Mercedes tõepoolest lahkus nõupidamiselt, kus tal enam midagi teha polnud, kus ta oli kuulnud kõike, mida ta vajas. Klaaskuplisse oli tekkinud mikroskoopiline mõra ja ükski maailma parimatest teadlasest ei suutnud seletada, miks. Nõupidamine lõppes aga nii, nagu Mercedes arvestanud oligi – kuni selguse saabumiseni suleti kõik lüüsid ja habitaadist ei väljunud ühtegi tõstukit.
“Sa võid virtuaalaias jalutada, ema,” pakkus Lincoln hiljem.
“Tänan, aga ma ei tulnud selle jaoks Marsile,” vastas Mercedes nipsakalt. Virtuaalaedadest oleks ta võinud ka Maal isu täis jalutada. “Ma loodan, et kui nad mingi pika valemi leiutavad, mis mõra seletab, siis teevad nad lüüsi jälle lahti.”
“Muidugi. See on ainult päevade küsimus.”
Aga see ei olnud päevade küsimus. Polnud isegi nädala. Ehkki seda habitaadi elanikkonnale ei räägitud, sai Mercedes teada, et mikropragusid tekkis turvakilpi veel. Nad ei kujutanud endast otseselt mingit ohtu, kuid tendents ise oli ehmatav. Klaaskuppel pidi vastu pidama meteoriitidele ja liivatormidele. Ilma kilbita oleks habitaadi soojendamiseks kulunud palju rohkem kütust, mõni juhuslik meteoriit oleks võinud habitaadi seadmeid rivist välja lüüa, kui ta oleks otse neile peale prantsatanud, liivatormid oleks võinud kuhjata habitaadi peale tolmumäed, jättes neid ilma pildist Marsi pinnal toimuvast, ultraviolettkiirgus oleks lihtsamad välitööd väga aeganõudvaks muutnud. Klaaskuppel, nagu Mercedes seda kutsus, kuigi kuppel polnud muidugi klaasist, oli sünteesitud kõige uuema nanoteaduse saavutuste järgi, isegi keskmisest võimsamale tuumarünnakule pidi see vastu pidama. Ning ka seda viimast võimalust võeti turvakilpi luues arvesse, vähetõenäolist, ent siiski võimalikku, et Maal võib toimuda mõni poliitiline pööre või sõda, ning kadedate hordid otsustavad triumviraadi baasid Marsil vallutada. Inimkonna ajaloos, isegi demokraatias, on mässe juhtunud.
Nii et Mercedes pidi jääma habitaadi sisemusse. Ta tundis selle mitmetuhandelist elanikkonda nägupidi, ent tal oli huvitav rääkida vaid mõne üksikuga neist. Enamjaolt olid seal ju insenerid, teadlased, korporatsioonide ametnikud, turvamehed, teenindus – kõik see tavaline kontingent, keda ta oma Maa-päevil nii palju näinud oli. Pealegi oli neil alati kiire, nad kõik pidid olema tõhusad ja asjalikud, andma iga minuti tööajast korporatsiooni hüvanguks. Maal alguse saanud suurfirmade kombeid tuli säilitada ka siin, see polnud pelgalt rituaal, vaid olemise viis. Korporatsioonile, sellele elu oaasile, tuli olla lojaalne ja tänulik. Ja muidugi käis selle sagimise ja asjalikkuse hulka nõue, et keegi ei tohtinud oma masendust välja näidata. Muidugi sai Mercedes aru, et paanika ja loobumine on kõige hullem, mis habitaadis juhtuda võib. Nad kõik ju uskusid, et seni kuni seisvad Maal korporatsioonide peahoonete hiidtornid, mis alates keskmistest korrustest mattuvad saastapilve, seni kuni töötavad planeedist viimast välja pigistades nanotehased – seni neil peab olema lootust. Oberheim Corporation ei tea, mis on läbikukkumine, firma ajaloos puuduvad ebaõnnestumise kogemused. Kui kogu süsteem töötab ühise eesmärgi nimel, siis nad lihtsalt peavad õnnestuma. Kunagi pole olnud teisiti.
Aga see siin on Marss.
Saabus liivatorm. Tõstukist, klaaskupli alt seda vaadata on nauding. Maal pole ükski looduse stiihia millegi sellesarnasega hakkama saanud. Marsi liivatorm on oma mastaapides ja meeletus raevus otsekui looduse ülim teatrietendus, performance, mille iseloom ja kaose mõõtmatus on kordumatud. Torm on ise kunstiteos, ta loob end ise ja lõpetab end ise. Areoloogidele ja inseneridele tähendas torm meeletut pingutust kõike registreerida ja uurida. Mercedes ja mõned teised olesklejaid läksid aga tavaliselt tõstukitesse ja jälgisid etendust live’is. Nüüd pidi Mercedes leppima videopildiga ja see polnud pooltki nii põnev. Ta teadis, et torm oli tegelikult kaugel üleval, tal ei tekkinud vahetut kohalolekutunnet.
Tormi tõttu viibis ka Maalt järjekordse laeva saabumine, mida Mercedes kannatamatult ootas. “Kuldrott” pidi Marsile toimetama järjekordse partii korporatsioonide töötajaid, uusi nanoseadeldisi, moona ja muidugi marslaste tellimuskaupa. Just seda Mercedes ootaski, oma külalist, guru Singhasathithi.
Päev enne “Kuldroti” saabumist võttis Mercedes ühenduse doktor Perssoniga McDowell & Gorkini habitaadis.
“Doktor,” nõudis ta arstilt. “Ma pole kaua oma õest midagi kuulnud. Kas uudiste puudumine on hea või halb uudis?”
“Mõlemat,” vastati talle teiselt poolt Tyrreenia merd. “Ta on elus, kuid pime. Me üritame veel üht operatsiooni.”
“Ma tahan temaga rääkida.”
Fedora nägu ekraanil oli roidunum kui eelmine kord, vanem, väsinum ja nukram. Ta oli oma haigetubades just ringkäiku sooritanud, ultraheliimplant lubas pimedatel hõlpsasti orienteeruda, kuid ilmselt oleks Feddy oma apartemendis ka ilma selleta hakkama saanud.
“Hei, Mercy,” ohkas Fedora kuidagi kiretult, “kuidas torm oli?”
“Ah, tavaline. Ma vaatasin seda alt, polnud isegi viitsimist üles minna.”
“Ja “Kuldrott” sinu külalisega?” Kas jälle oli Fedora hääles mingi kibestumus?
“Peaks jõudma homme. Me tuleksime sind vaatama. Äkki saab ta sind isegi aidata.”
Fedora vangutas õrnalt pead. “Ma ei usu, et doktor Persson lubab. Ta on selle koha pealt kaunis kangekaelne, tead.”
“Noh, me siiski üritame. Kui sul midagi selle vastu pole.”
Nad lobisesid veel, meenutasid vanu aegu ja Mercedes püüdis pidevalt juttu Marsilt kõrvale viia. Ta ei tahtnud oma “õele” valetada, tundis alateadlikult, et iga vale tuleb tema endani veel kunagi tagasi. Siis, kui tema ise on liikumisvõimetu ja pime, ning peab kuulama lohutusvalesid. Mitte teisi ei taha inimesed selliste valedega säästa, vaid iseennast.
“Nii et torm oli siis ilus?” küsis Fedora jutu lõpetuseks kuidagi äkki ja kangekaelselt.
“Nojah, nagu alati, kuigi ma väga ei süvenenud.”
“Tead, Mercy, mis ma mõtlesin,” sõnas Fedora korraga. “Ma mõtlesin, et kui seal üleval on kõik roheline, siis kuidas torm seda liiva alla ei uputa.” Need sõnad olid öeldud kuidagi kiuslikult ja kangekaelselt.
Mercedes hammustas huulde ja tundis isegi heameelt, et Feddy teda sel hetkel näha ei saanud. “See nanovärk ajab liiva kuidagi minema,” pomises ta siis. “Ega ma ei teagi täpselt… Ja lõunapoolkeral pole torme peaaegu üldse. Igatahes on siin…” Ta ei suutnud enam. Ei suutnud isegi öelda, et küllap Feddy ise kunagi oma silmaga näeb. Feddy ilmselt tajus seda.
“Head aega, Mercy,” sõnas ta külmalt.
“Head aega, me tuleme sind kindlasti vaatama.”
Ja side katkes. Mercedesele tuli meelde kusagilt ammu loetud raamatust, et enne surma muutuvad inimese meeled taas teravaks, isegi kui ta on pikalt vanadusnõtrust põdenud.
“Kuldrott”, mehitamata ülisuur transpordialus jõudis Marsi orbiidile täpselt ettenähtud päeval. Hiiglaslik kollane ümarik alus, mille külgi kaunistasid kolme korporatsiooni embleemid, lossis kosmosejaamas reisijad ja laadungi kolme süstikusse, mis seejärel Marsi pinnale laskusid. Kunagi oli transpordialuse saabumine habitaadis suursündmus, ent mitte enam, ammu enam mitte. See oli osa rutiinist, mis samas tekitas teatavat kindlustunnet.
Mercedes läks oma külalisele vastu, oma tõrksale külalisele, keda tal nii kaua veenda tuli. Lõpuks ei tulnud talle peale raha – mida ta loomulikult oli algusest peale pakkunud – enam midagi pähe. Ta tõstis summa astronoomilise numbrini ja guru nõustus. Millegipärast arvas Mercedes, et Singhasathith
