style="font-size:15px;"> Tirthankara läheduses ei taha sa rääkida. Tema juuresolekul kõik sinu küsimused kaovad, lahustuvad. Tavaliselt Tirthankarad ei demonstreeri tehnikaid, kuid nad seletavad seda nii, et inimesed mõistavad. Parshvanath loeks tšakrahelisid ainult korra, kui keegi paluks, et anda võimalus seda seejärel harjutada. Või kirjeldaks teatud joogaasendit. Ta võis istuda teatud viisil ja inimesed mõistsid, et nad peaksid tegema samamoodi. On olemas palju asendeid, mis ei ole hatha joogas tuntud. Keegi oleks võinud küsida temalt, kuidas avada esimest tšakrat ja Parshvanath oleks istunud teatud viisil. Ta võis näidata kellelegi teisele ka teistsugust tehnikat, kui nad seda vajasid. Ta ei rääkinud mitte kunagi detailselt, vaid ainult lühidalt. Kui valgustunud inimene räägib ühe lause ja kuulaja vaikib, siis tähendab see, et lauset tuleb korrata, et aidata inimesel mõista.
Ajalooliselt on kõik need asjad kaduma läinud, kuid meister saab ühenduda nendega läbi meditatsiooni ja jagada neid, isegi kui nad on Maa pealt ära pühitud ja kõik raamatud kadunud. Indias ei teki küsimust: “Miks on Parshvanathi kuju kõigist teistest erinev?”. Kui maod on lihtsalt sümbol, miks panna see üle tema pea? Kõigi teiste Tirthankarate kujudel on väike sümbol kusagil allpool, kus nad istuvad, miks siis pannakse tema oma talle pähe? Parshvanath oli ainus, kes õpetas kundalini süsteemi detailselt – millised helid mõjutavad erinevaid tšakraid, tervendamaks keha, või kuidas värvid töötavad kehas, et aidata tõsta su energiat. Ta õpetas inimestele kõiki neid väga praktilisi oskusi.
Nath Sampradai, nathi sekt, loodi hiljem tema nime järgi munkade ja nunnade poolt, kes olid tema süsteemi järgijad. Algupäraselt tuli nimetus nath Adinathist. Oli teisigi Tirthankarasid, kelle nimes esines “nath”, Mallinath ja Ajitanath on kaks näidet. Võin öelda, et Sindhu tsivilisatsiooni säilmetes on leitud mediteerimisasendis munga kuju. Usutakse, et see on Adinathi kuju. Samanismi süsteem – universaalsed vaimsed õpetused – saavutas oma õitsengu just Sindhu piirkonnas. Tirthankarad sinna ei läinud, nemad püsisid enamasti Lääne-, Keskja Põhja-Indias Nepaali ja Tiibeti poole kuni Delhini välja, kuid paljud mungad reisisid ringi, et jagada Adinathi õpetusi. Sindhu asub nüüdses Pakistanis. Hindud usuvad, et see on Shiva kuju, kuid tõeline Shiva ongi Adinath. Hindu tavade kohaselt on Shival madu ümber kaela ja ta tantsib. Nad kutsuvad teda Nataraja – tantsukuningas. Tantsupoos oli samanismisüsteemi reaalne osa. Kui püsida selles joogaasendis, võib luua väga palju energiat enese sees.
Tirthankara ei asuta mitte kunagi sekti või isegi tirthat. Jainistid on selle aspekti suhtes täielikus pimeduses. Tirtha tekib kõigi munkade ja nunnade tõttu, kuid Tirthankara ei ehita seda üles. See lihtsalt tekib. Kõik mungad järgivad, mida Tirthankara teeb, nad üritavad teda imiteerida. Vaatamata sellele, et Tirthankara alati rõhutas mitte imiteerimist vaid iseenese loomulikku olekut, nad ikkagi üritasid, see muutus nende süsteemiks. Kui Tirthankara mediteerib, hakkavad ka mungad mediteerima, kui ta istub rahumeelselt, mitte süües, siis mungad teevad sama. Nii sai alguse ka paastumine. Nende arvates tuli teha sedasama ja teatud aja nad kogesid elu ilma toiduta ning mõnikord isegi toidu ja veeta. Kui putukas istus Tirthankara kehale ja ta ei pööranud sellele tähelepanu, siis mungad reageeriksid samuti.
Termin “Tirthankara” on eksisteerinud alates Adinathist. Neid on alati nii kutsutud. Tirthankara Shri Adinath või Tirthankara Shri Parshvanath. Nende ümber kujuneb tirtha. Neli tirthat on shramanad (mungad), sadhvid (naissoost mungad), shravakad ja shravikad (mees- ja naissoost majapidajad). Majapidajad elavad endiselt ühiskondlikus elus, kuid nad pühendavad oma elud valgustunud meistrite vaimsetele õpetustele. Tirtha tähendab, et kuhu iganes nad lähevad, kõigi inimeste südamed muutuvad. See on Jangam Tirtha – liikuv tirtha. Jangam tirthad reisivad või õpetavad seal, kus iganes shramanad ja sadhvid mediteerivad. Teine tirtha on Sthavar Tirtha – paik kus Tirthankara veedab aega või saavutab valgustatuse või kuhu ta hiljem, vabanenuna, jätab oma keha. Sa võid tuua sealt energiaga laetud mulla ja vee ning luua miniatuurse tirtha nagu Siddhayatanis. Kohti, kuhu iganes Parshvanath oma keha jättis, peetakse tirthaks. Kus iganes Mahavira või Mallibai saavutas valgustatuse, on tirtha. Mallibai oli üheksateistkümnes Tirthankara ja ainus tol ajal, kellel oli naise keha. Digambara jainistlik sekt usub, et ta oli tegelikult mees nimega Mallinath, kuid nad väldivad tõde. Keegi isegi ükskord küsis Mahaviralt, kas ta oli mees või naine ning sai vastuseks, et Mallibai oli naine. Tirthankarana ei ole vahet, kas omad naise või mehe keha. Olles teadmise seisundis, oled sa üle oma keha ning lihtsalt elad selle sees. Igaüks võib saavutada valgustatuse, siin ei ole mingeid piiranguid naise või mehe kehale ja igaüks, kes vastupidist õpetab, on illusioonis.
Parshvanathi mungad asusid enamasti Lääne-Indias, Lõuna-Indias ja Gujaratis – Loode-Indias. Seal oli nende tugipunkt ja on tänapäevani. Lõuna-Indiasse pole enam peaaegu mitte midagi jäänud, välja arvatud digambarad, kus asub Bahubali kuju. See on ainulaadne kuju terves maailmas – 57 jala pikkune monoliitne kuju. Parshvanathi õpetused on nendes piirkondades ka tänapäeval populaarsed, sest ta rändas seal ringi oma munkadega. Tal oli ühiskonnale palju mõju, kõik kuningad järgisid teda. Ta õpetas pidama oma keha pühaks templiks. Tollal olid templid teistsugused, kuid neil oli sama idee. Sa ei vii ju mustust templisse, miks siis peaksid panema mustust oma kehasse? Tee see puhtaks ja rikkumatuks, nii et pühadus saaks sinusse siseneda. Kõik on sinu ümber ootamas õiget hetke, kuid sa lased võimalusel mööda minna. Tema õpetused olid praktilised. Mahavira näib olevat üldsegi mitte praktiline õpetaja, kuid tema arusaamine on imetlusväärne, võrreldamatu. Mina eelistan praktilist. Teoorial on küll ka omaette väärtus, kui mõistad seda sügavamal tasandil, kuid Parshvanathi ajal selliseid inimesi polnud. Kui keegi suutis tollal rääkida keelt, isegi ebaselget, peeti teda kõrgeimaks. Haridust ei eksisteerinud, polnud sellist õppesüsteemi nagu tänapäeval.
Tirthankarad õpetavad kõike, mida inimesed parasjagu vajavad, seda, mille kohta inimesed küsivad. Küsimused olid rohkem praktilised. Tema kujusid võib leida kõikjalt just kayotsargas – unikaalses seisvas meditatsioonipoosis, neid on rohkem kui Mahavira kujusid. Kayotsarga oli populaarsem Parshvanathi ajal, ta õpetas palju saladusi selle kohta. Küsimus pole üksnes seismises, sa pead seda tegema teatud viisil, et luua energiat. Suurem osa ajast Parshvanath seisis kayotsarga asendis.
Muslimite palverännakupaiga läheduses Mekas oli kayotsarga asendis Parshvanathi kuju. Selle piirkonna inimesed järgisid samanismi õpetusi ja joogasüsteemi ning seal oli enne islamireligiooni algust selle mälestuseks suuri kujusid. Kui islam sai populaarseks, alustati seal kujude hävitamist, lõigates neil kõigil kõigepealt pead maha. Inimesed siiski käisid neid vaatamas ja kui võim läks uue grupi kätte, arvasid nad, et kujud näevad peadeta koledad välja ning otsustasid nad täielikult tasandada. Nad lihvisid Parshvanathi kuju nii, et käed ei olnud keha kõrval enam nähtavad. Kayotsargas seisad käed keha kõrval puudutades reisi. Kuju lihviti suureks kiviks, millest ühtki joont ei jäänud alles. Hiljem nad küll kahetsesid selle hävitamist, kuid tänapäeva Mekas on endiselt tunda vana traditsiooni. Mõni kuju on lisatud hiljem, kuid algupäraseid on endiselt säilinud. Keshishramana ja Gautam ühendasid oma sanghad, ettekirjutused, ja alustasid valgete riiete kandmist ning isegi tänapäeval kannavad muslimid endiselt valget, minnes Ka’abasse, kus nad hoiavad Musta Kivi. Sul tuleb anda vanne mitte kedagi tappa ning omada seal olles puhtaimaid mõtteid. Islami õpetustes ei ole midagi taolist. Sealt lahkudes võid hiljem ohverdada looma, kuid mitte seal olles. Sa käid ümber kivi minimaalselt kolm korda, see traditsioon ei muutunud mitte kunagi. Hindud usuvad selle olevat Shiva kuju, kellel oli tume nahatoon ja sarnane kuju, kuid Shiva polnud tuntud seisva asendi praktiseerijana, niisiis ei tundu see usutav. Pigem oli see Parshvanath, tal oli sarnane nahatoon ja oli alati kayotsargas. Ajaks, mil kivi oli siledaks lihvitud, oli see saavutanud niisuguse populaarsuse, et kõik jainistlikud äriinimesed olid valmis annetama sinna raha enne islami ülemvõimu saabumist. Paljusid jainistlikke palverännakupaiku pidasid muslimid, isegi Indias. Oli periood, mil muslimi kuningad valitsesid Indiat. Selline on ajalugu. Pärast Meka palverännakut soovivad paljud lahkudes loomi ohverdada. Nad ei saa seda teha kohapeal olles, kuid hiljem nad unustavad vägivallatuse vande ja puhaste mõtete lubaduse. Palverändurid viskavad kive vastu seina kutsudes seda “kuradi kividega loopimiseks”. See kurat
