varjul midagi sellist, mille olemasolu esmapilgul isegi ei aima, sest seda pole lihtsalt võimalik ette kujutada?
Pimedad keldriruumid lae all paiknevate pisikeste uduste akendega.
Trellitatud kongid, väljaheidetega kaetud põrandad.
Üksikkong agressiivselt röökiva alasti mehe jaoks, kes oli rebinud järjekordses vihahoos ribadeks kõik talle selga pandud rõivaesemed.
Rautatud uksed.
Trellide vahelt sirutuvad käed ning õudustäratavad hääled ja oiged.
Istumistoad, kuhu ringikujuliselt seina äärde asetatud puupinkidele toodi pärast hommikust toitmist istuma liikumisvõimetud, kätetud, jalutud, vesipead − mõned neist Mari õuduseks ainult füüsilise puudega.
Targad kurbusest küllastunud silmad vaheldusid tühjade pilkudega.
Alasti jalutud, käetud reas istumas.
Külm.
Korra või paar päevas tuli sanitar survevoolikuga ja uhtus uriini ja väljaheited põrandal asuvast äravooluavast alla, loputades ühtlasi ka hoolealused üle.
Mari ei julgenud küsida, kui külm või soe see vesi oli.
Õhtu saabudes võtsid tugevad meessanitarid need inimtombud kaenla alla ja kandsid vooditesse.
Kõik nad olid kellegi lapsed.
Vanaks ei elanud sellised kunagi.
Kusagil olid veel elus nende vanemad, kes nendest sünnitusmajas loobusid. Sellised lapsed olid keelatud.
Kas nad aimasid?
Olid nad kunagi midagi sellist oma unedes näinud?
Personalist oli puudus, see oli kõik, mis nad nende heaks teha jõudsid. Või mida targad nõukogulikud ettekirjutused üldse teha lubasid?
Inimesed ei tahtnud siia tööle tulla.
Imal lõhn levis üle terve asutuse, selle levimist rauduksed ja – lukud ei takistanud.
Koju sõideti vaikides.
Mitte keegi peale Priidu ei läinud sinna enam kunagi.
Priit jättis ülikooli pooleli ja tõi noore psühhiaatri tema kuningriigist ära.
Koos hakkasid nad erootikapoodi pidama.
11.
Illusioonide tiivul
„Muide, te hakkate hoolitsema väga rikaste ja kenade inimeste eest,“ seletas inglaste esindaja tööintervjuul.
Mari ettekujutuses inglased seda ka olid. Nagu filmis.
Kõik, eranditult.
Siin ei tundunud midagi valesti olevat.
Briti poissmehed ei olnud veel ennast kui nähtust Baltikumis tutvustanud, et oleks olnud põhjust kõhedust tunda.
„Hakkate korrastama nende soenguid, lakkima nende küüsi − olete ju kindlasti Tallinnas briti turiste näinud ja teate, kuidas nad enda eest hoolitsevad? See pole vanemas eas sugugi teistmoodi,“ rääkis range ja uuriva pilguga neiu, kes oli Eestisse saadetud ülesandega tulla tagasi parima saagiga kõigist end pakkuma tulnutest.
Karja kuulekate ja püüdlike töömesilastega.
„Olete neile toeks ja aitate päevi mööda saata, nad on väga üksildased ja on nõus väga palju maksma, et elu ilusam paistaks…“
Kõik, kes sõelale olid jäänud, püüdsid ennast parimast küljest näidata. Nad arvasid end teadvat, milliseid omadusi üks vanainimeste eest hoolitseja pidi esindama.
See oli ju elementaarne.
Kui vaja, näideldi − malbelt intervjueerijale naeratades ja lausa pisarsilmi üksinduses virelevatele inglise vanuritele kaasa tundes. Inglise keelt teistest paremini valdajad oskasid suurepäraselt kirjeldada, kui pühendunud vanema põlvkonna hooldajad nad on, kandideeriti ju lapsepõlvest pärit unistuste ametikohale, nagu jutu järgi paistis.
Sellised osavõtlikud noored inimesed oleks ka Eesti vanadekodudesse ära kulunud, mõtles Mari kurvalt.
Ainult et palgavahe oli umbes kümnekordne…
Mari mäletas ühte Soomes nähtud telesaadet ajast, kui Soome avas oma tööjõuturu uutele Euroopa Liidu riikidele. Toimus ümarlaua arutelu, kus pateetilis-patriootlikult tõstatati üleskutse muuta riigi hooldussüsteemi ja kehtestada konkreetsed reeglid, et hooldusalased töökohad ei satuks liiga kergelt välismaalaste kätte.
„Mis meie riigist mõtlema hakatakse, kui meie lapsi hoiavad võõrad ja meie vanemate eest hoolitsevad võõrad? Meid hakatakse pidama saamatuks põlvkonnaks, kes ei ole võimeline isegi mitte oma vanemate eest hoolitsemise järjepidevust garanteerima!“ seletas Marile tundmatu Soome poliitik energiliselt žestikuleerides.
Inglased ei paistnud sellistest pisiasjadest nagu põlvkondade järjepidevus numbrit tegevat, pealegi oli UK hooldussüsteemis kolmkümmend tuhat statistikajärgset vakantset lihttöölise kohta, kuhu kohalikud kandideerisid ainult parema puudumisel. Selle raha sai mujal kergemalt. Nagu Eestiski.
Eestil oli samuti raske oma vananeva elanikkonnaga hakkama saada, aga senini oli see kuidagi õnnestunud.
Ilma mingi erilise hooldussüsteemita, kurb küll. Ilma välise abita ka. Ja ilma küünte lakkimise ja soenguseadmiseta.
Perekonnad tegid ära põhilise, siis järgnesid muud võimalused, mis jäidki sageli ainult võimalusteks, sest nõudsid raha.
Vaesus oli üks probleem, aga asjatuid hingepiinu läbi elades loobusid paljud kohusetundest vanurile eraldatud kohast hooldusasutuses, ja samal ajal ka töölkäimisest.
Mari endagi naabrinaisel on ema, kes suutis mitu korda päevas küsida: „Kes sina siis oled?“
„Sinu tütar.“
„Ah soo, vaata, kui pikk ilus tütar mul on. Kas mul polegi poegi? “
„Ei, ema.“
„Oleksin küll eluaeg poega rohkem tahtnud,“ ohkas proua ja lonkis tütrega kaasa, kui see tal käest kinni võttis ja söögilaua taha viis. Lihtsast küsimusest “Ema, kas sa süüa tahad?“ ei saanud ta enam aru.
Sellest vaatas ta kaugusse suunatud pilguga lihtsalt läbi. Keegi ei teadnud, kus ta oma mõtetega viibis. Vaid naeratusest paistis, et kõik seal on kaunis ja turvaline.
Aga üksi jätta ei saanud teda enam hetkekski.
Soomes mehe juures käies otsis Mari seal sageli tööd, et olla koos ja anda teineteisele veel üks võimalus.
Nüüd oli see läinud, mis teha.
Koju tagasi ei tahtnud veel kumbki.
Kõik oli ees lahti. Põnev. Kõik liikus ja nemad läksid vooluga kaasa.
Kunagi varem polnud sellist aega
