religioone ja luua mõne põhjal midagi sünteetilist, nagu püüdsid teha näiteks teosoofid ja püüavad mõned katoliiklikud ringkonnad. Nende viga on minu meelest see, et nad lähtuvad teadmisest, peavad usku tihti lihtsalt ilmutatud teadmiseks tavakogemuse välisest tõelusest. Sellisel juhul tekib tõepoolest vältimatu konflikt eri uskude vahel, mille imekogemus ja veel enam selle tõlgendamine võib olla väga erinev.
Püüded lepitada uske kõrgemas loogilises ühtsuses, leida nende ühtset põhialust, “loomulikku religiooni”, philosophia perennis’t või midagi muud selletaolist on viinud enamasti vaid abstraktsete skeemideni, millel pole elava religiooni vahetut kogemuslikkust. Peale selle on niisugused universaalreligioonide loomise katsed olnud kristluse- või hinduismikesksed ja väga diskrimineerivad veel säilinud loodusrahvaste usu vastu.
Valgustatud skepsis näeb lahendust selles, et loobume katsetest luua universaalset religioosset skeemi. Ta väidab, et religioosseid kogemusi kirjeldav keel ei ole loogiline, vaid pigem poeetiline, mistõttu tema asendamine loogilise keelega, religiooni teoretiseerimine, dogmatiseerimine on religiooni olemuse ignoreerimine. Kui traditsioonilised loogilised keeled ei luba vasturääkivusi ühe teooria, ühe kirjelduse piirides, siis religioosne keel on neid vastuolusid alati kasutanud, ei ole vältinud paradokse. Näiteid niisugusest keelekasutusest leiame ohtralt paljudest religioossetest tekstidest.
“Mina olen sina” – ütlevad hinduistid.
“Olen neitsi ja hoor” – ütleb üks gnostiline tekst. “Mina ja Isa oleme üks” – ütleb Jeesus.
“Tapke Buddha ja patriarhid!” ütlevad oma õpilastele chan(zen) – õpetajad, et virgutada õpilaste Buddha-loomus.
Mida on sellele lisada hardal uskmatul, kes rõõmuga on lugenud kõigi nende õpetajate tekste. Mis muud kui seda, et usk ja unustus võtavad meilt maailma imelikkuse tunde. Uskmatus võib anda selle imelikkuse tunde meile tagasi. Selleta ei ole aga elu elamist väärt.
EI SEE EGA TEINE
Olen püüdnud kirjutada inimese käitumisest maailmas, mida ta tahes-tahtmata tunnetab paradoksaalsena. Leidsin, et tal on kaks võimalust: kas vältida paradokse või nendega kuidagi hakkama saada. Paradokside vältimiseks on kaks peamist teed – üks, mida nimetasime usuks, püüab paradoksaalsele maailmale anda mitteparadoksaalse seletuse, teine, mida nimetasime unustuseks, püüab paradoksideni jõudmist üldse vältida, pakkudes inimesele meelelahutust või joovastust, viies ta eemale intellektuaalsest tegevusest ja emotsionaalsest osalemisest maailma muredes. Mõlemast sai toodud ka näiteid.
Seni on aga jäänud pikemalt käsitlemata kolmas võimalus: kuidas paradokse vältimata nendega hakkama saada. Kõigepealt: ons see üldse võimalik? Ons võimalik käia otse tunnetuse teed, kaldumata vasakule või paremale, usu või unustuse poole? See on arhetüüpne situatsioon: muinasjutukangelane peab minema edasi, laskmata end võrgutada kiusatustest, mida ta teel kohtab. Kangelast aitab ilmselt tema tarkus, arusaamine, et see, millega teda peibutatakse, ei ole see õige, ei ole tõeline, ei ole päris. Meie kirjeldatud olukorras tähendaks see, et usk ja unustus ei ole päris, ei ole tõelised, peab olema midagi muud.
Mis on see midagi muud? Tõde, mida on võimalik mõista ning omaks võtta, sattumata lootusetusse. Lohutav, lepitav, vabastav tõde, ent igal juhul tõde mingi möönduseta. Enamasti on neist kahest tingimusest täidetud ikka vaid üks: lohutuse nimel on tehtud hinnaalandusi tõele. Tõena on pakutud tõestamatut, vahel lausa valet. Kuulame vaid, mida räägivad matustel ilmalikud surnumatjad või pastorid. Nad räägivad mälestusest, mis jääb, puhkamaminekust, sellest, et isa kutsus pojakese igavesse koju, lilledest, mis kasvavad põrmust, ja muud seesugust. Enamasti pole see isegi mitte vale, vaid lihtsalt poeetilis-religioosne sõnamulin, millel rituaalses kontekstis on veidi rahustavat toimet.
Õnneks on mõned inimesed suutnud traagiliselt paradoksaalses olukorras ka hoopis teisiti käituda, nii et enda ja teiste petmine surma ja kannatuse silme ees ei ole päriselt paratamatu. Muidugi on inimene kõige sügavamas kriisis ja ahastuses ikka üksi ja peab sellest oma jõududega välja tulema. Ometi on teadmine, et teised on sellega hakkama saanud, talle abiks, annab talle julgust minna edasi. Loo ühest tuntud inimesest, kes sellega hakkama sai, tahangi nüüd jutustada.
Ta sündis umbes 563. aastal praegusel India-Nepaali piiril. Ta isa oli Sakja hõimu pealik. Ta nimed olid Gautama ja Siddhartha. Tema elu on saanud legendiks ja proosalist tõde on sellest kaunis raske välja sõeluda. Arvatavasti suri Gautama ema Maia sünnitusel, mis pidi tema isa sügavalt vapustama. Võibolla on see üks põhjusi, miks ta tahtis teha kõik, mis oskas, et ta andekas, ilus, aga hellahingeline poeg oleks õnnelik. Legendi järgi pandi ta elama toredasse lossi, kus teda ümbritsesid ja teenisid ainult noored, terved ja kaunid inimesed. Poisil ja noormehel ei olnud puudust millestki, lossis oli küllalt aardeid, kunsti ja kunstkäsitööd, seal mängisid kõige paremad pillimehed, laulsid kõige paremad lauljad ja tantsisid kõige kaunimad tantsutüdrukud, kes olid valmis rahuldama Gautama kõiki soove. Elu lossis oli lakkamatu lust, nauding, meelelahutus ja muidugi unustus. Siia ei lubatud ühtki vana, haiget ega vigast inimest, printsi lähikonnas tuli olla lõbus, siin tegeldi kunstidega, joomise, söömise ning seksiga, mitte mõtlemisega tõsiste ja kurbade asjade üle.
Lugu sellest, kuidas Gautamat kasvatati maailmast isoleerituna lossis, on variant folklooris tuntud teemast, mis võib meilegi mõne muinasjutu kaudu tuttav olla. See näitab omalt poolt, kuidas tegelikult elanud inimese elulugu ajapikku muutub legendiks, folklooritekstiks, alludes selle seadustele. See on saatus, millest ei pääse ükski silmapaistev inimene isegi kahekümnendal sajandil. Muistsed muinasjutumotiivid on tunginud isegi rahvasuus räägitavatesse lugudesse John Kennedyst; Lenini, Stalini ja Hitleri elu ning surm on täiesti mütologiseeritud. Ja nagu ikka, ütleb müüt meile sageli väga vähe selle kohta, mis tegelikult juhtus, väga palju aga meie endi kohta. Nii ka seekord. Jutt on samapalju või rohkem meist kui Siddharthast.
Muinasjuttudes ei anna lapse kasvatamine isolatsioonis kunagi seda tulemust, mida loodeti. See on ka loomulik. Loodusseadustest ja oma psüühikast ei ole pääsu. Ei olnud pääsu ka Gautamal. Võib arvata, et ülepingutatud lõbusus ja meelelahutus iga hinna eest hakkas teda viimaks tüütama, ta hakkas tundma hägusat, endalegi raskesti mõistetavat rahulolematust. Võibolla tekkisid tal unehäired, võibolla ärritushood, võibolla melanhooliahood, mis isale ja ustavatele teenijatele muret tegid. Nagu hoolitsevad vanemad ja teenijad kunagi, ei saanud nad endale tunnistada, et viga on liigses hoolitsuses, et Gautama lihtsalt ei talu illusoorset tehismaailma, milles ta on sunnitud elama. Ei, nemad arvasid, et Gautamal on veel midagi puudu. See midagi sai olla ainult naine. Noormehele oli vaja naine võtta, naine ja lapsed pidid viima tal halvad mõtted peast.
Gautamale võeti naiseks kaunis ja oma naiserolliks hästi ette valmistatud kõrgest soost neiu Yasodhara. Võib arvata, et perekonnapeaks saamine parandas ta tuju. Noorpaaril sündis varsti ka poeg. Rahu ei olnud Siddharthal aga siiski kauaks. Pärimuse järgi viisid tema rahu lõplikult paar sõitu läbi linna. Kuigi isa korraldusel püüti tema teelt eemaldada kõik inetu ja ehmatav, ei õnnestunud see siiski päriselt. Prints näinud hädist rauka, surnukeha, haiget ja viimaks mediteerivat, küllap üsna kõhna ja kasimata väljanägemisega askeeti. Ta küsinud oma saatjatelt, kes need olendid on, ja saatjad pidid talle avaldama tõe haigustest, vanadusest, surmast ja inimeste püüetest oma kurva saatuse käest usu abil pääsmist või lohutust leida.
Vaevalt see nii oli. Ei ole ilmselt võimalik kedagi, ka mitte kõrgest soost poissi elutegelikkusest nii eemal hoida, et tal ei oleks kokkupuuteid surma, haiguste ja vanadega, niisamuti askeetide ja teiste pühameestega, kellel toonases Indias oli oluline osa. Võime kujutleda, et tegelikult teadis Gautama inimeste hädadest, ei olnud aga nendega tõsisemalt kokku puutunud. Nüüd, kui ta meelerahu oli tõsiselt häiritud, oli ta muutunud tundlikumaks ning tähelepanelikumaks ümbruse suhtes ja on täiesti mõeldav, et üks kohtumine surnu, pidalitõbise
