saab maailm õnnelikuks. Vabadus, lunastus, õnn tulevad siis, kui hävitatakse need, kes on vabaduse, lunastuse ja õnne vastu. Inimsugu saab õnnelikuks, kui on kadunud kapitalistid, kommunistid, juudid, vabamüürlased, ketserid, usklikud jne. Kuradil, kelle vastu võitleme, on palju nägusid ja iga tema vastu võitlev partei näeb teda erineval kujul. Ning vahel juhtub nii, et kaks kuradivastaste parteid hakkavad üksteises nägema Kuradi käsilasi ja võitlema omavahel. Kahjuks on see võimalus olemas ka praegu Eestis.
Ilmselt on tõesti inimesi, kes tahavad teha nimelt kurja. Sadism on reaalne fakt. Kuid äärmuslik sadism on haruldane ja erilist tähtsust temal ei ole. 99 % maailmas tehtavast kurjast ei tee äärmuslikud sadistid, vaid enam-vähem normaalsed keskmised inimesed, kellest enamus pealegi ei taha üldse teha kurja, vaid tahab lihtsalt õnnelik olla, pääseda hädast ja vaevast. Ja õnnetuseks tekib mõnel keskmisel inimesel vahel tunne, et ta pääseb hädast ja vaevast siis, kui saab lahti mõnest teisest inimesest, eksiõpetusest või halvast harjumusest, näiteks alkoholismist, prostitutsioonist või narkomaaniast.
Ega minagi arva, et narkomaania ja prostitutsioon on head asjad, kuid ma ei usu ka, et neist saab lahti nende vastu võideldes. Kuigi see võitluski vahel muutub tarvilikuks. Aga siis on parem võidelda nii, et me ei peaks vastast Kuradi käsilaseks. Nagu näiteks võideldi Eesti Vabadussõjas vihaga, aga vihkamiseta. USAs ette võetud suur võitlus narkomaania vastu ei ärata minus usaldust, kuni ei püüta jõuda asja juurteni, küsimuseni, miks inimesed ikkagi otsivad nii meeleheitlikult pääsu sellest tõelusest, sellest ühiskonnast, sellest elust, sellest iseendast.
Võitlus narkomaaniaga meenutab väga võitlust alkoholismiga siinses impeeriumis. Mõlemad saavad minu meelest olla edukad vaid siis, kui elu ja ühiskonna tõelus ise muutub inimestele vastuvõetavamaks. Kui seda ei juhtu, leiavad inimesed alati uusi narkootikume, uusi võimalusi sellest tõelusest pageda. Maharaiutud peade asemele kasvavad lohele uued pead.
On kasulik teada, et alkoholi ja paljusid narkootikume on inimkond tunnud juba aastatuhandeid. Massilist alkoholismi ja narkomaaniat aga on seni esinenud ainult niinimetatud Lääne tsivilisatsioonis. Miks just nii, vajaks tõsisemat uurimist. Oluline on ka areng Lääne tsivilisatsiooni enda sees: paljud ained, mida mõnda aega kasutati tavaliste ravimitena, on hiljem saanud ohtlikeks meelemürkideks, mille tarvitamist tuleb rangelt valvata ja piirata. Ning võib olla kindel, et praegu käibel olevate looduslike ja tehislike ainete hulgast leiab see, kes otsib, alati midagi, mis kaifi annab.
Huvitav on ka, et narkomaania ja alkoholism levivad maailmas koos Lääne tsivilisatsiooniga. Kas siin on määrav selles tsivilisatsioonis valitsev egoistlik hedonism – see, et elu aluseks on majandus ja majanduse aluseks inimese vajaduste pidev stimuleerimine, Freudi “naudinguprintsiip”? Ja kui inimene on valdavait orienteerunud naudingule, võib ta hakata otsima üha suuremat ja totaalsemat naudingut, mis ongi narkomaania, võimalus muuta maailm kärmesti paradiisiks. Ning on kindel, et kui senine orientatsioon kestab, leiutatakse hoopis tõhusamaid ja totaalsemaid võimalusi põgenemiseks paradiisi. Loodetavasti pole nad organismile nii hävitavad kui heroiin ja kokaiin praegu. Pääsmine narkomaaniast saab tulla aga ainult siis, kui ühiskond muudab oma väärtusorientatsiooni, kui naudinguprintsiip selles enam nii jäägitult ei valitse. See on narkomaaniast jagusaamiseks tarvilik, vaevalt aga piisav tingimus.
Võib küsida, miks üldse oleme narkomaania vastu? Kas ainult sellepärast, et praegusel kujul ta ruineerib tervist ja sünnitab kuritegevust? Kui nii, siis oleks lahendus tõesti ohutumates narkootikumides, mis teevad meid õnnelikuks ilma halbade kõrvalmõjudeta. Või on meie vastuseis tehisparadiisile sügavam ja põhimõttelisem? Kui nii, tuleb taas pöörduda nähtuse juurte poole, otsida vastust küsimusele, kas on võimalik olla õnnelik ka ilma usu ja unustuseta. Teisiti öeldult: kas inimene saab olla ka loomulikult õnnelik või on õnn ikka seotud ärapöördumisega loomulikkusest, tõelusest?
Tasub mõelda, miks mõned meist ei taha leppida usu ega unustusega, vaid püüavad siiski tõele näkku vaadata. Miks mõned inimesed ei taha omaks võtta ühtegi neist uskudest ja muudest lohutavatest õpetustest, mida ka Eestimaal viimastel aastatel nii palju pakutakse. Kui Jumalat ja jumalikku tõde ei ole, oleks ju nagu ükskõik, mida uskuda või mitte, ja kavalam oleks mängida, et usud. Kui tões pole midagi püha ja temale ligemale saamine teeb ainult haiget, oleks ju targem tõest üldse piisavasse kaugusesse hoida. Miks siis ikkagi on inimesi, kes ei taha maha salata, unustada ka valusat ja lohutut tõde, ei taha vahetada tõde millegi muu, mingi mittetõe vastu?
Ma arvan, et mõned meist ei aktsepteeri ühtegi usku uhkuse pärast: nad ei lepiks sellega, kui oleks olemas Keegi neist palju kõrgem ja püham. Nad tahavad ise olla väikesed jumalad, kõige targemad ja vägevamad olendid maailmas, kuigi see maailm siis ei saa olla eriti helge ega sõbralik koht. Kristlikult vaadates võiks neid inimesi süüdistada uhkuse, ülbuse patus, alandlikkuse puudumises. Kuid ma arvan, et seesuguseid inimesi ei ole väga palju. Igal juhul on olemas ka teistsuguseid uskmatuid, neid, kellele tõde ja ausus tõe vastu on väärtused, millest nad loobuda ei saa. Ning paradoksaalne küll, aga ma arvan, et tegelikult on need inimesed ainsad tõelised usklikud meie hulgas. Ilma mingi hüvituseta ja enamasti ka lootuseta usuvad nad tõde ja ei salga seda maha, nad hoiavad tõe poole tõe enda pärast. Ma arvan, et see on suur voorus ka religioosses kontekstis, ja kui tuletame meelde algkristlaste paradoksaalseid tõdemusi, et selle ilma tarkus on totrus Jumala ees ja selle ilma totrus on tarkus Jumala ees, võiks ehk lisada ka, et selle ilma usk on uskmatus Jumala ees. Kas kristlikus mõtlemises saab õigustada seda, kui inimene ei aktsepteeri päriselt terve Jumala loodud maailma tõde ja otsib endale midagi kergemat, lõhutavamat, hubasemat, loob endale religioosse tehismaailma? Vaevalt küll, vaevalt kristlus tahab teadlikult olla lohutav vale, kena illusioon. Siis aga on kahtlane, kui palju on kristlaste hulgas tegelikult üldse kristlasi. Ja teisalt, kui palju on kristlasi nende hulgas, kes end aususest kristlasteks ei saa tunnistada, kellele ei ole vastuvõetavad kirikukonventsioonid?
Ma arvan, et selline uskmatus, nagu siin kirjeldasin, on sügavalt religioosne hoiak. Hoiak, mis on mulle kõige lähedasem. Muidugi ei ole sellel minu hingele lähedasel uskmatusel midagi ühist selle antikristliku sektiga, mis end ateismiks nimetas ja vahepeal ka meie maal võimutses. Enamik ateiste olid usklikud ja usklikutena sageli hoopis sallimatumad ja ahtamad kui ühegi kristliku sekti esindajad. Meie ateistid seadsid eriti kõrgkoolides sisse tõelise inkvisitsiooni, mille tõttu mõnelgi noorel inimesel, kes ei nõustunud teesklema, et ta on ainuõiget ateistlikku usku, jäi diplom saamata.
Nii usk kui uskmatus on lähedases seoses kahe teise asjaga, nimelt teadmise ja teadmatusega. Ateistliku sekti võimutsemise ajal, kui ateistlik usk maskeerus teadmiseks, nimetades end “teaduslikuks ateismiks”, “teaduslikuks kommunismiks” jms, vastandati usku ja teadmist jäigalt. Selle vastanduse juurde sobis tsiteerida Juhan Liivi, kes on kirjutanud, et kui tahad teada, ära usu midagi, kui tahad uskuda, ära tea midagi. Kahjuks Liiv siin liialdab. Tegelikult ei ole usk teadmiseta ja teadmine usuta üldse võimalikud. Et midagi uskuda, peab meil olema küllalt palju teadmisi maailmast, oma maailmapilt ja arusaam tõest: usume ju, et mingi väide on tõene, usume, et meie usk on õige ja mingi muu usk vale. Iga usklik on natuke filosoof ja tegeleb epistemoloogiaga vähemalt minimaalsel tasemel. Teisalt toetub teadmine usule. Usu täielik vastand – totaalne kahtlus – viiks absurdse olukorrani, kus me peaksime ise katsete ja eksitusega veenduma selles, et peaga vastu seina jooksmine, rotimürgi söömine või kokkupõrge kiiresti liikuva autoga on meile ohtlikud.
Meie usk on suurel määral kokkuvõte inimkonna kogemusest, on teiste kogutud teadmine, mida meie ei saa kontrollida, vaid peame usalduslikult omaks võtma. Me usume, et on ohtlik süüa mürgiseid taimi, et seksuaalkontaktist võib jääda rasedaks, et meie kord sureme nagu teisedki inimesed (see on fakt, mida me ise päriselt kontrollida ei saagi!), et Antarktika ja Aafrika on olemas ja palju muud. Mulle meenub sellel kohal lugu väikesest tüdrukust, kelle vanemaid kord külastas Friedebert Tuglas ja jutustas oma Aafrika-reisi muljeid. Tüdruk oli juttu kuulanud ja kostnud siis: “Mingit Aafrikat ei ole olemas, selle on täiskasvanud laste petmiseks välja mõelnud.”
Väike
