müra, vaid lehk. Jah! Kõik need poisid oma jalgadega minu sihverplaadi kohal! Nina ei pidanud vastu, ärkasin.”
Tunnen seda. Sageli olen ka ise kaevikus ärganud sellest raskest haisulainest, mida liikuv väeosa endaga kaasa veab.
„Kui see vähemalt täisidki tapaks,” ütleb Tirette.
„Vastupidi, see nuumab neid,” tähendab Lamuse, „mida rohkem sa poris püherdad, mida enam sa haised, seda priskemalt sa neid saad!”
„Oli õnn,” jätkab Biquet, „et nad mind oma haisuleiliga üles äratasid. Nagu ma sellele paksmaole praegu seletasin, avasin oma silmaklapid just õigel ajal, ja sain veel kinni rabada presenditükist, mis kattis mu auku ja mida üks neist reodest tahtis ära hiivata.”
„129-ndas on puha närakad koos.”
Meie jalge ees kaeviku põhjas märkasime mingisugust inimkogu, kes hommikuvalguses ei olnud hästi nähtav; ta oli sülle haaranud kogu oma riietekupatuse ja raputas end kükitades. See oli isa Blaire.
Ta väikesed silmad pilkusid üleni tolmukorraga kaetud näos. Hambutu suuava kohal moodustasid vurrud tiheda kollaka tuusti. Käed olid hirmuäratavalt räpased, nende seljad mustendasid, nagu oleksid nad karvadesse kasvanud; peopesi vooderdas hall koorik. Kogu ta mullast krobeline ja sammaldunud isik levitas vana kastruli lõhna.
Kuigi oli ametis oma ihu kratsimisega, vestles ta ometi suure Barque’iga, kes veidi eemale hoidudes ta kohale kummardus.
„Ega’s ma eraelus nii räpane olnud,” ütleb Blaire. „Muidugi. Eraelu peaks sind seakombel muutma!” vastab Barque.
„Sinu õnn!” trumpab Tirette omakorda üle. „Muidu teeksid sa oma eidele ainult pisikesi neegreid!”
Blaire vihastas. Ta kulmud tõmbusid kipra lauba all, kuhu oli kuhjunud mustust.
„Ära nori! Mis sa’s mõtled? Praegu on sõda. Kas sina, uba, arvad, et sõda sinu lonti ja kombeid ei muuda? Vahi ennast, sa ahvinägu, vahi, va kannikanahk. Küll peab inimene ikka peast soe olema, kui ta sihukest möga suust välja ajab nagu sina!”
Ta tõmbas käega üle räpase kihi, mis kattis tema nägu. Nagu pärast viimaste päevade sadusid selgus, ei olnud see tõepoolest ärapestav. Siis lisas ta juurde:
„Tjah, ja kui ma olengi säärane, nagu ma olen, siis sellepärast, et ma just sihuke tahan olla. Kõigepealt, mul pole hambaid. Joodimäärija ütles mulle juba ammu: „Sul pole ainustki kihva. Seda on vähe. Järgmisel puhkusel tule ometi kord ka estomaloogiavankri juurde.””
„Tomatoloogia kabinetti,” parandab Barque.
„Stomatoloogia,” õiendab Bertrand.
„Ja ma pole sinna läinud ainult sellepärast, et pole tahtnud. See ei maksa ju ainustki sou’d.”
„Miks sa siis ei taha?”
„Nasama, suured muudatused pole mulle kontimööda.”
„Sa oled kohe nagu päris köögimees,” ütleb Barque. „Peaksidki kokk olema.”
„Olen ka ise sellele mõelnud,” nõustub Blaire kohtlaselt.
Naerdi. Must mees solvub sellest. Ta tõuseb.
„Panete mul kõhu valutama,” sõnas ta põlastusega. „Lähen lehtlasse.”
Kui ta liiga must siluett kadunud on, korrutavad teised jälle kord seda tõde, et siin maa peal on kokad kõige räpasemad inimesed.
„Kui sa näed mõnda selli, kelle nahk ja kaltsud on nii tahmased ja räpased, et sa neid ainult tangidega julged puudutada, võid kindlasti öelda: „See on vist köögist.” Ja mida räpasem ta on, seda kindlamini kuulub ta kööki.”
„Igatahes, see on kindel ja tõsi,” lausub Marthereau.
„Pea, näe. Tirloir. Hei! Tirloir!”
Tirloir läheneb murelikult ning siin-seal ringi nuhkides; ta kloorkahvatu kõhn pea hüpleb ülearu paksu ning laia sinelikrae rõngas. Tal on terav lõug ja esileulatuvad ülemised hambad; mustusega sügavalt täidetud volt suu ümber näib mingi suukorvina. Oma tavalise kombe kohaselt on ta tulivihane ja sõimab nagu alati:
„Öösi virutati mu seljakott sisse!”
„129-nda vahetuse töö! Kus ta sul oli?”
Tirloir näitab varjendi sissekäigu kaitseseina löödud täägile:
„Seal ta rippus selle hambaorgi otsas, mille sinna sisse põrutasin.”
„Munajooja!” karjutakse kooris. „Otse möödakäivate sõdurite nina alla! Ega sa ogaraks ole läinud?”
„Sandisti on see ikkagi,” soiub Tirloir.
Siis äkki valdab teda raevuhoog. Ta nägu käkrub vihast, väikesed rusikad pigistuvad kokku nagu sõlmed nööris. Ta vibutab neid.
„Oot! Kui see raisk, kes seda tegi, mul peos oleks! Võid selle peale mürki võtta, et ma tal hambad kurku taoksin, laseksin ta soolikad välja, topiksin talle… Mul oli kotis täitsa puutumata camembert’i-karp. Lähen otsin veel.”
Tirloir põristab endale käega vastu kõhtu nagu kitarril mängides ja ta siluett, mis meenutab öökuube mähitud haiget, kaob väärikalt ja ühtaegu veidralt halli hommikuhämarusse. Tema kirumist on kuulda kuni ta kadumiseni.
„Ogar,” ütleb Pépin.
Teised irvitavad.
„Ta on totakas ja peast segane,” kuulutab Marthereau, kel on harjumus tugevdada oma mõtteavaldusi kahe sünonüümiga.
„Viska silmad siia,” ütleb Tulacque, kes on kohale jõudnud.
Tulacque on võrratu. Ta kannab sidrunkollast vihmakuube, mis on tehtud vahariidest magamiskotist. Selle keskele on ta teinud pea jaoks avause ja seesuguse soomuse peale oma õlarihmad ja vöö kinnitanud. Ta on suur ja kondine. Kõndides sirutab ta oma energilise kõõrdsilmalise näo ettepoole. Tal on midagi käes.
„Leidsin selle täna öösi maad sonkides sealt Uue Kaeviku juurest, kus vahetati pehkinud alusreste. Mulle hakkas see vigur kohe meeldima. On teine mingi kirves, vanaaegne mudel.”
Teravaks tahutud kivi koltunud luust varre otsas näib tõepoolest mingi „vanaaegse mudelina”. See on kahtlemata mõni eelajalooline tööriist.
„Istub päris käe järgi,” ütleb Tulacque oma leidu vibutades. „Jah, see pole rumalasti tehtud. On paremini tasakaalus kui nüüdsed kirved. Uhesõnaga – vahva värk. Noh, proovi… mis? Anna tagasi! Hoian ta endale. Küll näed, mis ma ta’ga veel ära teen.”
Ta vibutab oma ürgajastu kirvest ja näib ka ise ehtehilpudesse topitud ahvinimesena, kes varjab end maa sügavustes.
Üksteise järel kogunevad Bertrand’i ja teise jao mehed kaeviku käänakule. Sel kohal on kaevik laiem kui parempoolses osas, kus teineteisele vastu juhtudes tuleb möödapääsu võimaldamiseks end vastu kaevikuseina suruda ja selga mulla ning kõhtu seltsimehe kõhu vastu nühkida.
Meie
