peajagu pikem, tundus aga kuidagi natuke pehme olekuga võrreldes lauskmaa ja kõrbe inimeste soonilisusega.
„Milline osa mõistest „midagi hundilaadset“ sulle arusaamatuks jäi, sõdur?“ küsis ta leitnandile silma vaadates.
Lassiere asetas käe Madkerile õlale. Asi võis väga kergelt kiiva kiskuda. Nad kõik olid rännakust surmani väsinud. Väsinud vihmast, mis tõusu algul oli palju nalja teinud. Nii mõnigi oli ilmselt šokis elu esimesest võitlusest, mis siis, et see toimus „millegi hundilaadsega“, ja sellest, et kaaslased olid langenud (puruks rebitud). Polnud tarvidust, et mõnel sügelevate sõrmedega agaral sõduril katus pealt lendaks. Loomulikult ei olnud see esimene kord, kui õppustel esines surmaga lõppenud õnnetusjuhtumeid. Aga asjaolu, et Lassiere oli nendest asjadest lugenud, neid väljaõppe käigus analüüsinud, ei muutnud kergemaks tegeliku olukorraga toimetulekut.
„Hr Reese!“ pöördus Lassiere ökoloogi poole. „Meil on vaja majutust, meil on vaja kohta, kus oma surnuid säilitada. Ja siis on vaja minul isiklikult teie kui eestkõnelejaga kokku saada, et saaksin teid kurssi viia meie missiooni olemusega ja üle anda koloonia kantsleri läkitus. Aga alustame kõige olulisemast: majutus minu inimestele!“
Robinal lendavad konkreetsed korraldused jahutasid olukorra koheselt maha.
„Hea küll, proua,“ kostis Reese. „Andke mulle paar hetke aega.“ Ta läks tagasi baasi keskusesse.
Leitnant Madker põrnitses Reese’i järel sulgunud ust ja pressis läbi hammaste vaikse sajatuse.
Seisvate sõdurite tagant tuli lähemale Lassiere’i parem käsi vanemleitnant Maicel Frohide.
„Kapten…?“ pöördus ta Lassiere’i poole ja saanud peanoogutusega märku küsis: „Mis toimub?“ Ta vaatas kordamööda Madkerit ja Lassiere’i.
„Ta juhatab meid majutuskohta,“ vastas Lassiere.
Sadu jäi hõredamaks. Tuul keerutas veepihu korraks ringi, sakutades vettinud vihmaülikondi. See ei olnud külm vihm. Suure Valli hambulise harja see konkreetne lõik, kus nad olid, paiknes nii kaugel lõunas, et isegi suurele kõrgusele vaatamata – nad olid kaks kilomeetrit üle merepinna – oli siin suhteliselt soe. Yellowstone oli niivõrd väikese pöörlemistelje kaldega, et aastaaegade vaheldumist planeedil sisuliselt ei olnud: kliima kujunes vastavalt laiuskraadile ja omandas ühe või teise äärmusliku vormi.
Koloonia oli rajatud põhjapoolsele mandrile, mis tegelikult kujutas endast ligemale miljard aastat tagasi planeedile „maandunud“ planetoidi poolt tekitatud kraatri jäänuseid. Suur Lõunamanner paiknes planeedi kuklapoolel, ümber pooluse; seal olid parimal juhul Lõuna-Arhipelaagilt pärit kalameeste ajutised laagripaigad nendes väheses lahesoppides, kuhu ei ulatunud massiivsed liustikud, mis enamikku mandrist katsid.
Enamik Põhjamandrist (mida rahvasuus ka naljatlemisi Auguks nimetati) asus allpool merepinda. Nende praegune asukoht oma kodubaasi suhtes oli ligikaudu kaks ja pool kilomeetrit kõrgemal. Põhjapoolne kraatriserv oli puretud ja lihvitud põhjapooluselt kunagi alla lõunasse ulatunud liustikest, mis olid juba tuhandete aastate eest taandunud. Valitsevad tuuled puhusid seal piki laiuskraade, viies niiskuse mandrist mööda. Lõuna pool, kus Suure Valli müürid kerkisid kõrgemaks, põrkus merelt tulev niiske õhk vastu neid valle, kerkis kõrgemale ja seetõttu sadas üleval Harjal peaaegu lakkamatult.
Vihmarahval, nagu siin üleval elavaid inimesi kutsuti, oli ütlus, et veel on seitse nägu: jää ja lumi, meri ja järved, jõed, ojad, tiigid, lombid; viies nägu on vihm ja kuues on udu. Mitte see udu, mis tekkib õhust, kui see päikese loojudes äkki jahtub, vaid pigem on Valli harjal udune siis, kui pilved ulatuvad maani. Õigel udul on maitse, ütles vihmarahvas. Õiget udu saad sa käega katsuda. Seitsmes vee nägu on niiskus.
Lassiere oli oma sõduritega jõudnud Veevarustusbaasi nr. 3, tuntud ka kui Tehisjärv. Järv ise jäi läänesuunas veelgi kõrgemale, kolme kaljutipu vahele: kaks kuupkilomeetrit vett. Kaks kuupkilomeetrit! All tasandikul oli inimese päevane veenorm 10 liitrit; sellest pidi ta saama joonuks, söönuks, pestuks, kustuks ja kammituks… Lassiere’i kodukandis, kõrbe serval said inimesed endale lubada veelgi vähem ja sellest pidi ideaalis jätkuma ka peenarde niisutamiseks, millelt nad kogusid oma aedvilju. Ja siin ta oli, igas minutis sadas krae vahele pealtnäha lõputu kogus vett, vesi oli kõikjal ümberringi. Mõnepäevasel rännakul üles olid nad näinud rohkem vett kui oma senise elu jooksul kokku ja ilmselt rohkem kui nad järelejäänud elu jooksul näha saavad.
Kõik, mis merelt tulles ja üle Suure Valli jõudes sisemaa kohal järele jäi, oli kuiv õhk. Valli äärtel olid stepid, kus Harjalt laskuvad väikesed jõed kuivasid kokku ojadeks või lõppesid väikestes soolajärvedes. Kaugemal tuli poolkõrb ja Põhjamandri südames laiutas viljatu kõrb. Inimesed, kes paarsada aastat tagasi tulid planeeti koloniseerima, olid asunud elama steppi, kus Suur Vall varjas neid Mere tormide eest ja pidevad vihmad ei muutnud elamist ebameeldivaks. Soe ja niiske tähendas reeglina ka haiguseid, parasiite ja muid probleeme. Kuid neil oli vaja vett, rohkem vett kui need juhuslikud jõekesed ja ojakesed, mis voolasid sissepoole, neile pakkusid. Nii olid nad saatnud üles Harjale veevarustuse insenerid, kelle ülesandeks oli pöörata jõed nii-öelda tagurpidi voolama, et allpool toimetav rahvas saaks vett.
Tehisjärve baas koosnes madalatest majadest. Kui idee kohaselt pidanuks see olema poolenisti sõjaväeline baas, kaitseehitistega ja puha, siis Lassiere’i silmade jaoks oli see pigem lagunev ja kõdunev urgas. Ta ei tahtnud sellele isegi küla nimetust anda. Ta ise oli pärit külast. Küla oli tema jaoks põllupidajate ja karjakasvatajate kogukond. See siin – see oli mingi neetud mülgas! Ta oli näinud kõigest mõnda üksikut inimest (lisaks sellele huilgavale hullule; „Te kõik surete!“) ja kui ta oli küsinud ühelt noorelt naisterahvalt, kus on baasi komandör, siis oli ta juhatatud sellesse barakki, kus ta kohtus ökoloogiga, kes targutas inimese organismi veesisalduse teemal.
Tema väeüksuse mehed ja naised seisid tihedalt koos barakiesisel väiksemal maalapil, pahkluudeni mudas ja märjad nagu… Kapten vaatas neid ja leidis, et tal pole selleks sõnu, kui märjad nad tegelikult olid. Nad olid kaela saanud seitset sorti vihma: raju-, padu-, laus-, seene- ja uduvihma ning tibutamist. Viimaks jäi veel nähtus, mille kohta oli keegi tabavalt öelnud, et pilved ulatuvad maani.
Reese köhatas Lassiere’i selja taga. Koos temaga oli välja tulnud keegi vanem mees.
„Rider siin,“ osutas Reese oma kaaslasele, „juhatab teie inimesed majutuskohta. Nagu ma aru saan, siis teil endal on mulle midagi rääkida, edasi anda… Vahest olete nii lahke ja tulete sisse?“
Lassiere noogutas ja saatis oma inimesed leitnant Frohide’i juhtimisel koos Rideriks kutsutuga minema.
Reese juhatas kapteni oma tööruumidesse. Majalobudik oli seestpoolt üllatavalt hubane: ruumide sisustus tagasihoidlik, kõikjal puhtus ja kord, vihma käest pääsenule tundus keskkond sooja ja kuivana. Lassiere jäi tilkuva hernehirmutisena keset ruumi seisma, samas kui Reese rahumeeli oma töölaua taha sammus.
„Võtke istet, proua,“ sõnas ökoloog käega toolide poole osutades, mis olid asetatud väikese vahega laua ette. „Soovite ehk natuke külmarohtu?“
Lassiere kõhkles lühikese silmapilgu. „Jah, palun!“ vastas ta.
Kapten otsis oma veekindlast taskust kantsleri läkitust. See oli salvestatud kuuma-, külma- ja veekindla liistaku südames paiknevale mikrokiibile. Asjaolu, et siin üleval, Vihmamaal, puudusid vahendid autentsete konfidentsiaalsete sõnumite vastuvõtmiseks ja saatmiseks, näitas juba väga ilmekalt, milline korralagedus tegelikult koloniaalses veevarustussüsteemis valitses. Kapten Lassiere oli koos oma leitnantide ja teiste staabiliikmetega kuulanud
