saanud. Asjad olid kuidagi iseenesest toiminud. Ikka ja alati oli vett olnud. Mitte külluslikult, kuid koloonia oli algusest peale õppinud vett normeerima, see oli saanud Yellowstone’i kultuuri lahutamatuks osaks. Lapsed kasvasid üles teadmisega, et vett on vähe, vesi on väärtuslik, seda ei tohi raisata, seda kasutatakse viimase mõistliku piirini ja korduvalt.
„Kõigepealt sa jood seda,“ võis Lassiere veel praegugi mõttes oma isa antud selgitusi kuulda. „Seejärel teed sa sellega süüa, siis sa pesed ennast sellega, edasi kasutad sa seda majapidamises pesemiseks, siis saad sa sellest loputusvee meie rooja jaoks. Siis joovad seda meie kariloomad ja lõpuks kastame sellega oma põlde. Veel on seitse puhastus- ja kasutuskorda, enne kui anname selle tagasi loodusele, kust me ta alustuseks saime.“ Pestud, kustud, kammitud, eks ole…
Ta võttis liistaku ja asetas selle Reese’i töölauale. Hetk hiljem tõstis ökoloog sinna kõrvale paksuseinalise, madala ja suure läbimõõduga klaasi, mille põhjas oli paari sentimeetri jagu kollaka tooniga läbipaistvat vedelikku.
„Kohalik metsakohin,“ sõnas Reese oma klaasi kergitades, andes selle žestiga möödaminnes au kaptenile, ja võttis tagasihoidliku lonksu. „Kaks osa vett, üks osa etanooli ja siis veel natuke kohalikku taimset aroomi!“
Lassiere vastas žestile omalt poolt ja proovis ka „metsakohina“ järele. Alkoholi lõhn torkis nina, maitse oli keelel mahe ja muutus siis mööda söögitoru alla valgudes otsekui kuumaks joaks, kuid pigem selliseks mõnusaks, mitte hingematvaks.
Rahulikult, tüdruk! manitses ta end mõttes. Tühja kõhu ja kurnatuse peale ei olnud tarvidust, et alkohol kiirelt pähe hakkaks. Ta asetas klaasi lauale, vaatas viivuks natuke mudast veeloiku, mis tema ümber põrandal oli moodustunud, ja istus ühele laua ees seisvatest toolidest.
Lassiere teadis, et tal on hädasti vaja ennast kehtestada. Nende initsiatiiv kippus vägisi koos halva ilma, raptorite, surnute ja haavatute ning selle pealtnäha iga hetk koost laguneva kompleksiga allavoolu minema.
Tal oli kindel ettekujutus sellest, milline peaks üks veevarustusega tegelev baas välja nägema, kuidas peaksid olema asjad korraldatud. Aga mis siin toimus… Kui ökoloog olnuks sõjaväelane ja mitte tsiviilisik, tarinuks ta selle mehe otsemat teed tribunali ette. Mõte tema arreteerimisest ja kohtu alla toimetamisest oli kogu selles vettinud urkas hetkel üks südantsoojendavamaid asju (peale metsakohina tema käes olevas klaasis), kuid paraku pidi ta selle esialgu kõrvale panema. Ta pidi olema pragmaatik. Ja hetkel oli tal tarvis nii-öelda luureandmeid, korralikke, tõeseid luureandmeid, midagi kasutatavat, reaalsusega haakuvat.
Lassiere harutas vihmaürbi enda ümbert ära ja pani selle üle teise tooli seljatoe. Samale toolile asetas ta kiivri ja toetas selle najale relva. Tema jonnakad lokkis tumepruunid, peaaegu musta värvi juuksed olid kukla taha väikesesse patsi kogutud. Neile kulunuks hädasti natuke kuivamisvõimalust ära, kuid sellega pidi ootama.
Reese silmitses teda vaikides. Tema suur kogu kõrgus laua taga toolil, ta silmis ja suunurgas mängles kerge muie, mida naine võibolla ka üksnes ette kujutas. Mees oli üllatavalt tõmmu, kui mõelda sellele, et siin üleval oli pigem pilvine ja enamiku ajast sadas.
Lassiere võttis taskust kuvari ja asetas selle lauale.
„See siin on info, mille mina Tehisjärve kohta sain,“ ütles kapten, aktiveerides laua kohal hologrammide kogumiku. Skeemid, fotod ja satelliidipildid. Kõik olid väga vanad ja näitasid Veevarustusbaasi nr. 3 sellisena, nagu see oli olnud uuena: läikivad heledad ehitised, tarad, teed, platsid ja nii edasi. Reese’i silm haaras kujutistel ka perimeetri vahitorne. Kinnipidamiskeskus, kuhu toimetati sunnitöölised, asus baasist kümmekond kilomeetrit eemal ja natuke madalamal.
„Mis siin õigupoolest juhtus?“ küsis Lassiere. „Miks on baas niimoodi käest ära lastud?“
„Mis mõttes – käest ära lastud?“ küsis Reese. „Me saame siin elamisega enda arvates normaalselt hakkama, meie veevarustuse kokkulepped on täidetud. Mis võiks veel teisiti olla?“
Lassiere pani tähele, et ökoloog rõhutas kergelt sõna ’veevarustus’, samas kui tema ettevalmistus missiooniks oli hõlmanud mahukaid faile ’veenormatiivide’ teemal. Ta osutas piltidele, mis olid kuvari kohal. „Baas peaks olema selline…“
Reese kehitas õlgu. „Selline oli baas ilmselt enne minu sündi. Niikaua kui mina tean, on ta olnud üsna samasugune kui praegu: elumajad, majanduskompleksid, töökojad, veejaam, järv. Jah – meie elamine ei ole nii väikesele alale tihedalt kokku surutud, nagu teie plaanid näitavad. Oleme suht-koht laiali valgunud… Aga käest ära lastud? Sellega ma küll päri ei ole! Suudame täna vett tarnida isegi rohkem, kui nõudlus ja kokkulepped seda ette näevad. Elanikkond on oluliselt kasvanud, asum tervikuna tunduvalt suurem, kui teie osutatud skeemidel ja piltidel. Seega ei ole siin midagi käest ära. Pigem on oluline küsimus, miks saadab kantsler pärast mitmekümne aastast pausi meile siia säherduse kamba sõdureid? Meil siin ei ole mingit kriisi, mis lahendamist vajaks, meil siin pole sõda, mida teil oleks vaja pidada…“
„Sellele saate vastuse kantsleri sõnumist,“ ütles Lassiere ja asetas klaasi lauale. Ta otsustas mitte välja teha solvavast väljendist ’kamp sõdureid’ ja lükkas liistaku sõnumiga ökoloogile lähemale.
Reese ei teinud vähimatki liigutust, mis võinuks vihjata, et ta võtab andmekandja ja pühendab sellele mingit tähelepanu. Ta lihtsalt istus seal ja (Lassiere’i arvates) muigas tema üle.
„Mees! Meid on siia pärapõrgusse justkui ellujäämisõppusele saadetud – kusjuures neli inimest ongi juba selle eest pidanud oma eluga maksma – ja te ei vaevu isegi sõnumit läbi vaatama!?“ Emotsioonid murdsid läbi Lassiere’i vaoshoitud fassaadi.
Reese mõõtis teda pilguga, millest kapten ei osanud emotsioone välja lugeda.
Tõesti, tal on soontes vist vee asemel pidurivedelik… mõtles naine. Kas nende ajud on siin ära pehkinud?
„Mulle meeldib inimestega pigem isiklikult rääkida, mitte mingeid sõnumeid vaadata,“ tähendas Reese hetke pärast.
Saast! Lassiere vaatas teisel pool lauda istuvat ökoloogi. Sina igavene läbivettinud paksmagu!
Ta sundis end rahulikuks, manas näole midagi naeratuse laadset ja küsis: „Kas ma pean selle teile ise ette mängima?“
„Pole tarvidust, proua, ma saan sellega suurepäraselt hakkama,“ vastas Reese naeratusega. „Omal ajal.“
Oli see viha, mis tekitas palavust, või lonks metsakohinat? Lassiere ei olnud kindel… Tegelikult polnud tal kröömigi sellest, mida poliitikud valitsuses välja mõtlesid. Poliitika tegemine jäägu teistele. Tema on sõdur. Tal on missioon. Keskendu ülesandele, tüdruk! Missioon esmajärjekorras, kõik muu loksub paika vastavalt sellele.
Reese vaatles huviga, kuidas kapteni näol vilksatasid erinevad emotsioonivarjundid koos tema tõmmu jume tumenemise ja normaliseerumisega, veresoonte paisumise ja tagasitõmbumisega. Kus oli see piir, millest üle ei olnud sõjaväelast mõistlik lükata? Mitte et ta kartnuks, et kapten tema elu kallale kipuks (kuigi valmis tasus ehk ka selleks olla), aga ei olnud ju ometi vaja endale rohkem tüli tekitada, kui sai hakkama vähemaga.
Lõpuks näis Lassiere selgusele jõudvat, kuidas vestlust jätkata.
„Mul on suhteliselt pakilisi teemasid arutada ja ütleme nii, et minu missioon on kõigest tagasihoidlikum, kuigi ehk silmaga nähtavam, vahetum osa kantsleri sõnumist,“ ütles ta.
„Kuidas saan teid
