osaleda teaduslikes diskussioonides. Kui aga vaadelda seda praktilisest küljest, siis oli selline asjade sisuline tundmine tegelikult kasutu, sest sisu tundmise sügavus pole see tasand, kus kohtunikud ja prokurörid oma tööd teevad. Vajalikul määral asja olemusest aru saavad inimesed on harv nähtus isegi nende ametnike üle sisulist järelevalvet teostavate kõrgema tasandi ametnike seas. Ja kui neid ongi, siis ei süüvi nad kunagi asja sisusse, kui just ülalt selleks otsest käsku ei tule. Kõik kulgeb kohtus mööda maha pandud rööpaid, isegi kui teadus kinnitab otsesõnu, et need rööpad viivad vääramatult kuristikku.
Pean selle kuristiku all silmas otseseid vastuolusid kriminaal- ja tsiviilseadusandluse ja vastava kohtupraktika vahel.
Kui detailid kõrvale jätta, siis kahes kohtuotsuses kolmest leiab alati, millest kinni võtta, et taotleda asja uut läbivaatamist.
Kassatsiooniastmes vaadatakse läbi iga kümnes kohtulahend, järelevalvemenetluse korras on uuesti läbivaadatavate kohtuasjade osakaal märksa väiksem.
Inimene saab kohtus päris kiiresti aru, kus on tõde ja kus vale. Ma olen kindel, et enamik kohtunikest oskab ka suurepäraselt seda vahet näha ja teha. Kuid neil pole alati kasulik seda märgata.
Ütlen avameelselt: paljusid kriminaalasju on lihtsalt vastik lugeda, teised jätavad endast aga täiesti sürrealistliku mulje, justkui elaksid need inimesed mingis teises reaalsuses.
Mis tundeid see teis tekitab, et üks tšetšeeni perekond hoiab juba kaks aastat ühes vene külas vene inimest orjuses? Ometi on see fakt. Inimene, kes selle eest oma karistuse sai, kinnitas seda mulle ise.
Vanglas võib kokku sattuda ka väga huvitavate inimestega, kellega saab sisukalt rääkida väga paljudel teemadel, isegi naftast ja poliitikast. Ja isegi siis, kui ilmnevad sügavad erimeelsused. Olgu siin selliste inimeste näitena nimetatud Vladimir Kvatškov. Kuid vanglas on ka teisi väga tõsiseid ja haritud inimesi.
Kui rääkida üksnes oma isiklikest tunnetest, siis vangla soodustab inimese enesesse süvenemist. Samavõrd soodustab vangla süvenemist sellesse, mis toimub välismaailmas. Vanglas aeglustub isiklik elutempo. Tekib huvitav paradoks: iga päev venib üliaeglaselt, samas mööduvad nädalad, kuud ja aastad väga kiiresti.
Täheldasin, et üks tund oli vabaduses minu jaoks pikk aeg. Siin möödub tund nagu silmapilk, tasub vaid minna sügavamale omaenese siseilma. Vangla võimaldab väga sügavat mõttekontsentratsiooni. Kambrikaaslased ei sega seejuures üldse: paned vaid tropid kõrvadesse, ja oledki oma sisekosmoses.
Muud vanglas inimesega toimuvad muutused… ma ei teagi, mida siin nimetada. Kuna sattusin vanglasse pärast 40. eluaastat, siis küllap olin selleks ajaks juba inimesena välja kujunenud.
Olmeprobleemid polnud minu jaoks midagi uut: mul tuli oma esimese 30 eluaasta kestel ise oma pesu pesta ja koristada, kusjuures mul polnud sooja vett kaugeltki alati käepärast. Toidust rääkides, jah – vangla pole kodu. Kuid pereliikmed valmistavad midagi maitsvat ja kui see on lubatud, siis saame sellest osa pakkide vahendusel. Toidu poolest on olukord üldiselt normaalne.
Ainus suur ja segav olmeline probleem on arvutite puudumine, suutmatus infole ligi pääseda. Ma võiks läbi saada ilma jooksvate uudisteta, kuid on vaja juurdepääsu olulisele teabele. Kambrisse pole võimalik teaberaamatuid tuua. Vajaliku informatsiooni hankimisel on advokaatide abi hindamatu.
Mul on alati olnud üks hea harjumus, mis aitab mind väga ka vanglas: ma suudan keskenduda olulisele ja kõrvale jätta kõik teisejärgulised mõtted. Seda võiks nimetada teatavaks kontrollitud depressiooniks. Ma võin siin vanglas terve tööpäeva, 8 tundi, mõelda ühest või paarist olulisest „tootmisprobleemist“, mis vajavad lahendamist. Vahel teen väikese vaheaja ja mõtlen hoopis millestki meeldivast, näiteks korraldan mõtteis oma toas mööblit ümber ja paigutan kodutehnikat teise kohta. Siis tööpäev jätkub.
Kui mu selline mõtteline tööpäev läbi saab, puhkan pead kas raamatu või televisiooni pakutud närimiskummi abil või kujutan lihtsalt ette, millega mu pereliikmed ja sõbrad võiks hetkel tegeleda. Vahel meenutan midagi, vahel unistan niisama. Kordan: see on mul vana harjumus, sisseõpitud oskus, mis on siin vanglas väga kasuks.
Mis puutub aga suhetesse inimestega, siis naine arvab, et ma olen pehmeloomulisemaks, inimlikumaks muutunud. Ise ei oska öelda. Olen veidi terav, aga loodan, et olen tõesti muutunud leebemaks.
Minu jaoks oli ja on kõige raskem lasta oma emotsioonidel välja voolata. Ma olen kasvanud teadmisega, et mehel ei sobi olla liiga emotsionaalne. Pilgata ja kohati isegi mürgiselt – jah, seda ma võin. Esmaselt just iseennast. Kuid ka võimureid. Aga oma tegelikke tundeid ja emotsioone olen ma alati peitnud. Seda polegi nii raske teha, kuna tegelikult mul polegi väljaspool oma perekonda ja lähemaid sõpru erilisi emotsioone. Tunnetele annan ma voli oma lastega olles. Lähedaste ja sõprade suhtes olen ma ehk veidi sentimentaalne. Kuidas siis vahet teha, mis mu tundeelu muutustest on pärit vanglast ja mis tuleneb mu vananemisest?
Prokurörid, Putin ega Setšin ei tekita minus mingeid tugevaid emotsioone. Nad on kõik nagu sügisene vihm: lihtsalt halb ilm ja ei enamat.
2. peatükk
RÜNNAK
Natalja Gevorkjan
Võitluskunstide meistrid väidavad, et üks võitleja võib võita 20 vastast. Oletame, et kallaletungijaid on 20. Kokku võitleb sel juhul 21 mõõka. Need mõõgad võivad liikuda ruumis lugematutes suundades, ristudes üksteisega lausa lõpmatutel viisidel. Kui kõikide nende mõõkade liikumist diagrammina ette kujutada, siis näeme, et alati on võimalik leida ühe kaitsva mõõga selline asend, et blokeerida korraga ära kõigi 20 ründava mõõga löögid. Me võime nimetada võitluskunstide meistriks seda, kes oskab arutlemata kõik teised kaitsevariandid kõrvale jätta ning oma käe ja mõõgaga õhus välja joonistada selle ühe ainsa trajektoori, mis kõikide teiste mõõkade löögid ära pareerib. Seda oskust nimetatakse adekvaatseks ja eksimatuks tegutsemiseks.
Mihhail Hodorkovskil oli võimalus põgeneda välismaale juba siis, kui ta veel Nižni Novgorodis viibis. Ühtedel andmetel oli Moskvast sinna kohale sõitnud Jukose valvemeeskonnal teada, et valmistatakse ette Hodorkovski arreteerimist. Teistel andmetel oli neil kaasas tema vahistamisorderi koopia. Nižni Novgorodi lennujaamas on rahvusvaheliste lendude terminal. Sinna lendab näiteks Lufthansa. Hodorkovski liikus mööda Venemaad renditud lennukiga. Kui ta oleks tahtnud, oleks ta võinud ühel või teisel viisil Venemaalt lahkuda…
Nižni Novgorod oli üks paljudest peatuspunktidest tema tööreisil mööda Venemaad. Ees ootas lend Irkutskisse, sealt edasi Jevenkinosse. Hodorkovski käis Venemaa regioonides selgitamas Jukose ja Sibnefti ühinemise strateegiat (ametlik kokkulepe firma Jukos-Sibnefti loomiseks kirjutati alla 14. mail 2003).
Olen päris kindel, et sel õhtul 24. oktoobril 2003. aastal ei meenutanud Hodorkovski oma jutuajamist Putiniga, mis toimus sama aasta 19. veebruaril. Arvatakse, et just see oli päev, mil Hodorkovski kirjutas ise alla oma kohtuotsusele. Selleks ajaks, kui ta vahi alla võeti, oli ta ilmselt kõik juba läbi mõelnud ja mõistis suurepäraselt, mis toimub ja miks toimub. Ta teadis juba oma tulevikku. Kuigi, jah, see on võib-olla üksnes ettekujutus, et ta teadis, mis teda ees ootab.
Pöördun üha ja uuesti tagasi nende kahe Venemaa liidri, poliitilise liidri ja äriliidri kohtumise juurde. Tol õhtul oli Putin Jeltsini traditsiooni järgides kutsunud enda juurde Kremlisse Venemaa suurärimehed. Et vestelda.
Hodorkovski rääkis Putinile sellest, et Venemaa ettevõtjate andmetel on nad kaotanud korruptsiooni
