on, Mercy? Roheline?”
Mercedes lasi pilgul käia üle hambulistest kividest kaetud tühermaa ja jäises kõrbes pea olematuteks kängunud puudevõrsete.
“Jah, peaaegu,” sõnas ta. “Sa ei tunneks vana head Marssi enam äragi.”
“Mulle öeldi, et varsti teevad nad mulle uue operatsiooni ja siis võin ma jälle näha. Ma tahaksin nii näha meie rohelist Marssi.”
“Kindlasti saad sa seda näha, Feddy.”
“Kas see sinu külaline tuli juba?” Kas tõesti kõlas Fedora hääles armukadedus? Ei, Mercedes ei suutnud seda uskuda.
“Ta tuleb järgmise laevaga. Üsna varsti. Kui meid välja lastakse, siis me tuleme kindlasti sindki vaatama. Aga su arst annab mulle märku, et nüüd pead sa puhkama. Ma helistan sulle ise mõne päeva pärast, kui ma tean täpsemalt, millal liivatorm hajub, eks.”
Fedora ohkas ja tema külmad, pimedad silmad pilgutasid Mercedesele hüvastijätuks.
“Nägemiseni, õeke. Roheline, sa räägid?”
“Noh nii enam-vähem, nägemiseni…” Mercedes katkestas ise ühenduse, ta ei suutnud näha enam nägu, millesarnaseks ta ise peagi muutub, pimedaks ja juhmiks raugaks. Kolme kupli all olid nemad Fedoraga Marsi kõige vanemad elanikud ja kes olid andnud kunagi teineteisele tõotuse, et nad ei kavatse siin esimestena surra.
Fedora silmanägemine oli hakanud kaduma ajal, mil esimesed terraformeerimise tulemused olid kõige lootustandvamad; ajal, mil triumviraat lõplikult otsustas Marsi kasuks, koloniseeris siia klaaskuplite alla, mis maa-aluseid habitaate kliima, asteroidide ja muude ebasoovitavate välismõjude eest kaitsevad, kõik olulised Maa teadlased ja korporatsioonide personali koos perekondadega. Triumviraat mõtles tulevikule, inimkonna tulevikule ja tõi Marsile selle parima osa, lootma ja pakkuma lootust järglastele. Esimesed Marsil sündinud lapsed olid nüüd juba teismelised. Surnud polnud siin veel kedagi.
Ja need lapsed nägid koos vanematega, kuidas hakati taastama Marsi atmosfääri, kuidas polaarmütsidelt sulasid esimesed veenired. Igikelts, see lõpmatu vee, süsinikdioksiidi ja lämmastiku allikas näis murduvat esimeste nanolaboratooriumite kõikvõimsuse käes. Planeet, mis terve igaviku polnud hinganud, näis justkui ellu ärkavat, kui esimesed õrnad kasvuhoonegaaside udemed kõrgustesse tõusid. Gaasid, mis hävitavad elu Maal, panevad Marsi hingama. Planeet hakkas soojenema. Kolme kupli all peeti bankette ja vastuvõtte, need olid õnne ja juubelduste ajad. Marsi kliima soojenemine tegi unistuse ökopoiesisest võimalikuks. Siin, Marsil, võiks olla uus algus. Korporatsioonide haare Maal karmistus veelgi – kümme aastat kohusetundlikku tööd ja sa lunastad pileti Marsile. Soovijaid oli palju.
Mercedes ohkas sügavalt ja libistas käega üle ekraani, mis nüüd edastas nukrat ja lootusetut pilti terraformeerimise teise etapi tulemustest. Marss oli neile selja pööranud. Aga seda ei saa ta ometi Feddyle öelda!
Mercedes jäi oma jalutuskäigule ligi tunniks, aeg-ajalt vaatas ta tummalt ühte punkti, reguleeris teravust ja fookust, silmitses jäist tolmu ja hambulisi kivikänkraid, siis suunas pilgu horisondile, vaatles pikalt kahte taamal kõrguvat mäge, mis iialgi ei muutu haljasteks küngasteks. Vahepeal koristas ta ekraani ära, vaatas Marssi otse ja elusana, nii nagu ta tõstukist paistis. Ent läbi kolmemõõtmelise optika nägi rohkem, nägi huvitavamalt. Ta jäi tõstukisse mitmeks tunniks. Kui juba jalutada, siis pikalt.
Veidi enne, kui Mercedes kavatses lahkuda, minna tagasi oma hariliku rutiini juurde, vaadata mõnd filmi romantilistest seiklustest rohelisel Maal, süüa tervislik geneetiliselt muudetud produktidest eine, millesarnast Maal enam miljardid inimesed ammu polnud saanud, läbistas ta keha vastik ehmatusvärin, kõik ekraanid hakkasid punaselt vilkuma ja ebameeldiv summertoon piiksuma. Sellele järgnes kogu tõstuki kabiini täitev mahe naisehääl:
“Tähelepanu. Habitaadi turvakilbi A-7 tasemel häire. Kõiki palutakse viivitamatult minna oma statsionaarsetesse ruumidesse. Transpordisüsteemi lakkavad töötamast seitsme minuti pärast. Tähelepanu…”
Ilmselt polnud too näitsik, kes teksti sisse luges, kunagi teadnud, millest ta õieti räägib. Küll aga Mercedes teadis. Turvakilp oli klaaskuppel, A-7 häire tähendas tõsist mehhaanilist vigastust; statsionaarne ruum igale isikule kinnistatud korpust, tema oma näiteks “Paleeks” kutsutavat Oberheimide privaatseid eluruume.
Mercedes Oberheim oli Marsil veetnud kakskümmend aastat. Seni polnud turvakilpi kunagi mehaanilist vigastust tekkinud. Ta heitis pilgu taevasse ega märganud nähtamatul kilbil midagi häda olevat. Jah, muidugi ta teadis, et vigastust olekski tal raske silmaga tuvastada.
Tõstuk viis ta pinnase alla kahe minutiga, sealt jõudis ta mööda halogeenlampidega varustatud liikurkäiku Paleesse, kohates oma teel närviliselt sebivaid ülikondades teadlasi ja kombinesoonides funktsionääre. Mercedes seisis liikuril väärikalt ja tarmukalt, silmitsedes sagivaid inimesi üleolekuga. Ta polnud oma elus kunagi paanitsenud.
“Ema!” sirutas Lincoln Oberheim talle käed. Poja kraenööp oli lahti – märk erutusest. “Sa olid üleval? Ma juba hakkasin muretsema.”
“Kas minuga oleks seal võinud midagi juhtuda?” Mercedes istus tugitooli, mis hääletult end ta keha ümber sobitas ja vajaliku temperatuuri leidis.
“Ilmselt mitte, kõik süsteemid töötavad normaalselt. Arvuti aga ei eksi – midagi on turvakilbiga juhtunud.”
“Kas keegi uurib selle välja ja kannab ette? Ma ei sooviks mitte oma jalutuskäikudest loobuda.”
“Ma loodan, et sul ei tulegi seda teha. Kui sa mind nüüd vabandad…”
Ja Mercedese poeg, Oberheim Corporationi president ja omanik ühes isikus tuiskas minema. Mercedes jäi üksi. Aga ta oli sellega juba ammu harjunud.
Habitaadi juhtkond kandis korporatsiooni nõukogule turvakilbi rikkest ette kahe tunni pärast. Mercedes istus oma poja kõrval, heledalt valgustatud saalis, varjamata oma tüdimust ja üleolekut teadlaste pikkadest seletusest. Kui koosolek liialt tehnilistesse üksikasjadesse sulguma kippus, vajutas Mercedes kõnenupule, mis automaatselt teiste esinejate mikrofonid blokeeris.
“Vabandust, aga mul on siin ju ikka mingi sõnaõigus,” küsis Mercedes ja jätkas vastust ootamata: “Need pikad seletused ei tee asja paremaks, ja kui te mu pojale ei julge välja öelda, siis tehke seda vähemalt mulle. Doktor Stanley, kas ma saan teie pikast arutluskäigust õigesti aru, et te ei tea, mis põhjustas mõra klaaskuplis?”
“Mõra, missis Oberheim, on tõepoolest mikroskoopiline, ent meie turvasüsteem, mis on reguleeritud ka kõige pisemate matemaatilisemate kahjustuste registreerimiseks, kõigi habitaadi elanike parima ohutuse tagamiseks muidugi mõista…”
“Ärge lobisege, doktor, vastake minu küsimusele! See ei olnud liivatorm, asteroid ega maakoore nihe?”
“Ei, tõepoolest mitte. Me kaalume praegu võimalust, et mõra kilbis võis põhjustada mingi konstruktsiooni detaili kulumus ehk väsimus.”
“Nanotehnoloogiline kilp väsib, doktor? Kas me ehk oleme uue avastuse lävel?”
Lincoln puudutas laua all ema kätt. Mercedes oli läinud tõepoolest ehk liiga kaugele, doktor Stanley polnud ju milleski süüdi.
“Me peame lihtsalt arvestama kõiki võimalusi, proua,” kehitas doktor Stanley õlgu. “See on meie kohus.”
“Mõra põhjustas mingi anomaalia, kas pole?”
