kuid aasta-aastalt olevat temas süvenenud veendumus, et noormees on tõesti Tulnuk. Liialt erinev olnud ta eakaaslastest, kes enamikus oma jõude-, ja mitte ainult jõudeaega, kasutute, koguni kahjulike harrastustega kalduvad täitma ning kellest enamiku hulgas pole kahjuks märgata tungi täiusele. Kerglus, naudinguhimu, olgu selle allikaks siis meelemürgid või vastassugupoole rikutumad esindajad, iseloomustavat paljusid neist noortest hingedest, keda ta küll hea aednikuna, muidugi oma võimete piires, harida on püüdnud; noormees seevastu olevat tema rõõmuks aga nende täielik vastand. Sel ajal kui tema eakaaslased on labase ajaviitemuusikatralli ohvrid – ei viitsita enam söögiajalgi kõrvaklappe peast võtta – , olevat nooruk teinud nende kasvatusasutuse väikese kodukiriku orelil kiiduväärsel kombel kiireid edusamme. Ja seda just kõige tõsisema ja sügavama muusika vallas. Ning kas ei pea noormees mitte hoolikalt päevikut, kuhu ta kõik nähtu ning selle kohta käivad mõtted sisse kannab? Sellele küsimusele pidanud noormees jaatavalt vastama, kuigi ta tunnistanud, et arvas, et vaevalt keegi seda teab. Seepeale tähendanud tark vanainimene, et nemad siin teadvat ja olevat kohustatudki teadma kõigist kõike. Need päevikud aga tõestavat, et tema õpilane juba nagu alateadlikult on oma missiooni täitmisele asunud.
„Kas siis joogid ja naisterahvad…?” alustaks tüdruk, kuid muidugi hammustaks ta kohe keelde, õnnetu, et ta midagi sellist üldse küsida kavatses.
„Alkohoolseid jooke ja tubakat, muudest meelemürkidest rääkimata, ma ei tarvita,” naerataks nooruk kohmetult. Ent ta koguks end kohe ja tütarlapsele otse silma vaadates tunnistaks, et kahjuks või õnneks, kuidas võtta, ei ärata ka vastassugupool temas kiimalisi huve. Võimalik, et seegi fakt on seotud tema tulnuka-olemusega. Tumesiniste silmade mahedalt särades lausuks ta vaikselt, et tunneb naudingut – jah, tal tekkivat koguni erektsioon – ainult siis, kui ta täidab omi pühi kohustusi.
Mida too erektsioon tähendab, seda tütarlaps umbkaudselt siiski aimaks, ja me poleks päris ausad, kui väidaksime, et see asjaolu teda just rõõmustaks. Kuid kohe läheks tema huvi üle noormehe „pühadele kohustustele”.
„Minu püha kohustus on võitlus harmoonia ja rahuriigi eest,” teataks nooruk napilt, ning tütarlaps taipaks, et neist kohustusist pole tal määratud rohkem teada saada.
Ah jaa… Peale kirja olid universumi tundmatud asukad imikukotti lisanud ka kulda ja vääriskive. Neist piisanud muide selle tagasihoidliku maja ostmiseks. Mõõdukate eluviiside korral, aga need olevat tal juba loomuses, peaks noorukil varandust jätkuma tema elupäevade lõpuni. Või siis ajani, mil ta siit… nojah, kes seda teab…
„Nii et te ei käigi tööl?”
„Ma töötan. See too pole pidev, kuid on väga vastutusrikas. Ning minu töö eest tasutakse mulle rikkalikult.”
Nooruk tunneks end veidi ebamugavalt, talle ei meeldiks salatseda, kuid nähtavasti oleks ta seotud mingi vaikimistõotusega. Siiski peaks ta võimalikuks midagi veel lisada: nende kasvatusasutuse juhataja viimaseks sooviks olnud see, et noormees võtaks kontakti teatud inimestega, keda ta täiesti usaldab ja kes nooruki eluplaanide seadmisel talle tõenäoliselt tarka nõu võivad anda. Ja kui tütarlaps loomulikku huvi ilmutaks, et kes nood inimesed olid ning kas noormees surija palve ka täitis, saaks ta kuulda, et loomulikult toiminud noormees nii, nagu tema õpetaja soovitas.
„Need inimesed on suured inimesed. Nad on meie heaoluriigi vaimsed juhid,” lausutaks uhkusega. „Muidugi olid nad minu eriolukorrast juba teada saanud, ning nii küsitigi minult, kas ma ei pea kõrvalseisja rolli siiski liialt passiivseks. Aktiivne tegutsemine andvat ju palju enam uurimismaterjali inimloomuse tahkude kohta kui passiivne distantsihoidmine. Ja muidugi oli neil õigus nagu alati!”
„Riigi vaimuelu juhtide” mainimise puhul kirtsutaks tütarlaps taas pahuralt nina. Ta julgeks lisada, et tema arust on riigijuhtide hulgas küllalt igasuguseid nuhke ja urgitsejaid ja bürokraate. On neidki, nõustuks noormees, kuid siiski peaks ta vajalikuks juhtida tüdruku tähelepanu sellele, et lihtrahvas ei mõista riigijuhtimise süsteemi kogu keerukust ning kaldub üldse enam halba kui head nägema. Ja noormees avaldaks arvamust, et selline suhtumine on väär. Kui tütarlast peaks keegi niisuguses suunas mõjutama – too Jaama Krahv näiteks – , siis peaks ta küll sellistesse väidetesse kriitilisemalt suhtuma. Oma juhtidest rääkivat halvasti eelkõige just lumpenid.
Küllap tahtnuks tütarlaps küsida, kes need lumpenid on ja et tema teada on Jaama Krahv hoopis lihtne tööinimene, lauavabrikumees, ning et sellist kõlavat tiitlit, nagu üldse mingit muudki, sel heasüdamlikul noormehel pole, kuid siis meenuks talle see, et tema tänase siiatuleku peapõhjuseks oli ju oma võla tagasiandmine. Ning otsemaid ulatatakski noormehele kaks käkrunud rahatähte. Väike käekott, kust need võeti, jääks pärast seda üsna tühjaks, kui mitte arvestada paari kõlisevat vaskraha.
„Ma ju ütlesin, et mul pole vähimatki rahapuudust!” Lausa vägisi püüaks noormees tüdrukule raha pihku tagasi pista, kuid ei, sellest ei tuleks midagi välja.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
