päeva, isegi tunnist tundi, kui saad.”
„Selge, vana tobu! Tuleb teha, mis kästakse, kuni meile ükskord öeldakse: laske jalga!”
„Nii see on,” haigutab Mesnil Joseph.
Päevitanud, pargitud ja tolmust sööbinud näod väljendavad sõnatut nõustumist ja vaikivad. Kindlasti on see arvamus sõjast ühine kõigile meestele, kes poolteise aasta eest tulid igast maanurgast, et kuhjuda piirile. Nad loobuvad mõistmisest ja loobuvad olemast nemad ise; nad loodavad mitte surra ja võitlevad, et elada võimalikult paremini.
„Kohust peab täitma, aga ka nahka tuleb hoida,” ütleb Barque poris aeglaselt edasi-tagasi tammudes.
„Selge!” rõhutab Tulacque. „Kui sa ennast ise sest supist välja ei vea, siis teised seda sinu eest ammugi ei tee. Ära loodagi!”
„Pole veel sündinud niisugust inimest, kes teise eest südant valutaks.”
„Sõjas on igaüks iseenda eest väljas!”
„Muidugi, muidugi.”
Vaikus. Siis manavad mehed oma viletsuse sügavusest esile mõnusaid mälestusi.
„Kõik see pole midagi selle hea elu kõrval, mis meil Soissons’is oli,” alustab Barque.
„Oi sa pagan küll!”
Kadunud paradiisi helk paneb meeste silmad särama. See näib kuldavat nende pundunud ja külmast õhetavaid nägusidki.
„Oli see alles pidu!” ohkab Tirloir, kes katkestab mõtlikult enda sügamise ja vaatab kaugele üle kaevikurinnatise.
„Pagana pihta! Kogu see peaaegu evakueeritud linn kuulus tervena meile! Majad vooditega…”
„Kapid!”
„Keldrid!”
Seda meenutades lähevad Lamuse’i silmad niiskeks, nägu lööb õitsele ja süda muutub raskeks.
„Kas jäite sinna kauaks?” küsib Cadilhac, kes tuli hiljem koos overnlaste täiendusega.
„Mitmeks kuuks…”
Peaaegu vaibunud vestlus elustub uuesti küllusaja mälestuste tugevas leegitsuses.
„Sõdurid vehkisid seal kanakarja järel joosta,” kõneleb Paradis nagu unes, „ja tulid öökorterisse tagasi, kanad seotud kere ümber ja küülik kummagi kaenla all. Laenasime need mõnelt eidelt või taadikeselt, keda me polnud kunagi näinud ega saagi kunagi näha.”
Mõeldakse kana ja jänese ammu ununenud maitsele.
„Oli ka asju, mille eest maksti. Raha veeres seal kiiresti läbi sõrmede, võid uskuda. Tol ajal olime veel rikkad.”
„Sajad tuhanded frangid lasksime lendu.”
„Jah, miljonid. Päevad läbi käis pillerkaar. Sul pole niisugusest äsjast aimugi. Üks püha teise peale.”
„Usu või ära usu,” ütleb Blaire Cadilhacile, „aga kõige selle juures – nagu siin ja igal pool, kuhu me satume – oli tuld meil kõige vähem. Selle järele pidi jooksma, seda pidi otsima ja selle kallal pidi vaeva nägema. Oi, vana, küll sai sibada tule järele!”
„Olime korteris majandusrühma juures. Kokaks oli seal suur Martin César. Vaat see oli alles mees puid muretsema.”
„Tjah! Tema oli tõeline äss! Pole midagi ütelda, oma värki ta tundis.”
„Alati oli tal tuli köögis, alati. Teised kokad lippasid ringi, kaelad õieli, ja soigusid, et neil pole puupulka ega söetera, aga temal oli alati tuld. Kui enam pinnuotsagi ei olnud, ütles ta: „Ära muretse, küll ma hakkama saan.” Ja saigi; see ei võtnud tal palju aega.”
„Vahel ta soolas ka üle, seda peab ütlema. Kui ma teda esimest korda köögis nägin, arva, mis ta siis oma paja all põletas? Viiulit! Oli selle majast leidnud…”
„See on siiski sigadus,” ütleb Mesnil André. „Tean muidugi, et viiulist pole kes teab mis kasu, aga siiski…”
„Mõnikord küttis ta biljardiköödega. Sain endale veel õigel ajal ühe kõrvale toimetada, et sellest jalutuskeppi teha. Ülejäänud läksid kõik tulle. Seejärel põletas ta salaja mahagonipuust salongi-tugitoolid. Ta raius ja lõhkus need peeneks öösiti, muidu ehk oleks mõnel ülemusel ütlemist olnud…
„Ta ei pidanud piiri,” ütleb Pépin. „… meie kütsime ühe vana mööblikoluga oma ahju viisteist päeva.”
„Mispärast meil siis ka kunagi midagi ei ole? Leent tuleb keeta, aga puid ei ole, sütt ei ole. Pärast toiduainete väljajagamist seisad tühjade kätega oma lännikute ees – semud ei tee sust väljagi, aga kui süüa ei saa, siis sõimavad sul naha täis. Noh, mis sa hing hädaga teed?”
„Ega’s meie ei nurise. Amet nõuab.”
„Kas ohvitserid vuntsi ei karanud, kui te kraami sisse virutasite?”
„Tegid ise sedasama! Ja kuidas veel! Mäletad, Desmaisons, kuidas leitnant Virvin ühe keldri ukse kirvega sisse lõi? Üks sõdur juhtus nägema ja Virvin andis talle ukse põletuspuudeks, et pidagu nokk kinni.”
„Ja siis too vaene varustusohvitser Saladin! Sattusime peale, kui ta varavalgel ühest keldrist välja ronis, kaks pudelit valget veini kummagi kaenla all. Justkui lapsehoidja nelja imikuga. Et ta ära tunti, ei aidanud mehikesel muud, kui ronis tagasi veinikaevandusse ja jagas pudeleid igaühele. Kapral Bertrand ei tahtnud veel juua; tema on ju põhimõtetega mees. Mäletad, va juppvorst?”
„Kus ta nüüd on, see kokk, kes alati tuld leidis?” küsib Cadilhac.
„Surnud. Pomm kukkus katlasse. Temal polnud viga midagi, aga ära suri teine ikkagi – ehmatusest, kui nägi, kuidas tema makaronid õhku lendasid, jalad ülespidi. Tohter ütles, et südamekramp. Tal oli nõrk süda; ainult puude alal oli kõva mees. Ta maeti kenasti maha. Puusärk tehti põrandaparketist; parketilauad löödi kokku pildinaeltega, naelad taoti kirstu sisse telliskiviga. Kui teda välja kanti, ütlesin endamisi: „Tema õnn, et ära suri. Kui ta seda oleks näinud, poleks ta iialgi rahu saanud, et tal pähe ei tulnud parketilaudadest tuld teha.” Ah seda vembumeest, seda põrsapoega küll!”
„Seltsimehe seljas on hea liugu lasta,” filosofeerib Volpatte. „Kui sa toimkonnast kõrvale viilid, või hea suutäie näppad, või sooja otsa peale saad, siis on teised need, kes kannatavad.”
„Mina,” ütleb Lamuse, „olen mitugi korda rängasti kaevikusse mineku vastu punninud, ja neid kordi, kui ma sellest kõrvale olen viilinud, ei maksa lugedagi. Selle vastu ma ei vaidle. Aga kui sõbrad hädaohus on, siis ma enam ei viili ega hoia kõrvale. Unustan, et olen sõjamees, unustan kõik. Siis näen ainult oma mehi ja löön kaasa. Aga muidu, vennas, oma nahk on ikka kõige lähemal.”
Lamuse’i jutt pole tühine sõnakõlksutamine. Ta on tõepoolest meister oma nahka hoidma, aga ometi on ta päästnud seltsimeeste elusid, haavatuid püssitule all lahinguväljalt ära toonud.
Ta seletab seda ilma hooplemata:
„Olime kõik rohu sees siruli. Täristati… trahh-rah-rah!
