mis teda ärritavad, vaid hoolikalt valitud roojust.”
IX
VILETS KLAASSEPP
On puhtvaatleva loomuga isikuid, täiesti ebakohaseid teoks, kes siiski mingi salapärase ja tundmatu sunni ajel tegutsevad mõnikord niisuguse kiirusega, milleks nad end ka ise poleks pidanud võimeliseks.
See, kes, kartes leida uksehoidja juurest kurba teadet, hiilib aralt terve tunni oma maja ukse ees, julgemata sisse astuda; see, kes hoiab kaks nädalat saadud kirja avamata või enne kuut kuud ei otsusta astuda juba aasta eest vajalikuks saanud sammu, – see tunneb end mõnikord järsku teole tõugatud mingist vastupandamatust jõust nagu nool vibust. Moralistid ja arstid, kes arvavad kõike teadvat, ei suuda seletada, kust tuleb nii äkki seesugune hull tarm neisse loidudesse ja iharaisse hingedesse, ja kuis nad, võimetud toimima lihtsamais ja vajalikemais asjus, leiavad teatud hetkel külluses julgust pööraseimate ja sageli isegi ohtlikemate tegude tarvis.
Üks mu sõpru, teovõimetuim unistaja, kes kunagi elanud, süütas kord põlema metsa, et näha, nagu ta ütles, kas tuli tõesti nii kergesti levib, nagu üldiselt väidetakse. Kümme korda järgemööda nurjus katse, ent üheteistkümnendal korral õnnestus see liigagi hästi.
Üks teine süütas sigari püssirohutünni kõrval, et näha, et teada, et proovida saatust, et sundida end jõudu katsuma, et nagu mängul tunda hirmu lõbu, mittemillegi pärast, tujust, tegevusetusest.
Seesugune tarm hoovab esile igavusest ja unelemisest; ja need, kelle juures see nii kangekaelselt ilmneb, on peamiselt, nagu juba ütlesin, ükskõikseimad olevused ja suurimad unistajate seas.
Keegi teine, niivõrd arg, et langetas isegi silmad kaasinimeste pilkude ees ning pidi koguma terve oma vaese tahtejõu, et siseneda kohvikusse või astuda läbi mõnest teatrikassast, kus kontrolörid näisid talle olevat varustatud Minose, Aiakose ja Rhadamanthyse22 majesteetlikkusega, – hüppas äkki ühele enda kõrval kõndivale raugale kaela ja süleles teda vaimustusega imestunud rahvahulga ees.
Miks? Sest et… sest et tolle nägu oli talle vastupandamatult sümpaatne? Võib-olla; kuid õigem on siiski oletada, et ta isegi ei teadnud, miks.
Olen olnud ise enam kui üks kord niisuguste kriiside ja sööstude ohver, mis meid sunnivad uskuma, et kurikavalad deemonid hiilivad meisse ja panevad meid meie enesegi teadmata täitma oma pööraseid tahtmisi.
Ühel hommikul olin ärganud halvatujulisena, kurvana, jõudeelust väsinuna ja tundsin tungi, nii näis mulle, teha midagi suurt, midagi silmapaistvat; ja ma avasin akna, paraku!
(Pandagu tähele, palun, et müstifikatsioonivaim, mis mõnede inimeste juures pole mitte töö või mõne kombinatsiooni tulemus, vaid juhusliku inspiratsiooni tagajärg, on suuresti mõjutatud – olgu või ainult soovi innukuse läbi – sellest tujust, hüsteerilisest, nagu arvavad arstid, ja saatanlikust nende meelest, kes mõtlevad veidi põhjalikumalt kui arstid, mis meid tõukab vastupanuta paljudele ohtlikele ja sündsusetuile tegudele.)
Esimene inimene, keda märkasin tänaval, oli klaassepp, kelle läbilõikavad, ebaharmoonilised hüüatused tõusid minu poole läbi paksu ja räpase Pariisi õhu. Muide, mul oleks võimatu seletada, miks mind seda vaest inimest nähes haaras niisama äkiline kui vägivaldne viha.
“Hõi! hõi!” ja ma hõikasin teda üles tulema. Ühtaegu kaalutlesin, ja mitte ilma mõningase lõbuta, et mu toa asudes kuuendal korrusel ja trepi olles üsna kitsas, pidi mehel kuluma küllaltki vaeva üles ronimiseks ning et nii mõneski kohas pidid takerduma ta hapra kauba nurgad.
Lõpuks ilmus ta nähtavale. Uurisin uudishimulikult läbi kõik ta ruudud ja ütlesin talle: “Kuidas? Teil pole värvilist klaasi? Roosat, punast, sinist klaasi, maagilist klaasi, paradiislikku klaasi? Häbematu niisugune! Teie julgete kõndida vaeste linnaosas, ja teil pole isegi klaasi, mis laseks elu kaunimana näha!” Ja ma tõukasin ta erutatult trepi poole, kust ta urisedes alla komberdas.
Ma astusin palkonile ja haarasin väikese lillepoti, ning kui mees ilmus nähtavale väravaava ees, lasksin oma relval langeda püstloodis ta kandami tagumisele servale; ja sellest ümberpaiskavast tõukest purunes mehe selja all kogu ta vilets rändav varandus kriiskava klirinaga, nagu oleks pikne tabanud mõnda klaaspaleed.
Ja oma hullusest joobnuna karjusin talle raevukalt järele: “Elu kaunina! Elu kaunina!”
Säärased närvilised naljad pole ohuta ja sageli tuleb nende eest kallilt maksta. Aga mis on hukatuse igavik sellele, kes on leidnud sekundis naudingu lõpmatuse?
X
KELL ÜKS HOMMIKUL
Lõpuks ometi! Üksi! Ei kosta muud kui mõne hilinenud troska väsinud veeremist. Mõneks tunniks vaikus, kui mitte rahu. Lõpuks! Inimnägude hirmuvalitsus on kadunud, ja ma ei kannata nüüd enam millegi muu kui iseenda tõttu.
Lõpuks on mulle ometi nüüd lubatud end kosutada pimedusekümbluses! Kõigepealt kahekordselt lukku uksed! Mulle näib, et teine võtmekeer suurendaks mu üksindust ja tugevdaks barrikaade, mis mind nüüd eraldavad maailmast.
Õudne elu! Õudne linn! Tuletagem veel kord meelde päeva sündmused: olen näinud palju literaate, kellest üks minult päris, kas Venemaale pääseb ka maad mööda (kahtlemata pidas ta Venemaad saareks); olen ohtralt vaielnud ühe ajakirja toimetajaga, kes igale mu vahelehüüdele vastas: “See on ausate inimeste seisukoht!”, mis pidi tähendama, et kõiki teisi ajakirju toimetavad kelmid; olen teretanud oma paarikümmend inimest, kellest viisteist olid mulle tundmatud; jaganud samal määral käepigistusi, ja seda ilma et oleksin ettevaatuse mõttes kindad ostnud; roninud hoovihma tulles, et aega sumuks lüüa, üles ühe kerglase preili juurde, kes palus mul joonistada talle veenuslik kostüüm; teinud visiidi ühele teatridirektorile, kes mulle lahkumisel lausus: “Teeksite vist hästi, kui pöörduksite Z-i poole; see on kaalukaim, rumalaim ja kuulsaim mu autoreist; temaga võiksite ehk midagi saavutada. Vaadake järele, ja siis näeme edasi”; hoobelnud (miks küll?) mitme inetu teoga, mida ma pole kunagi korda saatnud, ja aralt maha salanud nii mõnegi jõleduse, mida olen teinud rõõmuga, – kelkimise patt, roim inimväärikuse vastu; keeldunud täitmast sõbrale kerget soovi ja andnud ühele silmnähtavale sulile kirjaliku soovituse. Oh, on see kõik?
Rahulolematu kõigega ja rahulolematu iseenesega, tahaksin nüüd meeleldi oma süüd lunastada ja enese üle ka uhkust tunda ses öövaikuses ja üksinduses. Nende hinged, keda olen armastanud, nende hinged, keda olen laulus ülistanud, andke mulle jõudu, toetage mind, eemaldage minust vale ja maailma hukutavad hõngud. Ja sina, mu Issand Jumal, lase mul omast armust teha mõned kaunid värsid, mis mulle tõendaksid, et ma pole mitte viimane inimeste seas, et ma pole veel armetum noist, keda põlgan.
XI
METSLASENAINE JA VÄIKE ARMUKE
“Tõepoolest, mu armas, te väsitate mind piiritult ja halastuseta; kuuldes teid ohkavat, võiks arvata, et te kannatate rohkem kui mõni kuuekümneaastane viljapäid korjav eit või kui need vanad kerjusnaised, kes koguvad leivakoorukesi kõrtsiuste taga.
Kui ohked avaldaksid vähemalt te südametunnistuspiinu, siis teeksid nad teile natukegi au; aga nad ei tõlgitse muud kui küllastust heaolust ja rahu tuska. Ja siis ei lakka te laiutumast ülearuste sõnadega: ‘Armastage mind väga! Mulle on seda nii vaja! Lohutage mind siit, hellitage mind sealt!’ Kuid oodake, tahan katsuda teid ravida; vahendi selleks leiame vast paari sou eest kuskilt laadalt, ilma et meil tarvitseks minna kuigi kaugele.
Pange
Minos, Aiakos ja Rhadamanthys – kreeka mütoloogias kolm allmaailma kohtunikku, olid kõik peajumal Zeusi pojad.
