probleemidele: kinnipeetavad vajavad korralikku riietust, kohtumisi perekonnaga, kindlat päevakorda ja hariduse andmist.
Mis on meie jaoks tähtsam: kas luua üha uusi võimalusi karistada inimesi kõige karmima karistusega – neilt vabaduse võtmisega – või aidata inimestel normaalsesse ellu tagasi pöörduda? Ja mitte maksta pärast topelt või isegi kolmekordselt selle eest, et me ei taibanud seda kohe teha?
Vanglate ametkondlik mõtteviis oskab mõelda vaid esimese võimaluse raamistuses. Kui tõepoolest soovitakse vanglasüsteemi muutumist, siis peavad neid muutusi läbi viima isikud, kes on ise väljaspool seda vanglaid valitsevat ametkondlikku süsteemi.
Vanglateenistus peab lihtsalt täitma talle seatud ülesande, ka siis, kui see on sealsetele ametnikele ebamugav. Ning selles pole midagi imelikku: igaüks meist teeb ju töökohal just seda, mida vajab töö tellija, mitte seda, mida on lihtsam ja kergem teha. Seda isegi siis, kui tahetakse lihtsamalt ja kergemini läbi saada.
Kui me tõesti tahame muutusi, siis see on veel üks põhjus, miks riiklik vanglateenistus ise ei saa nendes esimest viiulit mängida.
On ka selline inimeste kategooria, kellele ühiskond kunagi ei andesta.
Ka nende inimeste puhul tuleb arvestada mitmeid tegureid. Esimene ja kõige olulisem probleem on siin kohtuvead. Neid on meil koletult palju. On ilmne, et süüta inimese alusetult ja piisavate tõenditeta süüdimõistmisest on sellistel puhkudel kõige enam huvitatud need isikud, kes on surma põhjustamises ise süüdi, kuid kes salgavad oma osa selles igati, peidavad omakasulisi motiive ning varjavad toimepandut.
Teine oluline teema on terve ühiskonna humaansemaks muutumine. See tähendab valmidust andestada neile, kes on oma tegu tõeliselt kahetsenud ja kellele me varem polnud valmis andestama.
Kolmas moment on küsimus, kuidas toimida nende suhtes, kellele me pole valmis andestama?
Nendele küsimusele saab vastata vaid üldisel tasemel, kuna n-ö viimast ja lõplikku tõde pole inimesel kunagi võimalik teada. Suhtumise andestamatuid kuritegusid toime pannud isikutesse määrab lõppkokkuvõttes ära kaks faktorit: kas tõepoolest on kõrvaldatud vähimgi põhjendatud kahtlus sellise isiku süüs ja kuivõrd me ise oleme võimelised andestama inimesele, kes siiralt oma kuritegu kahetseb. Need kaks kriteeriumit – õiguslik ja eetiline – iseloomustavad ühiskonna õigusliku arengu taset ja määravad ära meie kauguse eetilisest ideaalist, mida me taotleme.
Need kriteeriumid ja valmidus neid kohaldada annab meile vastuse, kuidas toimida isikutega, kelle teod on andestamatud.
Siinkohal tuleb aga ära märkida veel üks äärmiselt oluline fakt. Pärast viit aastat vangistust on ühiskonnas adapteerumine äärmiselt raske. Pärast 10 aastat tsoonis on see peaaegu võimatu. Psüühika kahjustub selle aja jooksul pöördumatult. See küsimus käsitleb juba seda, mida me tegelikult kinnipidamiskohtadelt ootame.
Tean ära sõites vaid ühte: tsoon pole hirmus. Seal elavad tavalised inimesed ja inimese staatus tsoonis sõltub eeskätt temast enesest. Ning see staatus sõltub rohkem inimese tahtejõust kui tema füüsilisest tugevusest. Karta ei tohi. Hirmu tagajärjeks on alandav räpane elu, mis on hullem kui surm. Aga surm… Mis on surm? Võimalus surra pole just eriti suur: aastas sureb umbes kaks-kolm kinnipeetavat 1000-st. Pealegi on surm vangistuses tavaliselt kiire, seega pole see hirmus.
Tsooni eelis vanglakongi ees on päike ja kokkusaamised lähedastega. Kokkusaamine tsoonis tähendab seda, et saab üks kord kvartalis kolm päeva lähedastega koos olla ja seda ruumis, mis meenutab oma sisustusega provintsilinna hotellituba. Kokkusaamisele võivad tulla ema, naine, tütar. Neid võib puudutada, võib isegi kallistada. Need kolm päeva mööduvad tavaliselt nagu üksainus hetk.
Vangla purustab perekondi. Regulaarselt käiakse seal vaatamas ehk vaid üht kinnipeetavat 20-st. Naised unustavad oma vanglas istuvad mehed, lapsed unustavad oma vanglas istuvad isad. Inimene kaotab sotsiaalsed sidemed välismaailmaga umbes viie vangla-aastaga. Vangla värava taga ootab teda sisuliselt inimkõrb. Seepärast jõutakse sageli väga kiiresti tagasi vanglasse. Ma ei saa aru, kes ja miks sellist süsteemi toetab. Võib-olla polegi selle süsteemi taga mingit kurja mõtet ja see on lihtsalt säilinud traditsioon. Kuid selle traditsiooni tagajärjed on hirmsad. See tähendab reaalses elus tervet suurt kihti elanikkonda, kes on sotsiaalsest elust välja heidetud. See tähendab miljoneid purustatud perekondi ja saatusi.
Kõige hullem on asja juures see, et alternatiivsed variandid ja võimalused asju muuta on kõigile väga hästi teada, kuid midagi reaalset ei tehta. Kinnipeetavatele kehtivad piirangud lähedastega koos olemiseks on ilmselgelt liiga karmid. Kuid seni püsib selles osas kõik endise ja muutumatuna.
Vanglates on kogu aeg päevakorral sugulise läbikäimise teema vastassooga. See on valus probleem inimestele vanuses 20–35 aastat. Nooremad kui 20-aastased saabuvad vanglasse tavaliselt noortekolooniast, kus neil puudub regulaarsete seksuaalsuhete kogemus. Vanemad kui 35-aastased ei tunne seksuaalelust nii teravat puudust – võimalik, et nende seksuaalset aktiivsust vähendab ka stressirohke olukord, milles nad vanglas viibivad. Vähemasti suudavad nad jääda rahulikuks, kui sel teemal juttu tuleb.
Perekond on täiesti omaette ooper. Suhted perekonnaga on nagu elu keset miinivälja. Pisimgi ebakõla suhetes abikaasaga võib tõugata vangistuses viibiva inimese rasketesse konfliktidesse, depressiooni, viia isegi enesetapuni.
Suur osa kinnipeetavatest vaevleb kinnismõtete, raskete mälestuste ja depressiooni käes. Minul õnnestus seda kõike siiski vältida. Olid vaid mõned ööd, mil ma ei maganud.
Minu jaoks oli eriti raske just vangistuse esimene aasta, kui kõik telekanalid kirjeldasid õhtust õhtusse, kuidas minu firmat hävitatakse. See kestev propaganda hakkas psüühikale mõjuma. Õnneks kontrollin ma oma teadvust päris hästi. Depressiivsete mõtete peletamiseks hakkasin mõtteis näiteks koostama kirja mõnele tuttavale või ehitasin endale oma kujutlustes maja või siis sisustasin mõnda tuba oma kodus.
Hiljem mõistsin, et mul on kergem oma mõtetega toime saada, kui lasen need endast välja ja panen kirja. Hakkasin kirjutama ees ootavate kohtukõnede tekste, kirju tuttavatele, kaebusi… Kuid ma ei kirjutanud artikleid. Kui kirjutamise mõte on enese tühjendamine mõtetest, siis pole õige jagada kirjapandut avalikkusega. Hiljem, kui ma oma tekste lugesin, märkasin ka ise neis oludest tingitud ebaadekvaatsust. Kaheksa vangistuses veedetud aastaga tekkis mul harjumus oma mõtted üles kirjutada. Ma pole ehk nii sõnaosav kui professionaalid, kuid minu jaoks oli see suur saavutus. Kooliaegadel polnud ma suurem asi kirjandite kirjutaja – palusin alati klassi tüdrukuid, et nad kirjatööd minu eest ära teeksid. Sest ma ise ei tahtnud ega osanud seda teha.
Jätkates siin mõtete teemat, tahan rääkida ühest imelisest juhtumist, mis leidis aset laagris. Üldiselt olin oma perekonna pärast alati rahulik. Esiteks on nad mul tublid. Teiseks, ma teadsin, et kui neil on mingi mure, siis ma kuulen sellest kohe ja ma saan neile abi osutada.
Kuid ühel hetkel tuli mulle äkki n-ö teadmine: ma ei suuda terve päeva millestki muust mõelda kui vaid oma naisest. Mul on tunne, et tal on halb. Mõtlen ise: see on ju jamps! Ometi, mu sisetunne oli nii terav, et tegin päevikusse selle kohta sissekande (see oli ka ainus seda laadi märkus). Järgmisel päeval võtsin advokaadiga ühendust. Näis, et kõik on korras. Mul hakkas kergem. Kui mu naine hiljem kohtumisele tuli, küsisin üle, kas midagi oli halvasti. Ja selgus, et ta oli raskelt haige, palavik oli terve päev üle 40 kraadi. Rohkem mul sellist selgeltnägemist ette ei tulnud, kuid pärast seda usun ma paljutki, mida ma varem ei uskunud.
Vangla on nagu ühiskondlike protsesside jälgimise suurendusklaas.
Kui Venemaal elatustase järsult langes,
