kombel langeb Hodorkovski tagakiusamine otseselt kokku muudatustega Venemaa poliitilises elus. 2003. aastal, kui toimusid valimised, sattus Hodorkovski vahistamine just valimiseelsele ajale ja tõstis Putini reitinguid, kuna vene rahvas ei armasta rikkureid. Putin lõikas kasu ka sellest, et tagas Hodorkovski vahistamisega endale äriringkondade lojaalsuse ja andis ühtlasi löögi opositsioonilistele demokraatlikele liikumistele, sest pärast Hodorkovski vahistamist põgenesid opositsiooni juurest kõik seni opositsiooni spondeerinud ärimehed. Piisas vaid Hodorkovski nime nimetamisest, kui nad juba põgenesid nagu katku eest.
Uued süüdistused esitati Hodorkovskile ja Lebedevile 2007. aastal – taas valimiste eel, mis toimusid 2008. aastal. Lisaks teadsid võimud suurepäraselt, et mõlema kohtualuse karistus, mis neile esimese kohtuotsusega mõisteti, lõppeb 2011. aastal. Kuid 2011 oli 2012. aasta presidendi valimistele eelnev aasta. Seejuures valiti uus president juba pikemaks ajaks – kuueks aastaks. Teine kohtuprotsess Hodorkovski ja Lebedevi üle algas 2009. aastal.
Mulle on päris selge, et Putin nägi Hodorkovskis just poliitilist vastast. Hodorkovski oleks vanglast vabanenud just enne presidendivalimisi ja seepärast oli võimul vaja tema suhtes algatada uus kriminaalasi. Süüdistuse absurdsus oli seejuures teisejärguline. Esmatähtis oli Hodorkovskit vanglas hoida. Kas igavesti? Võimalik. Minu arvates vähemalt senikaua, kui Putin võimul on. Pakun, et enne Hodorkovski vabastamist saab teoks ka Rosnefti erastamine.
Selleks et hoida Hodorkovskit isolatsioonis ka pärast tema karistusaja lõppemist 2011. aasta oktoobris, oli vaja uut kohtuotsust. Seega oli vaja algatada uus kriminaalasi. The show must go on!
Uue süüdistuse absurdsus määras ära ka kogu uue protsessi absurdsuse ja tingis kohati isegi mõnede süüdistajate ebaadekvaatse käitumise. Süüdistajate kõige suurem probleem protsessi käigus ei olnud see, et nad ei saanud eriti ise ka aru kriminaalasja materjalidest, mille nad olid algatanud. Nad ei saanud tegelikult aru palju olulisemast küsimusest: milles nad õieti neid nn naftaparuneid süüdistavad. Kui kohtualused olid oma seitsme vangla-aasta jooksul jõudnud saada suurepäraseks juristiks, siis uurijad ei suutnud ikka kuidagi mõista, mille poolest erineb puuraugust välja voolav toornafta sellest naftast, mida hiljem müüma hakatakse; kellele kuulub nafta siis, kui see voolab mööda riigi omanduses oleva Transnefti torujuhet; kuidas üldse kujuneb nafta hind ja kui palju maksis nafta uuritaval ajavahemikul Venemaa siseturul ja kui palju välismaa turgudel. Ning lõppude lõpuks: miks Venemaal on teine nafta hind kui Rotterdamis? Kuid just hinnaerinevused naftaturgudel olid kõikide süüdistuste sisuks. Samas, kui küsida süüdistajatelt väga lihtne küsimus: kas nad tahavad maksta 1 liitri bensiini eest 1 euro, nagu Venemaal praegu makstakse, või tahavad nad maksta ligi 2 eurot, nagu makstakse Euroopas, siis on nad siiralt üllatunud: „Aga mis see üldse asjasse puutub?“ Täiesti absurdne kurioosum: prokurörid süüdistavad tegudes, millest nad ise aru ei saa, inimesi, kes on sellel alal professionaalid. Pole siis imestada, et selline süüdistamine ei õnnestu neil kuigi hästi.
Kohati muutus kogu protsess lausa naeruväärseks: prokurör nimelt arvas siiralt, et ingliskeelse sõna oil asemel on dokumendil kirjutatud number 011 ja et selline tekstis oleva sõna asendamine numbritega tähendab, et numbri 011 taga on mingi ebatsensuurne väljend. Seesama prokurör hakkas ka vaidlema professionaaliga, kes oli sunnitud talle otse protsessil pidama terve loengu naftast, nafta hinna kujunemisest, naftat tootva firma seesmisest integratsioonist ning nafta tootmise ja transportimise tehnoloogiast. Prokurörile mõeldud loeng oli nii selge, et isegi saalis istuvad ja protsessi pealt kuulavad tavalised inimesed hakkasid aru saama nafta tootmise tehnoloogilistest ja raamatupidamislikest nüanssidest. Mida tegi selles olukorras prokurör Lahtin, süüdistuse peamine esindaja? Ta käitus nagu koolipoiss, kes pole viitsinud tunniks õppida: ta kaitses end agressiivselt. Teisisõnu, ta tõstis häält, väljendus matslikult, solvas ja taandas advokaatide välja kutsutud spetsialiste, süüdistades neid ebapädevuses, omakasupüüdlikkuses või valdkonna ja kriminaalasja materjalide mittetundmises. Muuseas, eksperdid ei peagi kriminaalasja materjale tervikuna tundma.
Kohtunik Viktor Danilkin aga ei teinud midagi, et prokuröre kohtusaalis korrale kutsuda ja lõpetada ekspertide ning tunnistajate solvamine. Selle asemel pidas ta sageli ja pikalt prokuröridega hoopis nõu. Mida aga tegid ministrid, keda kohus oli siiski nõus tunnistajatena välja kutsuma ja üle kuulama? Vaatamata oma ametnikuhinge kogu pugejalikkusele võimu ees olid nad sunnitud tõtt rääkima ja seega tulid nende tunnistused kasuks kaitsele – Hodorkovskile ja Lebedevile, kes on Putini surmavaenlased. Ja samas tulid nende tunnistused kahjuks süüdistavale poolele, kes esindas protsessis nende samade ametnike leivaisa, Putinit.
„Puhas Kafka,“ lausus mu vene keelt valdav välismaalasest sõbranna, kui ta oli kolm päeva protsessil veetnud. Ta pani suitsu ette ja lisas: „Ikka puhas vene Kafka. Ilmselt Kafka ise rõõmustaks, et tema omal ajal väljamõeldud absurdi saab sel kombel isegi üliabsurdiks arendada.“
See Kafka „Protsess“ vene versioonis kestis kokku kaks aastat. Igal hommikul, välja arvatud kolmapäevad, laupäevad ja pühapäevad, äratati Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedev hommikul kell 6.45 üles, otsiti läbi, pandi spetsiaalsesse masinasse, milles oli kaks pisikest metallkongi – kummagi jaoks üks – ja veeti konvoi saatel Matrosskaja Tišina vanglast Moskva Hamovniki rajooni kohtusse. Hodorkovski ja Lebedevi masinat saatis teine masin, milles istusid vangide konvoeerimiseks loodud eriüksuse Saturn mehed. Rahva seas kutsuti seda üksust pilkenimega „poisid teiselt planeedilt“. Hommikuti jõudsid kohtualused vaevu habet ajada, hommikusöögiks aga ei jäetud üldse aega. Kui Moskvas oli liiklusummik – ja seda juhtus alatihti–, siis võis teekond vanglast kohtumajani kesta mitu tundi. Kui aga vangla autoga oleks teel avarii toimunud, siis oli vangide šanss see oma kitsas metallpuuris üle elada nullilähedane.
Iga päev konvoeeriti vangid vangla autost kohtusaali ja pandi istuma nn akvaariumisse (see on klaasist ja metallist konstruktsioon mõõtmetega 3 x 1,5 x 2 meetrit, mis oli varustatud riivi, luku ja ketiga). Selles veetsid kohtualused suurema osa oma päevast. Vaheaeg tehti lõunasöögiks ja siis, kui protsessi pooled kohtult seda taotlesid. Suurepärane vene näitleja ja režissöör Sergei Jurski, kes tuli mitmel korral kohtusse, vaatas kogu seda lavastatud stseeni oma režissööri pilguga ja lausus: „Ma ei saa rohkem seda kappi vaadata; ma ei talu seda mõnitavat olukorda, mis välistab tegelikult igasuguse kohtupidamise. Kui inimene ei saa vabalt isegi ringi vaadata ja peab rääkima läbi kitsa prao, seejuures ise sügavalt kummargil olles, siis on see lihtsalt koletu ja alandab inimest sügavalt.“
Teise protsessi käigus kohus enam kohtupidamises lõunavaheaega ei teinud. Kogu selle aja kestel ei viibinud kohtualused peaaegu kordagi värskes õhus ega saanud sooja lõunat. Kumbki kohtualune sai akvaariumisse kaasa võtta vaid veepudeli. Hodorkovski näris sageli närimiskummi, et vaigistada kuidagi näljatunnet. Mõnikord hoidis ta pead käte vahel – teda piinasid tugevad peavalud. Arvestades sellist kinnipidamisrežiimi nägid kohtualused minu arvates veel küllalt head välja. Kuigi jah, Platon Lebedev oli märgatavalt kõhnunud (ta põdes omal ajal hepatiiti ja tal oli pidevalt probleeme maksaga). Mõlemad olid näost kahvatud ja vanglakambris veedetud aastate jooksul vanemaks jäänud. Mõlemad tundsid puudust värskest õhust ja päikesest. Kuid kummaski polnud jälgegi allaandmisest. Nad olid alati puhtalt ja korralikult riides, habe aetud. Mõlema mõte oli selge, nad andsid arukaid vastuseid, küsisid teravaid küsimusi, tegid asjakohaseid märkusi ja täpsustusi. Ning mis mõjus kõige enam igaühele, kes neid vaatas – nad olid säilitanud oma huumorimeele.
Kohtualuste pingil istusid kõrgelt haritud suurepärase mäluga intellektuaalid, kes mäletasid peast kriminaaltoimiku materjalide lehekülgi ja valdasid professionaalselt tasemel teemat, millest kohtus jutt käis, alates nafta tootmisest kuni firma rahandustegevuseni. Nende vastas oli neli prokuröri, kes ei küündinud mitte mingis mõttes süüaluste kompetentsuseni. Nad esindasid riiki ja mis parata, et selliste esindajatega nägi riik väga vilets välja. Riiki esindas protsessil ka kohtunik, kelle kohta kõik eranditult teadsid, et just tema on see isik, kelle ülesanne on formaalselt kinnitada kohtualustele mõistetav karistus. Ning et tegelikult mõistavad
