üksteist ligi…
Mäletan esimest lauset, millega end esitles naljahammas Tirette: „Mina, mu lapsed, olen Clichy-la-Garenne’ist! Kes pakub rohkem?” Ja Paradis’ esimest kaeblust, mis meid lähendas: „Nad irvitavad mu üle, sest olen Morvandiau’st…”
Meie ametid? Kui kokku võtta, siis pisut kõike. Kes me olime neil hääbunud aegadel, kui meil oli veel oma koht elus, kui me polnud veel matnud oma saatust nende mutimullahunnikute alla, mida vihm ja pommitamine lammutavad ning mida ikka uuesti tuleb üles ehitada? Enamikus põlluharijad ja töölised. Lamuse oli talusulane, Paradis veovoorimees. Cadilhac, kelle lapsekiiver istub kõikudes terava kolba otsas (Tirette’i ütluse järgi nagu kuppel kellatornil), on maaomanik. Isa Blaire pidas renditalu Brie’s. Kaupluse käskjalg Barque tegi oma jalgrattal kaelamurdvaid trikke Pariisi trammide ja taksode vahel, sõimates meisterlikult, nagu ta ise ütleb, jalakäijate hirmunud kanakarja tänavail ja platsidel. Vaikiv ja korralik avameelse vaatega kapral Bertrand, kes alati hoidub pisut eraldi ja kel on ilus mehine kuju, oli meistriks ühes kartonaažitöökojas. Tirloir võõpas sõidukeid ilma urisemata, nagu kinnitatakse. Tulacque oli kõrtsmik Trône’i väravate juures ning maheda ja kahvatu näoga Eudore pidas kohvipoodi kusagil maantee ääres, mitte väga kaugel praegusest rindest; loomulikult on see ettevõte pommitamise all rängasti kannatanud, sest Eudore’il ei vea, seda teavad kõik. Mesnil André, kes on säilitanud veel midagi väärikusetaolist ja harjab hoolikalt juukseid, müüs ühel suurel väljakul soodat ja muid tõhusaid spetsiaalravimeid; ta vend Joseph müüs ühes raudteejaamas ajalehti ja illustreeritud romaane. Samal ajal aga sealt hoopis eemal, Lyonis, õiendas Cocon, too prillikandja arvutusmasin, agaralt mustas tööpluusis ja tinatolmust hiilgavate kätega ühe rauakaupluse leti taga, Bécuwe Adolphe ja Poterloo aga tuhnisid puhtest peale Põhja-Prantsusmaa kivisöekaevandustes, vedades kaasas oma kaevurilambi vaevalist helki.
On neid, kelle amet ei tule kunagi meelde, keda ikka vahetad kellegi teisega, ja on maanteehulkureid, kes oma sandikotis kandsid korraga kümne ameti kogemusi, arvestamata Pépin’i, kel polnud ühtki ametit (teatakse vaid seda, et ta kolme kuu eest, pärast paranemist, abiellus väeosa jaotuspunktis… et saada mobiliseeritute naiste jaoks määratud toetusraha…).
Ei ainustki haritlast nende seas, kes mind ümbritsevad. Kooliõpetajad on kompaniis allohvitserideks või sanitarideks. Üks maristide sekti palvevend on seersant rügemendi sanitaarteenistuses; üks tenor on jalgratturiks rügemendi arsti juures; üks advokaat on koloneli kirjutajaks; üks rantjee kraamivoori varustusteenistuses kapraliks. Meie juures pole ühtki säärast. Meie oleme rindevõitlejad. Ei ole peaaegu ühtki vaimutegelast, kunstnikku või rikast, kes selle sõja ajal oleks usaldanud tulla laskeavade juurde, ehk olgu siis möödaminnes või kuldpaeltega mütsis. Jah, on tõsi, et me erineme põhjalikult üksteisest. Ent sellest hoolimata sarnaneme üksteisega.
Vaatamata ea, päritolu, hariduse ja ühiskondliku seisundi erinevustele ning kõigele sellele, mis omal ajal oli, vaatamata kuristikele, mis meid kunagi lahutasid, oleme suurtes joontes ühesugused. Sama toores koor katab või paljastab samu kombeid, samu harjumusi, tagasi ürgsesse olukorda heidetud inimeste ühesugust lihtsustunud iseloomu.
Üks ning sama kõneviis, milles töötubade ja kasarmute argoo on segunenud murrakutega ja mis on vürtsitatud mõningate uudissõnadega, sulatab meid kuidagi veidralt nagu mingi soust sellesse tihedasse inimhulka, mis juba palju kuid voolab kokku tervelt Prantsusmaalt, et kuhjuda kirdesse.
Ja et vältimatu saatus on meid kord juba ühtekokku heitnud ning et too määratu sündmustevool on surunud meid vastu tahtmist samale tasemele, siis oleme paratamatult sunnitud nädal-nädalalt ja kuu-kuult muutuma üha enam üksteise sarnaseks. Ühiselu kohutav surutus pigistab meid kokku, kohandab meid ja sulatab üksteisesse. See on nagu mingi saatuslik nakkus. Iga sõdur on lõpuks nii täielikult teise taoline, et selle sarnasuse nägemiseks ei tarvitse neid vaadata eemalt, neist kaugustest, kust me paistame vaid terakestena tasandikul veerevas tolmus.
Ootame. Väsinud istumisest, tõuseme püsti. Liikmed sirutuvad praguneva puu ragina ja vanade hingede kääksumisega; – niiskus roostetab inimesi nagu püssegi, küll aeglasemalt, kuid seda põhjalikumalt. Ja uuesti, teises asendis, asutakse ootama.
Sõjaolukorras oodatakse alati. Oleme muutunud ootamismasinaiks.
Sedapuhku ootame suppi. Seejärel kirju. Kuid iga asi omal ajal: kui leem on söödud, siis hakatakse mõtlema kirjadele. Pärast seda asutakse ootama midagi muud.
Nälg ja janu on ägedad vaistud, mis mõjustavad võimsalt mu kaaslaste vaimu. Kuna leem hilineb, hakkavad nad kaebama ja vihastama. Toidu- ja joogivajadus purskab nende suust nurinana:
„Juba kaheksa! Mis pagan küll selle supilobiga lahti on, et seda ikka veel ei tooda?”
„Ja mul hambad eilsest saadik varnas,” toriseb Lamuse, kelle silmad on niisked toiduhimust ja kelle põski katavad veinivärvi laigud.
Rahulolematus teravneb iga minutiga.
„Teadagi, et Plumet pumpas mu veinilähkri oma kõrisse. Küllap ta sinna teisigi kummutas ja põõnab nüüd, juua täis, kusagil kraavis.”
„See on kindel ja tõsi,” toetab Marthereau.
„Puha sulid ja söödikud, kogu see majanduskomando!” möirgab Tirloir. „Vastik tõug! Kõik nad on igavesed lakekrantsid ja päevavargad. Terved päevad aelevad meie seljataga, aga et õigeks ajaks kaevikusse ronida – selleks neil jaksu ei ole. Oi! Kui mina oleksin peremees, kupataksin nad kohe meie asemele kaevikusse, küllap nad siin juba higistama hakkaksid, need rasvamaod. Kõigepealt seaksin asja nii, et iga mees rühmast on kordamööda kokaks ja supivedajaks. Muidugi ainult need, kes tahavad… ja edasi…”
„Mina olen kindel,” karjub Cocon, „et teised jäävad hiljaks tolle sea Pépère’i pärast. Ta teeb seda meelega, pealegi ei suuda vaene poiss hommikuti kuidagi oma sulgkoti alt välja pugeda. Ta peab oma kümme tundi ära põõnama. Muidu haigutab see härra kogu päeva.
„Ma neile alles näitaksin!” müristab Lamuse. „Küll te näeksite, kuidas ma talle tule hänna alla teeksin, kui ainult seal oleksin. Kõigepealt ärataksin ta paari jalahoobiga kolukese pihta, siis sikutaksin teda koibapidi…”
„Arvutasin kord välja,” jätkab Cocon, „tal kulus 31-sest varjendist siiatulekuks seitse tundi nelikümmend seitse minutit; selleks on tegelikult vaja aga ainult viis tublit tundi ja mitte rohkem.”
Cocon on arvutusmasin. Ta armastab täpseid andmeid, ta on ahne nende järele. Olgu küsimus millest tahes, ta tuhnib ikka välja statistilisi andmeid, korjates neid putuka kannatlikkusega, ja esitab kõigile, kes soovivad kuulata. Praegu, mil ta vehkleb arvudega nagu sõjariistadega, virildub vihast ta kõhetu nägu, mis koosneb kuivadest nukkidest, kolmnurkadest ja nurkadest, mille peal asetseb prillide kaksiksõõr.
Ta ronib laskepingile, mis on tehtud sel ajal, kui see kaevik oli esimesel liinil, ja sirutab oma pea raevukalt üle kaevikurinnatise. Ühe maad riivava längus kiire külmas valguses hiilgavad ta prillid ja nina otsas rippuv tilk teemandina.
„Pépère’ist ei maksa rääkidagi. Päris uskumatu, mis see aam endale päeva jooksul sisse võib kallata.”
Isa Blaire otse „suitseb” oma nurgas. Ta tihedad valkjad luukammina rippuvad vurrud värisevad.
„Kas tead, mis ma sulle ütlen? Supimoonakad on just need kõige räpasemate tüüpide tüübid. „Midagi ma ei tee,” „Sülitan selle peale” – see on nende alaline jutt. Ühesõnaga: üks siidivendade osaühisus.”
„Üks sõnnik kõik,” ohkab veendunult Eudore, kes märtri ilmega lamab lahtisi
