Teine koletis, kes, kepp käes, karjub kõigest kõrist, on ta mees. Ta on pannud ketti oma seadusliku naise nagu looma ja näitab teda eeslinnades laadapäevil, ametivõimude loaga endastmõista.
Pange hästi tähele! Vaadake, missuguse aplusega (küllap vist mitte teeselduga!) rebib ta lõhki elavaid küülikuid ja kraaksuvaid sulgloomi, keda talle heidab ta taltsutaja. ‘Hõi,’ ütleb see, ‘ei pea kogu oma vara ühe päevaga nahka panema!’ Ja selle targa sõnaga kisub ta julmalt ära saagi, mille lahtikeritud soolikad jäävad viivuks rippuma ilusa kiskja, naise, tahtsin ütelda, hammaste vahele.
‘Hõi! Tubli kepihoop naise rahustamiseks, sest see heidab aplalt kohutavaid pilke ärakistud toidule. Suur Jumal! See kepp pole just naljatamiseks, kas te ei kuulnud lajatust vastu ihu, hoolimata võltskarvadest? Ka tungivad ta silmad nüüd peast, ta ulub nüüd palju loomulikumalt. Oma raevus piilub ta lausa sädemeid nagu raud, mida taotakse.
Niisugused on abielukombed nende kahe Aadama ja Eeva järeltulija juures, selle sinu kätetöö juures, oo minu Jumal! See naine on vastuvaidlematult õnnetu, ehk küll kõigest hoolimata kuulsuse kõditav nauding pole talle võibolla tundmatu. On veel suuremaid ja hirmsamaid õnnetusi. Kuid ses maailmas, millisesse tema on paisatud, pole ta võinud kunagi uskuda, et naine pälviks teist saatust.
Nüüd meie kahe juurde, mu kallis peenutsejal Näinud neid põrguid, millest maailm kubiseb, mis te tahate, mida peaksin siis mõtlema teie ilusast põrgust, teie, kes te puhkate ainult kangastel, mis niisama pehmed kui te nahk, kes sööte ainult küpsetatud liha, mille osav teenija enne hoolikalt tükkideks on lõiganud?
Ja mis võivad mulle tähendada kõik need väikesed ohked, mida paisutab teie parfümeeritud rind, te priske eputaja? Ja kõik need raamatuist laenatud peenutsemised ja see raugematu melanhoolia, mis loodud, et äratada vaatlejas hoopis muid tundeid kui kaastunnet? Tõesti, mul tuleb mõnikord himu teile õpetada, mis on tõeline häda.
Teid nii nähes, mu õrn iludus, jalad poris ja silmad tujukalt taeva poole pööratud, nagu paludes sealt endale mõnda kuningat, võiks tõepoolest arvata, nagu palvetaks noor konn oma ideaali poole. Kui põlgate palki (milleks ma teile nüüd olen, nagu te ju teate), hoiduge kure eest, kes teid nokka võtab, alla kugistab ja tapab oma lõbuks!23
Nii väga luuletaja kui ma olengi, pole ma siiski nii kergeusklik, milliseks tahate mind pidada, ja kui te mind liiga sageli väsitate oma pirtsaka töinamisega, kohtlen teid nagu toda metslasenaist või ma viskan teid aknast välja nagu tühja pudeli.”
XII
RAHVAHULK
Ei ole igaühele antud võimet sukelduda rahvamöllu: nautida rahvahulka on kunst; ja ainult see võib meeletult joobuda inimsoost, kellele haldjas on hälli poetanud teesklusmeele ja maskeerimisiha, viha kodukolde vastu ja rännukire.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
