sest viimane oli üritanud Parshvanathi mediteerimise ajal uputada. Traditsioon pole algusest peale muutunud. See on vaid järeleuurimise küsimus. Muslimitel on vaja teada saada, kuidas kivi sinna sai, kuid nad ei taha sellest midagi kuulda. Kui miski on populaarne, ei taheta enam tõde kuulda. Tõde on aga see, et see oli kunagi palju aastaid tagasi Parshvanathi kuju.
Parshvanath oli laialt tuntud nii omal ajal kui ka nüüd, rohkem kui ükski teine Tirthankara, isegi jainistide seas. Ta ütles, et kui suudad puhastada oma keha nagu püha templi, on see parim, mida sa saad endale teha. Jumal siseneb vaid puhtusse. Tänapäeval tundub, et templid ja kirikud ei ole puhtad, kuid tollal olid templid veidi teistsugused. On olemas süsteem keha puhastamiseks ja sul tuleb läbi käia kõik sammud. Parshvanath oli tuttav paljude jooga tehnikatega. Ta tegi selle süsteemi läbi. On üsna raske seda teha – sa ei tohi iial panna midagi ebapuhast oma kehasse, nagu näiteks alkohol, kala, liha ja munad – kõik, mis rikuvad su keha ja tekitavad toksiine. Pika praktiseerimisega muutub su keha puhtaks. Sa ei kannata enam mürke, mis muudavad sind väga haigeks ja šokeerivad kehasse sattudes, sest su keha on muutunud kergeks, puhtaks ja väga terveks. Parshvanathi tšakrasüsteem koosneb imelistest õpetustest, mida inimesed peavad teadma. Seda süsteemi on õpetatud tuhandeid aastaid ja seda on väga lihtne järgida. Kui su tšakrad on tasakaalustatud, muutub su elu täielikult, see saab olema väga rõõmutoov. Võib-olla ühel heal päeval keegi munk, pühak või vaimne õpetaja ütleb sulle lihtsalt ühe väikese asja, mille peale sa hakkad mõtlema, kuidas saaksid end parandada ja oma energiataset tõsta. Sa tunned, kuidas su keha muutub kergemaks. Paraku Indias on jainistlikke õpetusi järgivad inimesed unustanud tõelise süsteemi nende õpetuste taga.
Parshvanathi õpetus oli erakordne. Esimese kundalini meistrina oli ta ainus Tirthankara, kes jagas praktilist toksiinide kehast eemaldamise süsteemi ja õpetas keha energia tõstmist, kundalini tõstmist. Inimesed tema ajal olid selle suhtes uudishimulikud. Kui su keha saab puhtaks ja sinu seitse tšakrat on tasakaalus, oled peaaegu õndsuses.
Parshvanathi õpetust tunti leshyadena. Tänapäeva jainistid teavad küll leshyasid, kuid nende algupärane tähendus on kaduma läinud. Kui Gautam pühitses Keshishramana ja tema mungad Mahavira alla, siis kõik seni teatud õpetused ühinesid ja muutusid segunedes Mahavira omadega. Kuna Mahavira elas täielikult teistsugust süsteemi järgi ja inimesed olid teistsugused, ei huvitunud nad eriti praktilistest asjadest. Selle asemel muutusid nad rohkem teoreetilisteks, proovides süvendada oma arusaamist ja sukelduda sügavale oma hinge. Kogu tšakrasüsteemi ulatuses ei tea jainistid, et see algas Parshvanathist. Omal ajal tunti neid rohkem leshyadena, mitte tšakratena.
Leshyat on väga oluline mõista. Leshya tähendus on: “Kashaaya yoga ranjita leshya”. Kashaaya yoga tähendab, et sinu keha, meel ja kõne on segunenud sinu kavatsustega. Neli kashaayat on: viha, ego (uhkus), valelikkus ja ahnus. Ranjita tähendab, et su olemus on värvunud nende asjade poolt, see ei ole puhas. Seda kutsutakse leshyaks. Tõustes kõrgemale leshyale, värv eemaldub märgina, et kavatsus on puhtam ja kashaayasid on vähem. Mida kõrgem on sinu kavatsus, seda vähem värvi, nagu mustuse eemaldamine veest.
Milline eesmärk või kavatsus sul on? Kavatsus on oluline, sest mistahes su kavatsus kombineerituna keha ja meele tegevusega mõjutab energiavoolu sinu kehasse, kogudes karmat. See energia loob su kehas kõiki värve, mis kuuluvad erinevatele tšakratele.
Leshyat, oma kavatsust, saad muuta madalast kõrgeni, see on sinu võimuses. Kui sinus lõpuks ei ole enam mingisugust kavatsust, ei kogu sa rohkem karmat. Isegi kui su keha ja mõtted on tegevuses, pole seal enam mingit leshyat – mingit kavatsust – ning sa ei saa koguda karmat. Sa lihtsalt käid ülejäänu karma läbi, kuni midagi pole enam järel ja sa oled vabanenud. Toon näite. Oletame, et sa kõnnid ja sul pole kavatsust kahjustada ühtegi elusolendit, näiteks astuda peale ussile või putukale. Ühtäkki satub keegi su jala alla, sa tunned end halvasti, sest ei soovinud kedagi kahjustada, kuid mis juhtus sellegipoolest. Või sa sõidad ja loom hüppab teele. Sa põikad kõrvale proovides teda päästa, kuid loom liigutab samal ajal hirmust ja sa lõpetad ikkagi talle otsa sõites. Sa üritasid looma kaitsta, kuid ta sai ikkagi surma. See oli puhas kavatsus. Puhaste kavatsuste omamine põletab sinu karmasid. Kui su kavatsus on: “Ma üritan päästa seda looma, nii ma kogun head karmat”, siis saad head karmat selle asemel, et karmat põletada. Seda tuntakse kui punyat – tegutsemine hea karma kogumiseks oma tuleviku jaoks. See tähendab, et sa tahad head tulemust oma ellu. Paljud inimesed praktiseerivad seda Indias. Mida rohkem karmat sa kogud, ükskõik kas head või halba, muutub see tihedaks nagu udu ja katab sinu hinge. Vaimne inimene tahab kõik oma karma põletada, et vabaks saada, mitte juurde koguda. Selle saavutamiseks õpitakse vaimseid praktikaid ja järgitakse distsipliini. Kui inimene praktiseerib punyat, saamaks häid tulemusi oma karmale, viitab see tema tasakaalutusele, ta väldib keerulisi asju. Selline inimene ei ole vaimne. Vaimne inimene jääb tasakaalukaks nii heades kui halbades kogemustes.
On mõned karmad, mida ei saa põletada. Neid kutsutakse nikachita karma. Ükskõik, kui palju sa ka ei pingutaks, jäävad nad kuni ajani, mil sulle õppetund anda. Kõvasti vaeva nähes võid nende mõju vähendada, kuid sa ei saa neid täielikult ära põletada nagu teisi karmasid. Loomulikult, kui sa ei pinguta üldse, annavad nad sulle halvima tulemuse, olenevalt karmast. Mahavira pidi läbima kaksteist ja pool aastat kannatusi, sest tal oli palju nikachita karmat. Ta poleks pidanud niipalju kannatama omamata neid karmasid.
Kõigil on nikachita karma. Kuidas sa seda kogud? Näiteks jahimehed. Neil on halvim kavatsus, nad koguvad palju karmat loomade tapmise eest. Hirved, elevandid, kalad, linnud – nad on kõik elavad olendid ning kogevad hirmu ja valu. Jahimees tulistab looma, seejärel hüppab õhku ja rõõmustab. Niisiis, jahimees tegi väga halvasti ja on pealegi uhke selle üle. Kui oled nii uhke enda üle halbu asju tehes, kogud nikachita karmat ja pead läbima selle tagajärje ühel päeval.
See juhtub ka vastupidisel moel. Oletame, et kõrge ehitis on leekides. Inimesed on kahekümnendal korrusel tulevangis. Ma nägin seda Dehlis, Indias. Mitte keegi ei saanud aidata, sest nad olid niivõrd kõrgel. Politsei oli seal, kuid abitu. See oli halb situatsioon, kõik olid paanikas. Keegi ei saanud teha midagi. Tuhandeid inimesi oli vaatamas, kuid üks mees ei otsustas tegutseda. Politseid eirates ütles inimestele, mida teha. Nad ehitasid hiiglasliku redeli madalama ehitise katusele, mis oli kõrgema kõrval. Koos redeliga tegid nad ka omamoodi silla, mis oli piisavalt lai inimestele kõndimiseks. Ta päästis sadu inimesi otse meie silme all. Kõik inimesed rääkisid küll, mida tuleks teha, kuid nad ei teinud seda. See üks mees tuli aga mõttele ja tegutses koheselt, päästes sadu inimesi. Selleks ajaks, kui tuli kustutati, oli ära põlenud vaid kaks-kolm korrust. Ta sooritas väga hea teo, enda peale isegi mõtlemata, ta lihtsalt nägi inimesi ja tegutses, et neid aidata. Kuni selle hetkeni oli temaga kõik korras, kuid hiljem, kui kõik olid ohutult maapinnal, hüppas ta õhku, naeris ja rõõmustas, et oli palju inimesi päästnud. Niisiis, ta saab väga hea karma, kuid see on nikachita karma tema uhkuse tõttu. Ta ei saa seda põletada ja peab läbima tagajärje ühel päeval, olgugi et see saab olema väga hea tagajärg. Sellist tüüpi karma hoiab sind sünni ja surma vahel lõksus pikka aega, sest sa pead ootama selle pinnale tulemist, sa ei saa selle suhtes midagi teha, ainult oodata. On vaja viit meelt ja mõistust, et koguda sedasorti rasket karmat. Kuna meil kõigil on tundmise, nägemise, kuulmise, maitsmise ja haistmise meel, saame me asju täielikult kogeda – kogu valu ja kogu rõõmu. informatsiooni töötlemine, analüüsimine, otsuste langetamine, olemine loominguline. See kõik võimaldab meil koguda raskeimat karmat, sest me oleme loodud sellisena, et peame teadma, mida oma kehaga peale hakata. Kui tunneme millestki valu, peaksime teadma, et keegi teine võib tunda samasugust valu, olgu või väike putukas. Me saame kasutada oma meelt, otsustamaks mitte teha sellist valu kellelegi teisele, kuid paraku me ei mõtle sedamoodi.
Mis juhtub siis, kui meie kavatsus pidevalt muutub? Ühel hetkel me võime tunda end väga hästi ja aidata inimesi kogu päeva, sellele isegi mõtlemata. Ja siis õhtul me vihastame millegi peale ning meie kavatsus langeb väga madalale.
