausad poisid“ on mulle siia külla saabunud? Huvitav, millal nad viimati pidid oma palgast ära elama? See seletab siin midagi, võtab kõigi eest sõna. Eks vaatame. Kui aeg tuleb, kas nad on ka siis samamoodi kõik ühe eest väljas. Oligarhid… Riik, see olen mina. Seepärast nad tulevadki kõik minu juurde ja lipitsevad ja mõistatavad, millest ma nendega rääkima hakkan. Nii et nüüd on nad kõik siiralt mures riigi pärast? Ja neile ei meeldi ametnikud? Ise pistsid pool riiki endale taskusse. Eh, poisid, ma tahaks teiega rääkida veidi teises kohas, tõesti…“
Venemaal on raudne reegel, mida õpetatakse kõigile juba lapsena: kui sulle tungib kallale mitu tüüpi ja kaklus on vältimatu, siis mine ja karga kõige tugevamale kõrri. Kui õnnestub liidrist võitu saada, siis on võimalus pääseda. Putin ja Hodorkovski ei kasvanud üles kasvuhoones. Arvatavasti teadsid nad mõlemad väga hästi seda kakluse reeglit. Istunud presidenditoolil vaid kaks aastat, tundis Putin end ikka veel nagu Piiteri poisike, kui ta pidi Jeltsini ajastu oligarhide seltskonnas viibima. Kuid seekord seisis selle Piiteri poisi selja taga kogu tohutu riigimasin. Oligarhidel oli tagataskus oma ettevõtete tohutu kapital, millega enamik kohaletulnutest ei tahtnud riskida. Nende tugevuses peitus ühtlasi ka nende nõrkus. Putini jaoks oli see mäng puhtale võidule. Tuleb ainult sellest oligarhide seltskonna mehest number 1 lahti saada – sellest prillikandjast, keda tutvustati Putinile vaid eesnime pidi, nagu oleks tegemist üldrahvalikult tuntud kuulsusega, kelle oligarhid olid eestkõnelejaks valinud. Kui sellega asi ära klaarida, siis on ülejäänud juba vagurad. Putini kogemused koduõue kaklustest, KGB kool ja judo treeningud ütlesid talle: aeg on rünnata.
Hodorkovski arreteeriti 25. oktoobri varahommikul, kui tema rendilennuk oli maandunud Novosibirskis, et lennuplaani kohaselt kütust võtta.
Selleks ajaks olid võimud pantvangi võtnud juba mitmed Jukose töötajad. 19. juunil oli vahistatud Jukose sisemise majandusjulgeoleku osakonna ülem Aleksei Pitšugin. 2. juulil vahistati Jukose kaasomanik Platon Lebedev. Aktsionär Vassili Šahnovski suhtes oli kohaldatud riigist lahkumise keeld. 4. juulil kuulati prokuratuuris üle kaks Jukose suuromanikku: Mihhail Hodorkovski ja Leonid Nevzlin. Iga nädal toimus firmas läbiotsimine ja dokumentide uurimine, mille mõtteks oli hirmu tekitamine. „Mida nad teevad?“ küsisin ühelt oma kolleegilt, kel oli tutvusi õiguskaitseorganites. „Sama, mida nad tegid Tšetšeenias,“ vastas tuttav. „Nad annavad täpselt sihitud lööke ja püüavad liidreid kahjutuks teha.“
Hodorkovski arreteerimine meenutas terroristi kinnivõtmist. Tema lennuk viidi lennuvälja varuplatsile ja selle juurde sõitis kaks bussi, kust väljusid eriväljaõppe saanud FSB mehed.
MBH: Keegi ei esitanud mulle mingit konkreetset põhjendust minu kinnipidamise kohta. Ja ega mind tegelikult põhjus ei huvitanudki. Asi oli niigi selge: olime jõudnud viimase piirini. Kõik, kes tahtsid mind aidata, tegid, mida vähegi suutsid. Sama tegid mu vastased. Kui te olete veidi kursis sellega, kuidas Kremlis otsuseid langetatakse, siis teate, et kõik sündmuste arenguvariandid kaalutakse ette läbi.
Minu ülekuulamine Venemaa peaprokuratuuris oli viimane hoiatus. Kui ma pärast seda välismaal käisin, teadsin väga selgelt riske ja jätsin seal juba kõikide sõpradega hüvasti.
See on täiesti arusaamatu, miks oli vaja keset ööd saata FSB eriüksus Moskvast Novosibirskisse – see on ligi neli tundi lendamist! Kui vahistamisotsus oli juba tehtud, siis miks ei võinud Hodorkovskit vahi alla võtta Nižni Novgorodis, mis oli vaid tunni kaugusel?
MBH: Ikka samal põhjusel, miks üldse kogu see lugu toimus – põhjus oli hirmuparanoia. Samal ajal toimus Nižni Novgorodis suur õiguskaitsjate foorum ja no „mine sa tea, mida nad seal…“
Ma arvasin, et asju aetakse ilma selliste efektideta. Olin kindel, et mind võetakse vahi alla Venemaa peaprokuratuuris ja tavalise ülekuulamise käigus.
Kui
„Vladimir Putinil oli terav jutuajamine oligarhidega“, Kommersant nr 30, 20.02.200
Novaja Gazeta nr 49, 2008
