temalt kui 8. klassi lõpetajalt oodati juba pikisilmi otsust selle kohta, mida ta edasi kavatseb teha ja Mari tahtis ruttu kooli tagasi, et teatavaks teha oma otsus sügisel meditsiinikooli astuda. Järelikult mingi vajadus inimeste eest hoolitseda tal ikkagi oli juba siis, üle kolmekümne aasta tagasi, naeratas Mari seda meenutades.
Kõige rohkem huvitas teda inimeste reaktsioon. Ta ise oli juhuslikult pähe tulnud mõttest väga elevil ja imestunud, hirmulgi. Võimalus teiste üllatunud silmades samu tundeid näha oleks olnud sama nagu mõttekaaslasi leida ja vaadata teiste toel, mis edasi saab. Ta lootis, et keegi mõtleb tema eest välja, kuidas asjad edasi minema hakkavad.
Paari meditsiinikooli tüdrukut tundis Mari ka ning oli tähele pannud, et need said kiiremini täiskasvanuks ja neile lubati ka kodus rohkem kui tavalisele koolilapsele. Koolis oli neil ühiselamu ja nad said iga kuu 30 rubla stipendiumi, mis oli täiesti suur raha, pool madalapalgalise ametniku kuupalka − Marile kui vaesemat sorti perest lapsele pakkus ka see asjaolu väga palju huvi.
Ta uskus, et ta polnud ainuke, keda erialast rohkem huvitas varasem täiskasvanuks saamine.
Asi lõppes sellega, et klassijuhataja veenis teda kui head õpilast ikka keskkooli edasi jääma, keskeriõppeasutusse üleminek tähendas tollel ajal mingeid puudujääke hinnetes või käitumises või siis äärmisel juhul tõesti erilist pühendumist ja huvi eriala vastu, aga Mari puhul polnud ei seda ega teist. Pärast pikki vestlusi õpetajate ja iseendaga otsustas Mari olla tubli koolilaps edasi. Tal oli püsiv vajadus tunnustuse järele ja ta polnud väga kindel, kas ta saab võimalust oma mitmekülgseid andeid meditsiinikoolis näidata.
Mari nimelt maalis.
Orhideesid.
Lilli, mis tollel ajal maksid kulla hinda ja millest paljud olid kuulnud ainult laulusalmist.
Maalis fotodelt, veel neid elusalt nägemata.
Maril oli seniajani südamest kahju, et tema ranged kõrgharidusega vanemad pidasid mõtet kunstikooli või hiljem kunstiakadeemiasse astumisest kergemeelseks ja mõttetuks.
Nemad olid konservatiivsed muuseumitöötajad, teadusele pühendunud madalapalgalised riigiteenistujad, kes oma esimese ja ainukese lapse said alles neljakümnendate eluaastate hakul ja kellele nad panid suuri ootusi, aga kellele nad ometi ei soovinud samasugust halli võimalusteta elu nagu nad ise elasid. Ise poleks nad teisiti osanud, elu loominguline pool oli neile võõras. Seda, mida ja kuidas Mari maalis, oskasid nad hinnata ainult kriteeriumi põhjal, kas keegi kunagi varem KA midagi sellist on teinud ja kui enamjaolt oli vastus EI, oli Mari nende silmis absoluutselt andetuks tunnistatud.
Suured, mõttetud õied, milleks?
Neid ei maali ju keegi.
Oli nende õigus ja vale õigus.
Meditsiin oleks olnud vähemalt praktiline. Kunsti õppima minnes oleks Mari ennast absoluutse kindlusega vaeste hulka kirja pannud ja seda vanemad ei tahtnud.
Maril oli emast-isast natuke kahju. Ta kuulas sõna ja loobus „mõttetust“ kunstiharidusest, aga ajas vastutasuks vanemaid hullumise äärele oma varajase abielu, peatse lahutuse ja sellele loogilise jätkuna uute suhete läbi sobivama kaaslase otsingutega.
Vanemad ei jõudnudki ära oodata, kuni Mari praeguse mehega kohtus − ja siin ta siis nüüd oli, oma uue õnneliku abieluga…
Mari valis ülikooli astudes filoloogiateaduskonna.
Luges, kirjutas, tõlkis.
Vanematele meeldis.
Tütrest saab vist õpetaja, mõtlesid nad lahkudes.
9.
Otsus
Värve ja oma lilli Mari ei jätnud, see oli midagi, mida inimesed olid temaga koos märganud ja mida nad armastasid. Nad tahtsid neid ikka ja jälle näha, iga päev juhtus keegi küsima, mida Mari siis täna maalis.
Mari tundis juba vastutust vastata.
Pealegi oli see midagi, mida sai teha igal pool.
Igas riigis, kuhu Mari sattus.
Keelte õppimine on tegelikult ainult vahend, et suurt maailma sügavuti mõista ja seal midagi korda saata, sai Mari ühel hetkel aru.
Inimesed vajasid kunsti ja värvide nägemiseks pole vaja teada, millist keelt kunstnik oma eraelus räägib.
Materjalid mahtusid seljakotti ja koos piiride avanemisega algas Mari rändurielu.
Orhideesid kasvatati igas maailma nurgas ja nende keel oli erinevalt inimeste omast selge ja lihtne. Arusaadav igaühele, kes ainult kuulatada kannatas.
Hoolitsetud lillepeenardega aedlinnas sündinud ja kasvanud, oli tema unistuseks see päris oma värviküllane aed − ja kui juhtus nii, et elu viis teda sellest üha kaugemale, siis hakkas ta otsima õisi värvikarbis ja tegi kõik, et neid teistelegi näidata.
Värvides oli tõde.
Algul oli rõõm, siis tuli ka raha.
Mõlemad koos olid elementaarsed tingimused õnnelikuks eluks.
Mari avastas, et sai oma lemmiktegevusega teenida ja see õigustas nii mõnegi valiku.
Algul tundis ta ennast võlglasena, et mehel üksi tööd tehes nii raske oli, samal ajal kui tema muudkui oma rõõmuks maalis. Ta unistas lohutuseks sellest, kuidas ühel päeval on kõik maailma inimesed tema orhideesid märganud ja tahavad neid osta.
Siis poleks mehel vaja enam Soome ehitama minna ja nad saaksid koos elada, rääkida ja armastada.
Inimesed oleksid õnnelikud, ostes tundeid ja ilu ja Mari saaks maailmale anda endast rohkem, kui ta ise vajab.
Praegu oli vastupidi.
Marile tundus, et ta on kõigile midagi võlgu.
Aega, teeneid, raha, tundeid.
Inglismaal töötamine oleks andnud tasumiseks mitu head lisapunkti, ja mitte ainult materiaalset.
Need, kes tundsid ta töödes väärtust, ostsid neid meeleldi. Tundekülmad toad muutusid soojaks ja kurjad tujutud inimesed nendes said uue näo. Mari oskas maalida ka selliseid lilli, mis suutsid muuta meeleolu ja maailmavaadet.
Iga päeva ja sündmuse ja kohtumise jaoks erinevaid.
Ja kui millestki oli puudus ja inimene nii väga tahtis olla see, kes ta veel ei olnud, sai Mari teda natuke aidata.
Oma meest ta aidata ei osanud. Mees lihtsalt ei uskunud, et see, mida Mari teeb, on üldse võimalik.
Orhideede sees ja taga olid teised maailmad.
Need ei olnud lihtsalt õied, neil olid näod, mis avanesid vaadates nagu head maalid.
Mari armastas selgeid värve ja kumeraid jooni.
Hirm teeb rumalaks, armastus pimedaks.
Mehele see kõik ei meeldinud.
Ta oli arg mõtleja.
Nagu Mari vanemadki, oli ta alati kõige uue ees hirmul.
