erutaks ikka veel see kasvamise probleem kui selline: jah, mingi asja toimumise võimalus ei saa ju automaatselt olla selle tõsitoimuva tegevuse põhjus. Eks ju? Ning noormees olevatki oma kirjas nõudnud sirget ja ammendavat vastust küsimusele, et miks lilled ikkagi kasvavad. Kasvamine on võimalik, väga kena, kuid mittekasvamine peaks seda samuti olema. Isegi veel suuremal määral! Sest kes neid sunnib?! Eks! Kuidagi ei saa me läbi vana hea vis vitalis'eta. Mis teie arvate?
Selle küsimuse tõstatanud, üsna dramaatilisel toonil muuseas, üritaks noormees kohvi rüübata, kuid läigataks, ärritatud, nagu ta on, endale poole tassi jao toda aromaatset jooki pükstele.
Tekkinud vaikuse ajal, mil ta püksipõlvi taskurätiga kohmetult pühkida püüaks, võiks seinaorvast välja sirutuda mikrofon otsekui hõbedane prillmadu ja oma metallkõrva siia-sinna pöörates nagu veenduda, et kas ikka tõesti midagi ei räägita, mida lindistada tasuks. Tolle helisalvestaja olemasolus ei pruugiks noormees muide üldsegi teadlik olla.
Pükstele kohvi ajamine mõjuks tüdrukule igatahes soodsalt. See inimlik äpardus, mis juhtus tolle apostli moodi mehega, ajaks teda sisimas itsitamagi. Ta oleks juba jõudmas julgemani soovitada pükstele soola raputada. Kasvagu nood lilled või mitte, aga plekid tahavad siiski väljavõtmist!
Jah, kuid võib-olla sobiks meil nüüd tütarlapsele, kes nagu julgust sai, kujutella selga elegantsusele pretendeeriv tumepunane õlgu paljastav siidkleit. Sel juhul oleksid muidugi ka tema sukad terved. Jalas võiksid tal olla koguni hõrkhaprad tikk-kontsadega kingad. Oma märksa paranenumast riietusest julgust ammutanuna võiks tütarlaps nüüd küsida, et miks need lillekasvu ürgalused noormeest üldse nii väga huvitavad. Daamiliku muigega poetaks ta arvamuse, et küllap lilled ise paremini teavad, miks nad kasvavad, kuigi veel tõenäolisem on see, et nad selle küsimuse vastu üldse huvi ei tunne. Tütarlaps pingutaks oma mälu ning talle meenukski rida mingist ammu lapatud raamatust. „Ela nagu rohi!” soovitaks ta tähtsalt.
„Sinnapoole me peame püüdma, kuigi praegusel hetkel on vist küll aednikutöö vajalikum. Jah, kuid see pole kerge töö, sest ka umbrohi on rohi, mis elada tahab. Eetikat ja elu kaitstes peame teinekord käe umbrohulise eluvormi vastu tõstma…” ohkaks noorsand ja, püüdes oma mõtetes selgust luua ning samal ajal veel ka kohviplekiga võidelda, ta vist ei kuulekski tütarlapse põlglikku nendingut, et rohimine on kole vastik ja igav töö.
„Kurja ja hea vaheline piir on nii õbluke ja nii raskesti määratav,” alustaks noormees uut mõttekäiku, ent kohe katkestaks tüdruk selle.
„Mida rohkem me teame, seda selgemaks saab, et me veel midagi ei tea!” kuulutataks uhkesti. Ka see ütlemine on vaevalt et originaalne.
„Paraku tõesti.”
Nüüd jääks noormees tüdrukut, ei, pigem juba seda nipsakavõitu daami, uurivalt silmitsema; sellisena pakuks ta noormehele muide palju vähem huvi. Siia tuli ju hirmunud tüdruk, kes tahtis kuulda saada kurjade vaimude pahadest tegudest tema enda sisemuses. Selline abivajav neiu oli märksa köitvam. Ent küllap tajuks tüdrukki, et tema metamorfoosist kasu pole, pigem isegi kahju, ning niisiis istuks ta nüüd seal jälle endiselt oma läikivate küünarnukkidega kleidis, punased, marraskil käed põlvedel, ja tunnistaks, et teatud halbade jõudude olemasolusse usub ta küll. Kohe päris selgesti tundvat ta vahel, et nüüd hakkavad va paharetid jälle ründama. Ka siis olnud see nii, kui ta noorhärrat telliskiviga viskas.
„Meis kõigis on varjus palju halba,” dotseeriks noormees ja lisaks, et harilikult vajab see halb väljapääsemiseks siiski kõrvalisi tõukejõude. Kas mitte too kahtlase olemisega valge smokingu kandja, keda Jaama Krahviks tituleeriti, tütarlast kuidagi tagant ei tõuganud? Võib-olla lihtsalt mõne kujutluspildiga. Too nõndanimetatud krahv jätnud talle halva mulje.
„Ei, ei, seda küll mitte!” ruttaks tüdruk oma tuttavat kaitsma, ja koguni nii agaralt, et see toonikõrgendamine noormehelegi märkamatuks ei saaks jääda. Tõsi, kord olevat Jaama Krahv küll ütelnud, et tütarlapse abistaja, see kuidagi pühamehelik nooruk, on sihuke – noh, nüüd satuks tüdruk segadusse – , sihuke natuke lihtsameelse olemisega inimene, keda nuhiks küll ei maksaks pidada… „Ega te solvunud?” lõpetas tüdruk üsna hädiselt.
„Hoopiski mitte,” naerataks nüüd nooruk. Ja ta pajataks, et lihtsameelseks on teda ennegi peetud, kuna ta ikka ja alati on otsinud Vaimu ilminguid.
Eks seda tõestaksid suur piibliraamat ja virn koraalinoote harmooniumil.
„Kas te olete usklik?” päriks tüdruk kartlikult.
„Aga kuidas siis teisiti!? Vaim on! Printsiip on! Ma ju tunnetan seda kogu oma olemusega,” kuulutaks nooruk. Ta läheks akna alla ja avaks selle. Pidulikult lükkaks ta kardinad laiali.
„Vaadake seda maailma! Ta on ju Vaimu täis! Tulge ja vaadake ja kuulake, inimeselaps!”
Akna taha sobiks sel puhul vaikne hilissuveöö, august näiteks. Valigem siis august. Õhus oleks küpsemise lõhnu ja koguni sügise eelaimust. Noorkuu kumaks oranžilt – nii soe ja pehme tunduks ta, et kui teda peos pigistada, siis peaks sealt küll midagi apelsinimahljat nõrguma. Vaikne tuuleiil painutaks vahtralehti vastu akent; nende roheline näiks lambi valgusekoonuses kiirgavalt ere.
Noormees murraks ühe lehe ja silmitseks soonekesi, mis kannavad Elu. Tema käed saaksid pisut kleepuvaks ning nooruk nuusutaks neid apla õrnusega. Ning nüüd võiks aknalauale lennata ka kuldroheline põrnikas ja hakata seal edasi-tagasi patseerima.
Too putukas aeg-ajalt seisataks, kikitaks tundlaantenne ja nagu kuulaks maad, et seejärel uuesti edasi kiirustada, taas seisma jääda või ühel kohal pöörlema hakata justkui katkise roomikuga tank. Tema plaanidest ei saaks me aru, kuigi need vist täielikult ju ei puuduks.
„Ja kui nüüd silmad veel kinni panna ja natuke oodata, siis hakkab tunne, et sinusse midagi voolab. Te tunnete ka, eks ju?”
Pea viltu, vaataks tüdruk noormeest, kes kahvatuna ja õnnelikuna akna juures seisaks, väites endasse midagi voolavat. Segane! Muidugi on see noorhärra segane, kuid peab ütlema, et ta on seda kaunilt. Kui kaua ja täpselt niiviisi seista, nagu tema seisab, võib ehk tõesti mingi tunne – kas või nutt – peale tikkuda.
Ja nüüd löökski noormees pisut taaruma, kuid aknalauast ta siiski kinni ei võtaks. Kui siin voolamisega tegemist on, peaks tüdruk mõtlema, siis on ämber küll varsti täis. Nii ta noormeest vaataks, mõtted natuke hardad ja hajali, silmad hägused, suu veidi lahti.
„Ma näen, ka teie saate sellest aru. Ka teie tunnete seda. Te ei tea, kui hingestatud on praegu teie pilk,” rõõmustaks noormees.
„Oh, ma ei tea, ma ei tea…”
„Te olete nii tagasihoidlik. Ma ju näen, et te olete juba praegugi teiseks saamaks. Vaim on teid puudutanud ja te saate paremaks.”
Nüüd õhetaks tüdruk juba üle kogu näo.
„Ja paljud inimesed räägivad, et kogu meie ilm on lihtsalt üks suur mulksuv keemiaretort; sfääride eeter pole neile muu kui paljas värske õhk, mis – tõsi küll – kopse tuulutab ja söögiisu tõstab ning seedimist soodustab. Miks nad küll niisugused on?” küsiks ta kurvalt. „Ja oma mõistust kasutavad nad eelkõige selleks, et endale ja teistele tõestada, et nende ümber mitte midagi kummastavat ei ole ega saagi olla.”
Nüüd nad jälle istuksid ning noormees räägiks kaua ning tuliselt ja õige keeruliste sõnadega neist ilma asjadest. Tüdruk kuuleks, et nad on enamasti transtsendentsed või aprioorsed ning mõned jälle agnostilised. Ja tungivalt soovitaks noormees
