trahvide ja viivistega moodustab kokku 582 miljardit rubla. Kui siia lisada veel tütarfirmade vastu esitatud pretensioonid, siis on nõuete kogusumma 703 miljardit rubla. Selle aja valuutakursse arvestades on seda üle 25 miljardi dollari. Seejuures moodustasid Jukose 2002. aasta maksekohustused – maksud, trahvid ja viivised – kokku 111 % kogu firma üldkasumist. Jukose andmetel ületasid ka 2004. aastal firma vastu esitatud nõuded oma kogusummas firma kasumi. Sellised tohutud summad on seletatavad vaid ülikõrgete trahvimääradega, mida kohaldati Hodorkovski ettevõtete suhtes. Kui tavaliselt moodustas trahv 20 % võlgu jäänud summast, siis Hodorkovski ettevõtetele oli trahvimäär 40 % võla põhisummast. Need hingematvalt summad on suurimad trahvid ja viivised kogu Venemaa ajaloos.
Hodorkovski ja Lebedevi kohtuotsus esimeses kriminaalasjas tehti 31. mail 2005. aastal. Ilmselt selleks, et kohtualustele veelgi valusamalt kätte maksta, teatas president Putin 2004. aasta juunis, et Jukost ei hävitata. Kuid juba samal aasta 24. juulil teatati ettevõtte Juganskneftgaz (JNG), kogu Jukose keskse pärli sundmüügist. Teade ilmus veel enne, kui JNG vastu algatati pankrotimenetlus. Jukose keskne ettevõte läks üle firmale Rosneft, mille direktorite nõukogu eesotsas oli mõistagi seesama Igor Setšin.7
Pankrotimenetlus algas hiljem, 2006. aastal, kui Jukose varad ületasid veel firmalt nõutavate maksete koguväärtust. See fakt on tõendatud Venemaa kohtute otsustega ning muudab kogu Jukose suhtes algatatud pankrotimenetluse ebaseaduslikuks. Kuid Kreml tahtis võimalikult kiiremini kaotata Jukose nime ajaloost, inimeste mälust ja ajakirjandusest. Kiiruga püüti lahti saada ka Jukose nimest firma toodangul. Näiteks kustutati Juganskis Jukose nimi kõikidelt stendidelt, võeti maha selle nimega reklaamid, vahetati välja isegi töötajate tööriietus ja reklaamtahvlitel kirjutati Jukos üle nimega Rosneft. Tegutsemise seaduslikkust ei määranud enam mitte kohtuotsused, vaid Kreml Putini isikus.
Isegi kõrvalistel ja Hodorkovskisse mitte just heatahtlikult suhtuvatel vaatlejatel tekkisid kahtlused: kas tõesti on kogu probleem vaid maksudest hoidumises. Või on antud juhul tegemist poliitilise küsimusega, mis väljendub majanduse kaudu? Lõppude lõpuks oli ju teada, et riik kontrollib Jukost mitu korda aastas ja kõik on alati korras olnud. Kust siis äkki need miljardid maksmata makse? Ning miks pole karistatud maksuametnikke, kes tegid väga halba tööd või võltsisid otseselt riigile Jukose kohta esitatud andmeid? Kui riik tahab tõepoolest firmalt oma saamata jäänud maksud kätte saada, siis on ju puhas rumalus see tulus ja töötav firma põhja lasta olukorras, kus nafta hind maailmas üha tõuseb? Täiesti mõttetu on sisse nõuda saamata jäänud makse, võttes firmalt ära selle kõige väärtuslikumad ettevõtted, samas kui need saaks kätte firma teiste aktivate arvel ja kui firma pangaarvetel on piisavalt raha, et tasuda võlgnevused. Küsimus ongi selles, kas antud juhul on tegemist üldse maksuvõlgadega? Kui selgub, et asi pole maksmata maksudes, vaid ainsaks sooviks on vabaneda omanikest ja saada enda kätte nende vara, siis jah – omanikud tuleb peita vanglasse, neilt on vaja sisse nõuda määratuid summasid, neilt on vaja võõrandada nende ettevõtete parim osa, lammutades terve ettevõte osadeks ja jagades tükid omade vahel ära. Kui plaan on kellestki lahti saada, et tema vara omastada, siis ei ole vaja firmat natsionaliseerida (riik oleks siis kohustatud omanikele nende kahju hüvitama). Parem on jagada firma laiali „füüsilistele isikutele, kes on töötanud juba palju aastaid energeetikavaldkonnas“, nagu kommenteeris JNG omanike vahetust Putin ise oma 2004. aasta Saksamaa visiidi ajal. Putin valetas avalikult, sest varifirmade kaudu liikus Jukosest järele jäänud vara tegelikult riigiettevõtte Rosneft omandusse. Kuid tema sõnades oli ka oma tõde: osutus, et Jukose varad läksid tõepoolest ühe Putinile lähedase „füüsilise isiku“ kätte. Ja see isik oli Igor Setšin.
Lääs ei teinud kogu sellest loost suuremat numbrit. Putin vaigistas kiiresti vene ettevõtjate küllalt hädised hääled, kes püüdsid oma kolleegi kaitseks midagi öelda. Pärast kutsus ta aga välisinvestorid enda juurde ja rahustas neid: kõik, mis toimus Hodorkovskiga, on üksik ja erandlik vahejuhtum. Stockholmi üleminekumajanduse instituudi direktor Erik Berglöf väljendas lääne üldist reaktsiooni Hodorkovski ja Lebedevi kohtuasjale küllalt täpselt: „Rahvusvahelised äriringkonnad võtsid üllatavalt kiiresti omaks Hodorkovski kohtuasja Venemaa pakutud versiooni. Jah, nad pole ehk vaimustuses sellest, kuidas kogu protsess toimus, kuid nad olid nõus väitega, et Hodorkovski isikus on tegemist kurjategijaga. Oleme harjunud, et inimesed muudavad oma arvamusi, kuid see, millise kiirusega see antud juhul toimus, oli tõeliselt üllatav. See on pragmatism selle kõige kontsentreeritumal kujul… Arvan, et edaspidi ei püüa lääne ärimehed Venemaal asju ajada mitte era-, vaid riiklike struktuuridega, seda esmaselt just maavaradega tegelevas tööstuses. Pealegi me näeme, kuidas Venemaa valitsus tahab saada selles sfääris ise kõige suuremaks mänguriks. Neis tingimustes on täiesti mõistetav, miks lääne firmad on oma äriplaanides üha enam orienteeritud suhetele just Vene riigiga.”8
Kuna Jukos avalikustas 2002. aastal firma omanikeringi, siis on isikud, kes oma varadest ilma jäid, avalikkusele nimeliselt teada. Suurem osa aktsiaid kuulus Menatepi aktsionäridele, kelleks olid seitse füüsilist isikut: Mihhail Hodorkovski (59,5 % aktsiatest), Leonid Nevzlin (8 %), Platon Lebedev (7 %), Vladimir Dubov (7 %), Mihhail Brudno (7 %) ja Vassili Šahnovski (7 %). Ma mäletan seda nimekirja ja selles märgitud osalusi väga hästi, sest see sensatsiooniline nimekiri trükiti ära ajalehes Kommersant, kus ma tol ajal töötasin. Mitte ükski sellisel tasemel suurfirma polnud tol ajal end sedavõrd avanud. Tõsi, keegi jäi oma 4,5 %-ga ka tundmatuks osanikuks, sest nende protsentide taha polnud märgitud aktsiate omaniku nime. Hiljem sain teada, et selleks tundmatuks oli Aleksei Golubovitš, kes lahkus firmast 2001. aastal, kuid jäi firma aktsionäriks edasi.
Aktsionäride saatus kujunes omapärasteks. Kaks neist on vangistuses: Hodorkovski ja Lebedev. Neli on lahkunud välismaale. Nad kooskõlastasid oma lahkumise Hodorkovskiga, mõned veel enne mehe arreteerimist, teised hiljem. Ilmselt lootis Hodorkovski, et kuigi omanikud olid välismaal, suudab ta oma firmat ja omanike kontrolli firma üle säilitada. Golubovitš oli aktsionäridest ainus, kes nõustus Hodorkovski vastu tunnistusi andma.
Seoses Jukose kriminaalasjaga jälitas ja jälitab praegugi Venemaa peaprokuratuur umbes 60 inimest (kellest mõned töötasid Jukoses, mõned aga mitte). Sealhulgas on tagaotsitavateks kuulutatud kõik aktsionärid peale Golubovitši, kes elab Venemaal rahulikult edasi ja tegeleb oma äriga.
Pärast süüdimõistmist saadeti Platon Lebedev Jamal-Neenetsi rahvusringkonna Harpi aleviku kolooniasse. See asub Lääne-Siberis, 60 kilomeetrit polaarjoonest põhjas. Talv kestab seal kaheksa kuud ja külma on siis kuni 59 kraadi. Suvel on sooja kuni 30 kraadi.
Hodorkovski saadeti Krasnokamenskisse. See asub Baikali järve taga Ida-Siberis, kust Hiina piirini jääb 90 kilomeetrit. Piirkonna administratiivse keskuse Tšita linnani on sealt 600 kilomeetrit. Lend Moskvast Tšitasse kestab kuus tundi. Praeguse Krasnokamenski koloonia lähedal avastati 1960. aastatel rikkalikud uraanikohad. Uraani tootmine ja töötlemine, mis on tervisele väga kahjulik, vajas tööjõudu. Nii loodigi sinna koloonia, kus kandsid oma karistust vangid, kelle elu polnud punast krossigi väärt. Nüüdisajal enam kaevanduses vange ei kasutata – uraani kaevandamine on konserveeritud. Samas on välja kaevatud maak endiselt lahtine ja samas kõrval seisavad uraani transportimise vagunid, millelt võib lugeda „Ettevaatust, radioaktiivne!“ Uraani kaevandamine maa all jätkub. Ja koloonia on oma endises asukohas. Seal kannavad oma karistust enamasti vargad ja karistusaeg on kolm kuni viis aastat.
Välja arvatud aasta ja üheksa kuud, mil Hodorkovski ja Lebedev viibisid koloonias, on nad ülejäänud karistust kandnud vanglas (seisuga jaanuar 2012). Kokku on nad vanglakambris olnud üle kuue aasta. Alguses hoiti neid Moskvas, siis Tšitas, siis aga taas Moskvas Matrosskaja Tišinas. Nad olid vangla eri korpustes ja palju raskemates tingimustes kui koloonias. Hodorkovski pole tahtnud oma vanglaelust ja sealsetest tingimustest pikemalt rääkida.
MBH: Siin, eeluurimisisolaatoris nr 99/1, on meie olme lausa šokolaad võrreldes Tšita kolooniaga, kuhu
23. mail 2012 määrati Igor Setšin Rosnefti presidendiks. (
Raadio Vabadus, 31.05.2005
