et suren, kui nägin teid kahekesi kohale klobistamas selles veidras sõidukis nagu kaks hernest pütis, ja ema oli valmis võõrustama rahvahulka,” ütles Jo, kes oli üsna naerust kurnatud.
“Mul on väga kahju, et sa pettusid, kallis, kuid me kõik andsime oma parima, et sa oleksid rahul,” ütles Mrs. March häälel, mis oli täis emalikku kahetsust.
“Ma olengi rahul. Tegin, mis olin kavatsenud, ja pole minu süü, et läbi kukkusin. Ma lohutan end sellega,” ütles Amy pisut väriseval häälel. “Tänan teid kõiki väga, et te mind aitasite, ja ma tänaksin veel rohkem, kui te ei vihjaks sellele nüüd vähemalt terve kuu aega.”
Keegi ei teinudki seda, kuid sõna “piknik” tekitas alati üldise naeratuse ja Laurie sünnipäevakink Amyle oli tilluke korallvähk amuleti kujul.
KIRJANDUSLIKUD ÕPPETUNNID
Õnn naeratas äkki Jole ja pillas õnnepenni talle teele. Mitte just kuldse penni, kuid kahtlen, kas ka pool miljonit oleks teda rõõmsamaks teinud kui see väike summa, mida ta oli ise oma mõistusega teeninud. Iga paari nädala järel sulges ta end oma tuppa, pani selga kirjutamiskuue ja “kadus pöörisest alla”, nagu ta seda ütles, kirjutades oma romaani kogu südamest ja hingest, sest ta ei suutnud enne rahu leida. Ta “kirjutamiskuub” koosnes mustast villasest põllest, millesse võis ta vajadusel sulge puhastada, ja samast materjalist mütsist, mida kaunistas lõbus punane lehv, millega ta oma juukseid sidus. See müts näitas tema meeleolu perekonna küsivale pilgule, kes neil perioodidel temast eemale hoidis, julgedes vaid vahel juhuslikult küsida: “Kas geniaalsus leegitseb, Jo?”
Nad ei julgenud seda alati, vaid uurisid enne mütsi ja otsustasid selle järgi. Kui see väljendusrikas riietusese oli sügavalt kulmudele löödud, oli see märk sellest, et tehti kõvasti tööd, erutavatel hetkedel oli see uljalt viltu, ja kui autor oli meeleheitel, oli see peast minema löödud ja põrandale lükatud. Niisugustel kordadel kadus sissetungija vaikselt välja ja julges kõnetada Jod alles siis, kui punane lehv lõbusalt püsti seisis.
Ta ei pidanud end mingil juhul geeniuseks, aga kui talle kirjutamishoog peale tuli, andus ta sellele täielikult ja elas õndsalikku elu, unustades soovid, mured ja halva ilma, istudes ohutult ja õnnelikult kujutlusmaailmas, mis oli täis peaaegu sama tõelisi ja kalleid sõpru kui pärisilmgi. Uni kadus, sööki ei proovitudki, päev ja öö olid liiga lühikesed, et nautida õnne, mis täitis teda ainult niisugustel aegadel ja muutis need tunnid elamisväärseiks, isegi kui neist tulu ei tõusnud.
Jumalik inspiratsioon kestis tavaliselt nädala või kaks, ja siis kerkis ta oma pöörisest üles näljaselt, uniselt, pahaselt või löödult. Ta oli just toibumas ühest niisugusest rünnakust, kui nõustus miss Crockerit loengule saatma, ja vastutasuks autasustati teda uue ideega. See oli rahvaloeng püramiididest ja Jo oli üsna imestunud, et niisugune teema valiti niisugusele kuulajaskonnale, arutledes vaaraode hiilgust kuulajaskonna ees, kelle mõtted tegelesid söe või jahu hinnaga ja kes püüdsid oma elus lahendada raskemaid mõistatusi kui sfinksi oma.
Nad tulid liiga vara ja kuni miss Crocker sättis oma sukakanda, lõbustas Jo end inimeste nägude uurimisega, kes istusid nendega loenguruumis. Temast vasakul olid kaks matrooni laiade laupade ja neile vastavate kübaratega, arutamas naisõigusi ja heegeldamas. Tagapool istus tagasihoidlik armastajapaar kohmakalt teineteisel käest kinni hoides, sünge vanatüdruk sõi paberkotist piparmündikomme ja vanaldane härrasmees tegi ettevalmistavat uinakut kollase taskurätiku varjus. Temast paremal oli ta ainsaks naabriks püüdliku näoga noormees ajalehega.
See oli illustreeritud ajaleht ja Jo uuris talle lähimat pilti, hajameelselt imestades, missugune juhuslik asjaolude kokkusattumus vajas melodramaatilist joonistust täies sõjakostüümis indiaanlasest, kes komberdas kuristikku, hunt kõri küljes, kuna läheduses kaklesid kaks raevunud noort härrasmeest ning sassis juustega naine põgenes taustal, suu pärani lahti.
Lehe pööramiseks peatudes märkas noormees tema pilku ning pakkus talle heasüdamlikult poolt oma lehest, öeldes otsekoheselt: “Kas tahad seda lugeda? See on esmaklassiline jutt.” Jo võttis selle naeratades vastu ning leidis peagi, et on süvenenud tavalisesse armastuse, mõrva ja juurdluse labürintidesse, sest lugu oli kergemat sorti kirjandus, milles pole kohta kirgedel, ja kui autoril napib kujutlusvõimet, puhastab suur katastroof lava pooltest tegelaskujudest, jättes teise poole rõõmustama nende huku üle.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
