tahab väga minuga kokkuleppele jõuda, kuid ei julge või peab mind enda jaoks lihtsalt nõrgaks vastaseks. Niisiis üritab ta minuga ühele poole saada omal jõul.
Saan noomituse, veel ühe, seejärel saadetakse mind trahviisolaatorisse. Minu vastuseks on kaebus kohtule. Administratsioon on šokis. Kohtuistungit peetakse koloonias. Kohale ilmub linnakohtu esimees isiklikult. Kinnipeetavate seast kutsutakse välja „tunnistaja“. Olen valmis kõigeks. Mul on varuks kohtu kogemused.
Juhtub aga midagi ootamatut. Väljakutsutud „tunnistaja“ näitab kohtu ees sõrmega otse koloonia ülemale ja teatab: „Tema sundis mind valetama. Andis tasuks sigarette. Näete, siin need on. Ma tahan rääkida tõtt, nii nagu asjad on.“
Taas šokk, aga seekord juba minul. Võtan ennast kiiresti taas kokku.
Kohtunik koloonia ülemale: „Kui karistate tunnistajat, annan asja üle prokurörile. Hodorkovski karistus tühistada!“
Nii asjad edaspidi toimusidki: märkus – trahviisolaator – kohus – karistuse tühistamine… Vahepeal töö õmblustsehhis ja suhtlemine koloonia rahvaga.
Koloonias on koos kirju seltskond. On nii kirjaoskamatuid lambakarjuseid naabruses asuvatest küladest (300–400 km) kui ka uraanikaevanduste kaevureid, kellel on tehniline keskeriharidus; on täiesti seaduskuulekaid tavalisi inimesi ja on nn perspektiivikaid kuritegeliku maailma liidreid. On täiesti normaalseid inimesi ja täielikke inimjätiseid, kes kannavad alaealisena toime pandud sarimõrvade eest nüüd oma 10-aastast maksimumkaristust täiskasvanute laagris. Nad pole veel isegi sellest aru saanud, et oma järgmise tapmise eest täisealisena ootab neid vaid üks karistus – eluaegne vangistus. Mingist südametunnistuse häälest või muust sarnasest pole nende puhul mõtet rääkida.
Laagri rahvas kujutab endast omapärast segu kõigest ja kõigist ja selles inimkaoses hoiavad vahelduvalt edukalt korda laagri administratsioon oma reeglitega ning kuritegeliku maailma liidrid oma seadustega. Koloonia elanikele on isikliku vabaduse ja keelatu üldiseks piiriks mingi ühtse kogukonna ja vastastikuse seotuse tunne.
Tõeliselt asotsiaalsed isikud on laagris haruldased ja administratsioon ning ka laagri rahvas eraldavad nad ülejäänutest „raskete isikuvastaste“ rühmadesse või nn getodesse.
Minu seisund oli selles laagri väljakujunenud süsteemis täiesti eriline.
Alustan sellest, et laagri ühiskond ei suutnud enam kui aasta jooksul mind ühtegi sealsesse sisemisse staatusesse ega seisusesse, nn masti paigutada. Kuigi jagunemine mastideks toimub küllalt lihtsalt. Kui teed koostööd laagri administratsiooniga, oled „punane“; kui püüad kehtestada oma tahet ja piinled vabaduse puudumise käes, siis oled „must“; kui teed tööd ja allud autoriteetidele, siis oled „mužik“; kui sa ei tee tööd ja sunnid teisi endale alluma, siis oled „autoriteet“.
Mina käisin tööl ja suhtlesin administratsiooniga igal selle tasandil, kuid istusin samas trahviisolaatoris rohkem kui ükskõik kes. Samas, kellelegi ei tulnud isegi pähe mind koputamises kahtlustada. Ma suhtlesin platnoide liidritega, kuid ei allunud neile milleski.
Laagris viibimise lõpus oli mul üsna huvitav jutuajamine sealse nn variadministratsiooni kõige lugupeetuma esindajaga. Ta kavatseti üle viia laagrisse, mis asub Blagoveštšenski lähistel ja kuhu koondatakse temasugused, et murda nende tahe ja hävitada staatus. Ta teadis, mis teda ootab, ja läks oma saatusele vastu täiesti avatuna, jäädes aga kindlaks oma ideoloogiale ja maailmanägemisele, mille võiks liigitada ehk mingiks Kropotkini laadi anarhismiks.
Ta oli oma hingelt sügav inimene, kuigi ta polnud veel 30-aastanegi ja tal oli vaid tavaline keskharidus. Kaheldamatult oli tal tugev tahe ja sama tugevad olid ka tema veendumused.
Ta ütles, et tavaelus oleksime meie kaks kindlasti vaenlased, kuna minu eesmärk – tugev riik – on täpselt vastupidine tema eesmärgile. Kuid praeguses olukorras võitleme me mõlemad ebaõiglase riigi vastu. Lihtsalt meie võitlusmeetodid on erinevad.
Selles arvamuses oligi ilmselt peidus minusse suhtumise võti laagris– ma olin küll võõras, aga ma olin austusväärne.
Selline staatus rahuldas mind täielikult nagu ka viis, kuidas laagris minu poole pöörduti ja mida see pöördumine endas väljendas – „Borissõtš“. Kuigi jah, see siin on lihtsalt üldpilt, millest oli ka palju erandeid.
Barakis, kus ma elasin, oli (eri aegadel) ruumi 70–100 inimesele. Inimesed ei jäänud sellesse barakki tavaliselt kauaks, vaid elasid seal kolm kuni kuus kuud, kuni nad taas mujale üle viidi. Minu barakk oligi selline transiitjaam.
Kui mul tekkisid mõne kinnipeetavaga veidi lähemad suhted, siis üks kahest: ta oli kas administratsiooni saadetud spioon või kui ta seda polnud, siis saadeti ta kiiresti mingil ettekäändel trahviisolaatorisse. Oli naljakas vaadata, kuidas administratsioon püüdis kontrollida ja määrata, kellega ma laagris suhtlen.
Administratsioon pingutas oma püüdlikkuses ilmselgelt üle. Tavaliselt tegid laagri administratsiooniga koostööd need isikud, kellel oli kas hingel mingi süütegu või kellel olid halvad suhted teiste kinnipeetavatega.
Üks selline tegelane, kelle laagri operatiivosakond paigutas minu kõrvale, kartis hirmsal kombel, et ta viiakse üle naaberbarakki, kus kandis karistust üks tema vaenlastest. Tema nõrkust teati ja teda šantažeeriti võimaliku üleviimisega. Mingil hetkel jõudis ta iseenda jaoks otsusele, et talle avaldatavast survest vabanemiseks on kõige parem, kui ta viiakse üle hoopis teise laagrisse. Seda pole just kerge saavutada, kuid see inimene leidis oma plaani teostamiseks nutika võimaluse (mis tõi talle ka osaliselt edu). Ta nimelt lõi mind noaga. Ta andis selle noahoobi öösel, kui ma magasin.
Noalöök tabas mind näkku. Verd voolas ojadena…
Kasutades ära tekkinud olukorda otsustas eranditult vaid vaimuhiiglastest koosnev administratsioon, et olukorra lahendamiseks on kõige parem vabaneda hoopis minust ja paigutada mind üksikkambrisse. Põhjenduseks toodi see, et ma olevat justkui ise palunud, et mind „ohutusse kohta“ üle viidaks, sest ma kartvat oma elu pärast.
Seda, et kellegi elu oleks ohus, ei saanud administratsioon loomulikult lubada.
Niinimetatud ohutu koht on tegelikult otsetee kalmistule, nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Pärast sellises kohas olemist on iga tagasitulek tsooni või minek tapile otseselt eluohtlik. Kuid ootamatused võivad inimest tabada ka sealsamas, otse nn ohutus kohas.
Kui juba surra, siis muusikaga! Kuulutan välja nn kuiva näljastreigi. See on mu teine näljastreik kogu kinnipidamise aja jooksul. Minu esimene näljastreik oli Moskva Matrosskaja Tišina vanglas, kui Platon kartserisse saadeti. Streik kestis kuus päeva. Kui Platon kartserist välja lasti, olin ma omadega tegelikult juba päris otsakorral. Kuiva näljastreigi korral muutub veri paksemaks ja tõuseb vererõhk. Minu vererõhk oli 180 (seda mõõtis vangivalvur). Edasi järgnevad trombid ja insult. Selle näljastreigi eeliseks on aga see, et see sunnib administratsiooni kiireid otsuseid vastu võtma. Risk elule algab sel puhul kolmandast päevast. Üle 10 päeva sellist streiki tähendab surma. Niinimetatud märg näljastreik muutub eluohtlikuks alles 30–60 päevaga.
Niisiis, kuiv näljastreik. See on väga raske. Ilmselt pole mu tervis enam see, mis ta oli. Neljandal päeval ei suuda ma enam kõndida. Pea käib ringi. Tuli arst ja teatas, et laagri ülem on minu tingimustega nõus: kõigile teatatakse, et mind pandi üksikkambrisse tema otsusega. Arsti sõnu kinnitavad laagri ülem ise ja platnoide varivalitsus.
Mind viiakse üle meditsiiniosakonda, kus mul tuleb mitu päeva tasuda oma ränkasid võlgu kurnatud organismile (õigemini klaarib organism minuga oma arveid).
Olen
