Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks. Merle Sild
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Soovituskirjad. Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks - Merle Sild страница 5
Armastus kasvatas need siis veel kinni.
Esimest korda mehe teksapükste taskust väljakukkunud kasiino kliendikaarti leides ei osanud Mari midagi halba kahtlustada. Elu selle, kuigi paljuräägitud poolega polnud ta varem kokku puutunud.
Mehe ellu oli tekkinud uus rutiin.
Naine ei osanud kunagi olla meeldiv ja vastutulelik, kui vindist meest tulemas nägi.
Kasiinos avanesid uksed tulija ees haigettegeva irooniata.
Sama aasta talvel sõitis Mari Soomes tööd leidmata Inglismaale, et vahelduseks natuke raha teenida ja kaotatud aeg tasa teha. Alatasa millegagi hõivatud oleva mehe kõrval elades tundis ta ennast nagu suur ümmargune null.
Maaliminegi ei edenenud, värvid ja pintslid kuivasid.
Ehk oli ajastus vale?
Võib-olla oligi nüüd parem aeg, aga Mari ei tahtnud tagasi.
Soome oli niigi saanud nende armastuse.
See jäi koos müüri laotud kividega mehe ehitatud majadesse, kus elasid nüüd oma uusi kodusid kaunistades noored õnnelikud soome pered, ja lahusoldud kuudesse, mille jooksul mees talle võõraks oli jäänud.
Sellest hoolimata, et nad mõlemad olid endale lausa alateadvuse kaudu sisendanud, et nende suhe on eriline ja ei allu ühiskonna valupunktidele.
Eituse eitus.
Nüüd jäi Maril üle ainult oodata, et aeg teeks oma töö ja laseks kõike kõrvalt vaadata. Ise kohale jääda oli mõttetu, see oleks ainult lumepalli suuremaks kasvatanud.
Kusagil oli piir, millest võõramaks minna enam ei saanud.
Mari otsustas peatuda seal, kust võõramaks enam ei tohtinud minna.
Edasi oleks tulnud ainult vihkamine. Karistuseks mittemõistmise ja teisitimõtlemise eest.
Halvimal juhul isegi põlgus.
Õnneks mees ei helistanudki, vaid pidas sõpradega pidu.
Kojujõudmispidu.
Töötuks jäämise pidu?
Mari ise ei tahtnud numbrit valida.
Tal ei olnud enam midagi öelda.
Tegelikult oli kõike liiga palju südamele kogunenud, selleks et üldse midagi rääkida. Nii palju, et targem oli nüüd ise ära minna ja endaga olla.
Kui kauaks, Mari ei teadnudki. Võib-olla igaveseks.
Vahemaade taha.
Eluga lihtsalt pidi kuidagi edasi minema.
Tal ei olnud midagi selle vastu, et mees saaks jälle tema üle võimu, ta isegi soovis salajas olla taas lihtsalt naine vahelduseks ema ja majandusjuhataja rollile.
Mari ei olnud kindel, kas pärast kõike, mis teineteisele oli öeldud, oli see üldse mõeldav. Oli meeski leidnud oma ellu uusi väljundeid, millega oma poolikut elu kompenseerida ja üksildasi õhtuid täita. Kasiino oli üks nendest.
Mehe truuduseski polnud naine enam kindel.
Ta ei tundnud oma meest enam.
Abielud lähevad laiali siis, kui mehed hakkavad vähem teenima ja naised vananema, ütles keegi.
Sellised asjad muudavad mõtlemist.
Tunded muutuvad hiljem.
Vastuolu kõigepealt iseenda, mitte teisega.
Nüüd oli siis nende ellu saabunud aeg, kus asjaolud kokku langesid?
Tema oleks ei tea mida andnud, kui see suure raha järel jooksmine mõlemalt poolt oleks olemata olnud ja selle oleks saanud vahetada kodu ja koosolemise vastu.
Nüüd oli liiga hilja. Vigade parandus jääks vigade paranduseks ja pealegi ei näinud Mari ühtegi puhast lehte, millele see kirjutada.
Kõik oli täis soditud.
Ühise vanaduspõlve jaoks polnud jäänud väikseimatki rida.
Mõttetutesse pisiasjadesse uppunud ja omaenese elus tahtmatult võimuvõitlusse kistud Mari tajus nüüd, et tegelikult oli elu, mida ta koos mehega lootusrikkalt edasi viia püüdis, hoopis seisma jäänud või avaldas esimesi allakäigu märke.
Iga hinna eest naabrist paremaks püüdmine võttis tihti viimse kui jõu. Kui vahel oligi aega puhata, siis puhkas mees nii, et „maa oli must“. Teisiti ta ei osanud.
Järjepidevus, mida naine kõige rohkem ootas, puudus mehe ajust ja sõnavarast kui mõiste. Et suhtes mitte liigseid pingeid üleval hoida, loobus naine stabiilsuse tagaajamisest.
Alguses oli niimoodi kergem, varsti maksis see kätte.
Kellaosutid, mis kuulutasid aja voolamist, liikusid järelejätmatult ja nõudsid tasakaalus püsimist kõigilt asjaosalistelt.
See, kes ei suuda sammu pidada, võtku aeg maha või astugu kiiremale karussellile.
Mari otsustas teha mõlemat korraga.
5.
Vanadekodud
Viis aastat oli esimesest Inglismaale minekust möödas ja vanadekodusse Mari enam tööle ei tahtnud. Kui oli võimalik valida, siis valinuks ta midagi muud. See oli läbikäidud tee, teiste tulijate jaoks avatud.
Las uued proovivad.
Tema teadis nüüd liiga palju. Ise läbi elanud ja teiste läbielamisi näinud, talle piisas.
Siin oli ta oma õppetunni juba saanud, aga see ületas ka tema taluvuse piiri.
Liiga palju võõraid elusid üheskoos surmale vastu minemas.
Mõned kurtsid oma dementsete vanemate üle, aga neid ei saanud olla ometi rohkem kui kaks korraga.
Mari hoole all oli vanainimesi olnud üle kolmekümne.
Kolmkümmend hääbuvat elu ühes öös, surmaga silmitsi.
Siin ei olnudki küsimus ajas, see viimane ruum oli tõde, mis kõik lõplikult ühe nimetaja alla koondas.
Pere ja laste juures vananetakse samamoodi, aga siis ei tundu see nii äärmuslik. Piirid on veel lahti ja eesriie pole langenud.
Mõnedel õnnelikel on see võimalus.
Teiste jaoks on vanadekodud.
Hooldekodud. Pansionaadid.
Vanadekodu on viimane kodu. Kes vähegi veel mõistab, see teab, et SEE uks, mis nüüd tulija järel sulgub, avab hoopis teised maailmad.
Paralleelmaailmad elu ja surma vahel.
Surijad saadetakse silma alt ära, sest surm on elus keelatud.
Tulija,