viiakse tapiga Tšitasse. Operatiivosakonna ülem tassib minu asjad isiklikult autosse. Toob mulle isegi madratsi ja teki. „Palun, ja vaata, et sa enam tagasi ei tule!“ Jätame temaga enam kui armastusväärselt hüvasti.
Kas GULAGI süsteem on nende aastatega ka muutunud? Vastus on: jah ja ei. Muidugi, üldised muutused on tohutud. Esiteks, kedagi ei näljutata. On olnud ja on ka praegu üksikuid selliseid juhtumeid ja on isegi terved näljatsoonid, kuid näljutamine tuleneb pigem enamjaolt laagri ülemate suutmatusest asju korraldada ja vargustest, kui on sihiteadlik riiklik poliitika, nagu see Stalini ajal oli.
Teiseks, laagrites pole enam tapvalt rasket füüsilist orjatööd. Õigem oleks öelda, et tsoonis polegi enam mingit tööd. Inimesed juhmistuvad, loomastuvad ja kaotavad oma sotsiaalsed harjumused ning kombed (kui neid üldse oli). Töö puudumise eest laagrites kedagi vastutusele ei võeta. Karistatakse, kui keegi sureb või põgeneb, kusjuures väga rangelt. Nii ongi, et laagrites pole tööd, mida teha. Või siis pole see töö ei arukas ega loov.
Kolmandaks, kinnipeetavat ei tohi enam niisama tappa. Kellegi tapmine eeldab määratud paberlikku asjaajamist. Vange võib peksta ja piinata, aga tapmine on keelatud. Loomulikult juhtub, et seda keeldu rikutakse vahel nagu ka igat teist. Kuid praegune olukord erineb ajast, mil vangi tapmine oli lubatud.
Neljandaks, elamistingimused on küll rasked, kuid mitte tapvalt rasked. Näiteks püütakse laagrites selle poole, et talviti ei oleks barakkides miinuskraade, kinnipeetavatel oleks vaba juurdepääs veele, et saaks regulaarselt pesta ja oma riiete eest hoolt kanda.
Mõistan, et seda on veidi naljakas lugeda, aga just sellised pisikesed vahed endise aja ja korraga teevad olukorra tänases laagris elamisväärseks.
Nüüd aga sellest, mis võrreldes GULAG-i ajaga muutunud ei ole.
Kinnipeetav pole päriselt inimene, vaid rohkem nagu kariloom, kelle väärtus on peremehe jaoks oluliselt kasvanud võrreldes eelmise sajandi esimese poolega. See tähendab reaalelus, et tappa pole enam lubatud, kuid kinnipeetavat peksta on lubatud ja see on isegi vajalik tegevus. Kinnipeetava näljutamine on keelatud, kuid samas pole mingit vajadust hoolida vangidele antava toidu kvaliteedi eest.
Igasugune eetilisus kinnipeetavate suhtes on ebaoluline: neile võib valetada, neid võib üksteise kallale ässitada, nende suhtes võib üles näidata otsest põlgust – see kõik on lubatud, see kõik on lausa vajalik.
Kuid nagu igas asjas, on ka siin erandeid. On vangivalvureid, kes „ei luba seda kunagi iseendale“, ja on kinnipeetavaid, kes „ei luba kunagi seda iseenda suhtes“. Aga nii oli ka GULAG-is. Noil aegadel oli kinnipeetava jaoks selles mängus panuseks tema elu. Praegu on kaalul tema tervis ja võimalus ennetähtaegselt vabaneda.
Mõni sõna ka tervisest. Inimeste tervis on üldiselt meie riigis teise järgu väärtus ja tervise eest hoolitsemise kvaliteet jätab vabaduseski paljut soovida. Võite siis ette kujutada, kuidas need asjad on tsoonis korraldatud. Te ei eksi, kui te midagi head endale ette ei kujuta.
Minul isiklikult vedas. Tegelikult vedas mul isegi kaks korda. Esimene kord siis, kui mind lõigati11 – parasjagu sattus hea käega sõjaväekirurg kohal olema. Teisel korral oli vastupidi – mind mitte ei lõigatud, vaid õmmeldi kokku tagasi. Arst, kes kirjade järgi oli stomatoloog, osutus suurepäraseks kirurgiks ja tänu temale on arm mu näol vaevumärgatav.
Siinkohal minu sügav kummardus selle arsti ees. Kuid see, et selline doktor mulle sattus, on siiski erand. Palju sagedasemad on teist laadi juhtumid, millest ühe tunnistajaks tuli mul olla.
Üks mu tuttav kinnipeetav peksti julmalt läbi. Ta sattus laagri haiglaosakonda, mis asus teisel pool meie barakki eraldavat tara. Tara oli oksatraadist ja läbi selle sai vabalt vestelda. Läksin õhtul tara juurde ja tundsin huvi, kuidas mu tuttaval läheb. Mulle hüüti vastuseks, et temaga on halvasti ja ilmselt ta sureb, sest pärast seda, kui tal hakkas veidi parem, lamab ta taas voodis ja on vaid kohati teadvusel. Velsker aga, kes talle esmaabi osutas, pole rohkem teda vaatamas käinud.
Palusin administratsioonile edasi öelda, et kui mu tuttav peaks surema, siis mina vaikima ei hakka. Tunni aja pärast oli linnast arst kohale kutsutud. Kuna laagri haiglaosakonna telefon ei töötanud, siis sai kogu laager jälgida, kuidas alguses jooksis arst valveosakonda, et sealt linna helistada, hiljem aga sõitis laagri väravast sisse kiirabiauto (see oli ainus kord kogu mu laagris oldud aja kestel).
Tolle noormehe elu päästeti. Tal oli kõhukelmerebend ja selleks ajaks, kui ta kirurgilauale jõudis, oli ta sisemise verejooksu tõttu juba kaks liitrit verd kaotanud.
Nagu kunagi GULAG-is, nii on ka praeguses vanglasüsteemis haigeks jäämine äärmiselt ebasoovitav. Kui aga keegi jääb haigeks, siis on ebareaalne pärast haiglast tervena välja tulla.
Kas riiklikku vanglateenistust on võimalik muuta, kui enne ei muudeta olukorda kogu riigis?
Ma ei tea õiget vastust. Kuid üritada võib, sest muutusi on vaja.
Esiteks, ja see on kõige valusam küsimus kogu riigi vanglasüsteemis: süütult kinnipidamiskohtades viibivad isikud. Selliste inimeste osakaalu on võimalik ligikaudselt kindlaks teha, lähtudes õigeksmõistvate kohtuotsuste arvust. Meie tavakohtutes on kõikidest kohtuotsustest õigeksmõistvaid otsuseid 0,8 %. Seda näitajat võib võrrelda meie vandemeeste kohtutes õigeksmõistvate kohtuotsuste arvuga (20 %) ja Euroopa kohtute õigeksmõistvate kohtuotsuste arvuga (15–30 %). Võrdlus Euroopaga on kohane – vaevalt et sealne eeluurimine on viletsam kui meil.
Kui mitte arvestada isikuid, kes on küll kuriteo toime pannud ja kelle süü on jäänud nõuetekohaselt tõendamata, aga kes vaatamata sellele karistust kannavad, siis ikkagi saame tulemuseks, et iga 5.–7. kinnipeetav on süüdi mõistetud ja kannab karistust täiesti alusetult. Kogu Venemaa kohta teeb see umbes 150 000 inimest. See on 150 000 saatust, perekonda, kaotatud tervist, lugematu hulk kaotatud eluaastaid…
Teiseks, see grupp karistatuid, kellele ühiskond on valmis andestama ja kelle sotsiaalsest adaptsioonist on ühiskond ise huvitatud.
Selle kinnipeetavate grupi suurus sõltub otseselt meie maal kehtivatest moraalistandarditest, meie endi humaansusest. On selge, et see grupp moodustab suure osa meie kinnipeetavatest. Väiksemaid varganägusid, sulisid, huligaane, isegi olmetülis kellegi juhuslikult tapnud isikuid ei vaatle meie ühiskond enam kui igaveseks ja pöördumatult kadunud inimesi.
Kui esimese kinnipeetavate grupi puhul on jutt kohtusüsteemi vigadest, siis teise grupi tagasitoomine ühiskonda sõltub otseselt riiklikust vanglateenistusest.
Probleemi süvendab seegi, et enamikul kinnipeetavatest on väga madal sotsiaalne teadvus ja kui see kellelgi isegi on, siis tavaliselt hävitab tsoon selle neil kiiresti.
Esiteks, inimesed vajavad kinnipidamiskohas tööd. Nad vajavad sellist tööd, mis säilitaks igapäevase töötamise harjumuse ja lubaks neil ka kinnipidamiskohas viibides olla abiks oma toitja kaotanud perekonnale (lisaprobleem on siin perekondade purunemine, laste vanemateta jäämine ja sellelt pinnalt uue kuritegevuse tekkimine). Töö aitaks süüdimõistetutel tasuda ka neilt kohtutes väljamõistetud summad ja ühtlasi oleks see eeldus, et tagasi vabaduses olles suudetakse leida endale töökoht ja seda pidada, selle asemel et hakata taas elatuma endisest nn elukutsest.
Selge, et sellist ülesannet pole kerge täita, eriti meie nn uue turumajanduse tingimustes. Kuid see ülesanne on täidetav. Kõige olulisem on pöörata sellele otsest tähelepanu. Selle probleemi lahendamata jätmine sünnitab 50 % meie retsidiivsest kuritegevusest ja nii pannakse toime sadu tuhandeid, isegi miljoneid uusi kuritegusid, mis toob ühiskonnale tohutut
Tehti operatsioon. (
