see on siis hoolimatus jääjate poolt, kui pole muud võimalust?
Silmakirjalikel halvustajatel on kerge jätta muljet heast inimesest, kes oma vanemaid kunagi hooldekodusse ei paneks.
Rind ees on nad valmis lahingusse astuma, et tõtt kuulutada.
Kes sellest võidaks?
Kas see, kes enam oma last ei mäleta ega taipa sedagi, kus ta ise parajasti on? Või surmani kurnatud järeltulija, kes on ohverdanud töölkäimise ja jätnud kõik muugi unarusse, et pühendada ennast dementse vanainimese eest hoolitsemisele?
Ja millest sealjuures siis elada?
Hooldus on äri ja ühiskonna südametunnistus.
Vanadekodud vajavad hooldustöötajaid.
Enne, kui töölised leitakse, on vaja leida kliendid.
Koduleheküljed kutsuvad ja kiidavad. Ajalehekuulutused ülistavad.
Meie vanadekodu on parim.
Meie pakume turvalist, kõige turvalisemat keskkonda turvauste ja – akendega. Avatud koridore. Vaipadega magamistube.
Aktiivset vaba aja veetmist.
Seda, mis nende katuste all tegelikult toimub, ei tea sageli isegi klientide perekonnaliikmed. Kes neile sellest ikka räägiks.
Vanadekodudes on vanurid pestud, toidetud ja valvatud. Kuidas ja millise hinnaga, on sageli ainult poolenisti aimatav saladus.
Kuulujuttudest sünnivadki paralleelmaailmad, tundmatud tasandid.
Kas ka olematud?
Maril oli minnes oma nägemus olemas ja minekule asudes oli see helgelt positiivne.
Marile meeldis inglise filme vaadata ja millegipärast toimus nende tegevus sageli vanadekodudes.
Olid ehtsat inglise atmosfääri õhkuvad seriaalid nagu „Südameasi“ ja „Midsomeri mõrvad“ ja „Hercule Poirot“, mille käigus vanaprouade tubades kummalisi asju juhtus. Tülid ja vaidlused testamendi pärast või oli keegi peitnud oma antiikvalgesse öökappi kõik teiste vanainimeste poolt laokile jäetud asjakesed, et need edaspidi kaitstud oleks ja kaduma ei läheks.
Kõik oli ikkagi nii südamlik, nii kodune ja siiras.
Meeleolud, toad. Miljöö.
Marile meeldisid need filmitoad.
Avarad, valged, inglise stiilis roosiliste kardinatega ruumid vanades hallist kivist hoonetes, romantiliste lopsakate aedade keskel, viinapuuväädid katusteni kasvamas.
Oleks tore olnud seal töötada, hoolitsetud vanade leedidega inglise keelt praktiseerida ja selle eest veel palka saada. Mari ei kahelnud hetkegi, kui tookord CV-keskuse kuulutust nägi.
Inglismaale tööleminek oli olnud siis tööloavaba juba ligemale aasta aega ja kes läksid, ei olnud veel tagasi tulnud. Üks Mari tuttav, parima abiellumisea mööda lasknud, kuid igati nooruslik vanatüdruk töötas seal juba viiendat aastat. Tema alustas agentuuri abiga siis, kui minekuks nõuti tööluba ja vahendustasu küsimine tööotsijalt polnud veel seadusega keelatud. Ta elas peres ja hoolitses päevast päeva kerge vaimupuudega naise eest, kes oli võõral maal tema peaaegu ainus suhtluspartner.
Mingit isiklikku elu see töökoht talle ei võimaldanud, aga tagasi Eestisse ta ka enam ei tulnud. Tikkis peenele siidile jaapani ja hiina mustrites patju ja laudlinu ja kogus pangaarvele raha maja jaoks, mida tulevikus oma käsitööga täita.
Ju see oligi siis see, mis talle meeldis, mõtles Mari.
Andis hingerahu, millest kõik ümberringi rääkisid ja millest Mari isegi unistas.
Tema ei oleks niimoodi osanud.
Aga ta ei osanud mediteerida ka. See eluviis tundus olevat midagi sarnast.
6.
Must ja valge
„Mari, see on põgenemine,“ hüüdis Aili kuuldes, et Mari hakkab jälle minema, seekord pikemalt tagasi vaatamata.
„Mari, sa ei saa jätta asju niimoodi lõpetamata ja lihtsalt ära minna.“
Ta oli kindel, et oma elu peaks Mari omal maal korda ajama, kuigi ta Mari mehest suurt ei pidanud.
Või ehk just sellepärast.
Aili oli inimene, kelle arvamus tähendas Marile palju, aga siin ja praegu läksid nende mõtted nüüd lahku.
Aili ei olnud tavaline naine, sellega tuli harjuda ja sellega pidi arvestama.
Temas oli ürgset naiselikku ilu ja jõudu.
“Elu maali sees,” ütles ta ise. Vahel muiates ja vahel uhkusega, milles oli ka vaikset kibestumist.
Kõrvaltvaataja ei pruukinud näha muud kui talupidamisse sukeldunud pereema, kuid uskumatuid ideaale ja unistusi vanuses, kus mõned keskealised eestlannad juba mutistuma ja elule alla vanduma kippusid, kandis Aili endas ka metsade keskel kaasas.
Tema olemuses oli üheaegselt nii peent päikesevarjuga mõisapreilit kui sallidesse mähitud idamaade kaunitari, mis aga kumbki ei takistanud teda kummikuid kandmast ja vajadusel hommikust õhtuni kartulipõllul müttamast, küünarnukkideni mullas.
Kohupiimakook oli tal maitsvaim, mida Mari oma elus saanud oli ja kelder hoidiseid täis, kuid sama hästi oleks Aili võinud maalida, poeeme kirjutada ja vahetpidamata kirglikult armunud olla.
Mari meelest poleks olnud midagi loomulikumat.
Vahel ta imestas, miks teine seda ei teinud, kui ometi kogu tema olemus näis selle järele igatsevat.
Mari oli agulis, suure juurvilja- ja lilleaiaga puumajas üles kasvanud, talle meeldis mullas sonkida.
Pärast seda, kui suur korter väiksemate vastu sai vahetatud, et tema täiskasvanud lapsed oma kodu saaksid, unistas Mari jälle oma aianurgast.
Nagu lapsepõlves.
Linnas olid hinnad viimase piirini üles kruvitud, linnamaja ostmine käis Marile ilmselgelt üle jõu.
Aga kord ilusal augustipäeval, kui ta parajasti Põhja-Inglismaa vanadekodus oma töökoha üles oli öelnud ja mees Eestisse puhkama oli tulnud, sõitsid nad kahekesi lihtsalt niisama mööda ilusaid maakohti ringi. Siis märkaski Mari ühe külapoe seinal kuulutust: „Müüa kahekorruseline viljapuuaiaga maja vaatega järvele“.
Ei kulunud just palju aega, kui nad juba elupuuhekiga piiratud aia taga uudistasid.
See oli vana, kuid hoolega korras hoitud maja, korralikult planeeritud aiamaaga, kuhu köögivilja ja lilli istutada.
Suured laiad aknalauad olid majal ka.
Orhideede jaoks, mida maalida.
Ja suured vanad õunapuud olid õunu nii täis, et lehti polnud nähagi.
Ilus!
Hind
