sellist ei olnud.
Kuid see-eest oli muud. Ma olin sügavalt hämmastunud noorte meeste täielikust harimatusest. Seal oli inimesi, kes polnud 20 elatud aasta jooksul õppinud ei lugema, ei kirjutama.
Minu ajal toimus Matrosskaja Tišina vanglas n-ö kontingendi vahetus. Tavaliselt sinna toodavate maniakkide ja tänavakurjategijate asemel hakati sellesse vanglasse koondama neid, kellelt pagunitega võim oli ära võtnud omandi.
Jälgisin, kuidas need inimesed oma varanduse käest ära andsid. Mõned neist said ka karistuse, mõned lasti niisama vabaks.
Nägin, kuidas vanglasse toodi ka õigusorganite töötajaid koos neile alluvate „ärimeestega“, kes olid mingis ametkondadevahelises klannisõjas kaotajaks pooleks jäänud. Nägin, kuidas Medvedevi algatustesse suhtuti alguses umbusuga ja kuidas veidi hiljem saadi tänu neile tagasi vabadus ja varad. Tavaliselt küll vaid osaliselt, aga asi seegi.
Jah, vaatamata kõikidele piirangutele on vabaduses toimuvad protsessid vanglast väga hästi jälgitavad.
Inimene muutub vanglas. Vangla sarnaneb veidi invaliidsusega, kui organism kompenseerib ühe tajumeele puuduse teiste teravdamisega. Väliste ärritajate märgataval vähenemisel kasvab tundlikkus kõige muu suhtes.
Need, kes on kaua vanglas istunud, elavad väga emotsionaalselt multifilmidele kaasa, reageerivad palju teravamalt välismaailma sündmustele ja tunnetavad teisi inimesi enda kõrval palju adekvaatsemalt. Need, kes on olnud pika aega isolatsioonis, teavad rääkida, et esimestel vabaduse kuudel suudavad nad lugeda teist inimest nagu avatud raamatut. Hiljem selline ülitundlikkus taandub ja kõik muutub tavaliseks.
Vangla muudab ka inimese eetilisi norme. Eriti kiiresti juhtub see noorte, veel väljakujunemata inimestega. Kui vabaduses peab 95 % inimestest valetamist väga ebameeldivaks teoks ja välistab oma elust igasuguse julmuse, siis vangla tingimustes on kõik teisiti.
Valetada ei tohi ainult n-ö omadele, varastada ei tohi ainult omadelt. Julmus on norm. Kusjuures sellised käitumisreeglid pole omased mitte ainult kurjategijate maailmale. Selliste normide järgi elavad ka need, kes on hakanud tegema koostööd vangla administratsiooniga. Nende reeglite järgi elab vangla administratsioon ise. Tsoon on suur küla. Siin teatakse kõiki ja kõike. Ja ega tegelikult tsoonis midagi eriti ei varjatagi: operatiivvolinikud tekitavad ja provotseerivad konflikte, kõik varastavad, kust vaid saavad, trahviisolaatoris pekstakse (ja mitte ainult seal), kõik on ostetav ja müüdav. Ainus varjatud kaup on narkootikumid. Kuigi ka nende osas on tegelikult kõik avalik. Mina nägin just tsoonis esimest korda elus hašišit – seda oli lademes otse kangidena. Marihuaanat tarvitasid laagris peaaegu kõik. Mäletan siiani selle iseloomulikku magusat ja hirmutavat lõhna.
Esimesel korral oli pilt päris naljakas: jõudsin tsooni ja vaatasin, et inimesed oleksid justkui kõik joobnud, aga alkoholi lõhna pole. Mõne aja pärast mõistsin, milles asi on.
Vangla muutis mind ja vaatamata sellele, et sattusin siia juba täiskasvanuna, väljakujunenud isiksusena. Kõige suurem muudatus toimus minu suhtumises kõige lähedasematesse inimestesse, oma perekonda. Hakkasin mõistma nende suhete tähtsust enda jaoks. Muutus ka mu arusaamine maailmast. Ilmselt avaldub see ka artiklites, mis ma olen kirjutanud. Kõige täpsemini aga oskab seda ilmselt kirjeldada minu naine, kui me taas koos oleme.
Kas vangla tingimustes tabavad inimest vihkamissööstud, meeleheitehood ning kas inimene on võimeline ennast üldse kontrollima? Vastus on: jah, jah, jah. Oli meeleheidet, oli tigedust. Minul aitas sellega toime tulla see, et ma valasin selle endast välja paberile. Mis puudutab aga enesekontrolli, siis sellega tuli mul ka vabas elus hakkama saada.
Ümbritsevatele inimestele paistan ma tavaliselt emotsioonivaba. Olen justkui mingi inimarvuti. Võimalik, et mingil määral ongi see nii. Mul on tõepoolest erakordselt kõrge emotsionaalse reaktsiooni lävi. Selleks et mind vihaseks ajada, oli vaja midagi erakordset.
Kuigi ma olen asju mõistusega võttev inimene, puudutab mind ehk kõige enam mistahes ebaõiglus, ilmnegu see siis kasvõi pisiasjas.
Esimene kohtuistung oli minu jaoks šokk. Sind lihtsalt ei kuulata. Sa tahad, et väiteid sinu kohta põhjendataks, sest muidu on see kõik ju mingi väljamõeldis. Miks minu sõnad ei maksa mitte midagi ja loevad ainult vastaste väited? Miks ma pean kellegi põhjendamatu paranoia pärast vanglas istuma?
Sinu küsimusi aga ei kuula keegi. Samuti ei huvita kedagi seadused.
Arvate, et selline olukord ei pane vihastama? Paneb. Kuid mingist hetkest hakkad mõistma: ma olen vangis mingite tulnukate käes. Nad pole vaenlased, nad pole fašistid. Nad on lihtsalt tulnukad, kes sarnanevad vaid väliselt inimestega. Nendega pole võimalik rääkida. Ja kui sa seda mõistad, siis rahuned taas.
Aja möödudes hakkasin vaatama vanglat, kohtuid ja uurijaid nagu loodusnähtusi, mida võib küll tundma õppida, kuid millele pole mõtet emotsionaalselt reageerida.
Emotsionaalselt on vanglas kõige raskem taluda teadmatust. Mitte selle kohta, mis sinust endast edasi saab, vaid selle kohta, milline olukord kodus ja perekonnas on, kuidas sõpradel läheb. Teinekord möödub päevi, isegi nädalaid, enne kui tekib võimalus midagi teada saada, üle küsida ja selgust saada. Telefone on vanglas loomulikult rohkelt ja taoliste probleemide lahendus ongi telefon, kuid paljudele pole see lihtsalt kättesaadav. Minul näiteks polnud võimalust vanglas telefoni kasutada.
Kummaline on see, et sinu eest hoitakse ranges saladuses isegi su enda saatust. See on üks psühholoogilise survestamise meetodeid. Keegi ei seleta sulle, kuhu sind viiakse ja miks viiakse. „Asjadega“, „ilma asjadeta“, „dokumentidega“, „dokumentideta“, „vastavalt aastaajale“ (ses mõttes, et milline riietus valida).
Veel üks võte seisneb selles, et uurija toob sulle mõne dokumendi või saadetakse see sulle vanglasse, kuid sul on samal päeval kohtumine oma advokaadiga. Sel juhul antakse see dokument sulle kätte kindlasti alles pärast seda, kui see kokkusaamine on läbi. Sellise tegevuse mõte on selge: et sa ei saaks advokaadiga dokumendi üle nõu pidada; et saaks seda veel mõni päev edasi lükata.
Alandavad läbiotsimised, mida toimetati Tšita vanglas teinekord isegi kuus korda päevas, jätavad pikapeale ükskõikseks. Need on muidugi ebameeldivad ja inimese eneseväärikuse latt langeb nii üha madalamale. Kahjuks.
Kui sa aga vaatamata kõigele ei taha ise alla käia, siis tuleb võidelda iga pisikese, pealtnäha olmelise pisiasja eest. Tuleb regulaarselt hommikuvõimlemist teha, pidada puhtust, töötada iga päev, säilitada viisakus eranditult kõikide inimestega – see kõik näib lihtne ja enesestmõistetav, kuid mitte siis, kui sind püütakse panna aasta aasta järel murduma lootusetuse, ükskõiksuse ja alandavate vanglatraditsioonidega.
Vangla on koht, kus jutuajamised mistahes teemal lähevad väga pikaks. Vanglas on hädavajalik, et su kambrikaaslased oleksid sinuga enam-vähem samal intellektuaalsel tasemel.
Konsultatsioon advokaadiga oma kriminaalasja menetlusküsimustes on üks võimalus suhelda. Üldiselt on küllalt harv, et kinnipeetavatel on oma isiklik advokaat. Tavaliselt on advokaadid riigi määratud ja see on harv juhus, et nad teevad oma tööd südamega. See on suur vedamine, kui saad endale hea advokaadi.
Selline professionaalne konsultatsioon advokaatidega pole väga keeruline, kui imelikult see ka ei kõlaks. Enamik kohtunikke teab kriminaalkoodeksit, kriminaalprotsessi koodeksit ja ülemkohtu pleenumite lahendeid, mis käsitlevad kohtuotsuste tegemist ja karistuste mõistmist, väga hästi. Seepärast pole raske ette näha, milliseid vigu nad oma töös võivad teha ning ka teevad. Samuti pole teab mis keeruline üles leida kohtuotsuse nõrgad
