ajal eriti mitte.
Ta nägi oma silmaga ja tundis lausa füüsiliselt, kuidas elu voolas mööda. Päikesetõusud ja – loojangud vaheldusid neid koos nägemata.
Hetked, mida ta oleks tahtnud mehega jagada, ei kordunud enam kunagi.
Igast lahusolekust saab harjumus ja pikad vahemaad muudavad inimesi.
Sügaval südamepõhjas Mari teadis seda ja nii mõnigi kord haaras teda paanika, kui ta nägi esimesi võõrandumise märke. Ta proovis sellest mehega rääkida, aga mees naeris ta üle, ja Mari võttis seda kui lohutust.
Vahel, kui Mari eriti hüsteeriliseks muutus, pani mees jope selga ja läks sõpradega välja ning teda ei olnud mitu päeva näha.
Siis Mari nuttis.
Üksindusest ja süütundest.
Tundis, et on ruineerinud need vähesed koosolemiseks mõeldud hetked, mis tööst väsinud mees oli nõus temale pühendama.
„Armasta mind, sest ma olen sulle hea.“
Psühhoterapeudist sõbratar kirjutas artikleid, milles hoiatas naisi sellise mõtteviisi eest.
Mõistus ütles küll, et asi pole sugugi temas, vaid et kõik halvad juhused nende elus on kokku langenud ja sama halbade otsustega kinnitatud, aga südame hääl oli Marile tähtsam, see proovis asju leevendada, et oleks võimalik armastades edasi elada.
Lähisõltuvuse ilmingud?
Või omakasupüüdmatud tunded?
Pigem omakasupüüdlikud.
Endaga üksi elades ja päevast päeva meest oodates hakkas Mari ennast kõrvalt nägema, nagu oleks ta oma elus ainult külaline. Ta nägi ühte üksi jäänud murelikku naist tühjades tubades ringi kõndimas, aga see polnud tema. Kusagil oli tehtud viga ja oli aeg hakata seda parandama.
Kuna kallistada, asju arutada ja ühiseid plaane teha polnud nagunii enam kellegagi ja viimastel harvadel kohtumistel ta enam ei osanud ega tahtnudki, tegi ta lõpuks iseseisva otsuse.
Ta ei tahtnud enam olla kellegi vari.
Soome ehitustöölise väikesepalgaline vari.
Aga töö Soomes oligi otsa saanud, eesti ehitajaid saadeti sadade kaupa koju. Need, kes said jääda, töötasid enamasti mustalt või olid endale soomlannast naise leidnud, kellega muretult edasi elada. Marigi teadis ühte peret. See paar oli olnud algusest peale ebavõrdne: naine ilus ja haritud, eriliselt armunud oma tedretäpilisse kaasasse, kes oma kaunist naist küll silmnähtavalt jumaldas, kuid ei paistnud ise silma mitte millegagi peale oma naljakavõitu väljanägemise. Uut kodu luues otsustas seegi ujedavõitu perekonnapea Soomes veidi raha teenida ja sinna ta jäi. Kunagi aastaid hiljem kohtas Mari teda Soome laeval suure, kulda täis riputatud soomlannaga. Ajas juttu ja kiitis nende hiljuti sündinud last, kes issi süles jalgu siputas.
Oli, mille üle mõelda.
Need, kes olid piisavalt kaua töötanud, makse maksnud ja paberid korras hoidnud, said hea tahtmise korral ka oma pered seaduslikult kaasa viia. Nüüd seisti hulgakesi täieõiguslike abivajajatena ametiasutuste uste taga, et Soome riigilt kallite korterite ja muu eluks vajaliku jaoks raha küsida.
Majanduslangus oli ukse ees.
Toetused, mis soome pangaarvele laekusid, olid suuremad kui Eesti inimeste palgad.
„Vaatame, helistame,“ nägi Mari mehe reaktsiooni ette, kui ta tegi ettepaneku seekord koos hoopis Inglismaale minna.
Hooldustöö ei lõpe seal kunagi, teadis Mari. Üleriiklikult oli sellel alal puudu 30 000 hooldustöötajat.
Mari oli nüüdseks juba viis aastat suuremate või väiksemate vaheaegade tagant seal käinud ja igatsus tuttavate kohtade ja uute sõprade järele ajas teda ikka ja jälle tagasi. See oli harjumus. Ehk isegi juba eluviis? Raske tööga kaasnes ka palju meeldivat, lõpuks olenes kõik inimestest. Iga minek oli erinev ja kui vaja, oskas Mari ka halvemad asjad enda jaoks ilusaks mõelda, seda oli ta juba esimesel korral õppinud. Siis oli seda kõige rohkem vaja olnud, järgmised korrad läks ta juba nagu teise koju.
Inglismaalt tulles sai pealegi alati jälle kõik vajalik ostetud, millest Eesti palkade juures unistadagi ei julgenud.
Eestis Mari enam tööd ei otsinud.
Las see jääb neile, kes oma kodus rohkem kinni on, mõtles Mari.
Maailm oli suur ja tal oli palju pakkuda, tuli ainult osata vastu võtta.
Aga mehe vastus oli kindel EI, isegi kui ta püüdis seda viisakusest ja suurema pahanduse ärahoidmiseks teisiti sõnastada.
Mees oli solvunud. See oli kaugele näha.
Solvunud kõige ja kõigi peale. Tundus, et isegi Inglismaa peale, et see Mari jaoks alles oli, samal ajal kui Soome tema kui ehitaja jaoks kasutuks osutus.
Mari peale, kes kogu oma vaba aja oli pühendanud orhideedele.
Nende kasvatamisele ja maalimisele.
Nii et ta nende kõrval meest nagu enam ei märganudki.
Temal oli vastu panna ainult kasiino, aga see oli salakaval lõõgastus. Petlik rõõm, mis peaaegu alati lõppes tühjade taskute ja meeletu pohmelliga.
Alaväärsuse ja võimuvajaduse vahel vaeveldes lootis ta oma eitusega panna naise tundma samasugust valusat igatsust, nagu ta ise arvas end tundma hakkavat.
See oleks andnud talle tagasi tema võimu, sest naist ta peatada enam ei suutnud.
Kuidas saab olla talumatu ja valus see, mis tulemata jääb?
Kusagil on igas elus see hetk, millest üleastumisele järgneb eemaldumine.
Üksainus hetk, sest rohkem pole vaja.
Kui mõistus loobub ja süda sellele kuuletub.
Kumbki neist ei kuulanud enam, mis teisel öelda oli.
Mari kuulis ainult kindlat keeldumist ja mees solvunud väikese poisi häält iseendas.
Jaatavat vastust kartis Mari tegelikult isegi rohkem.
3.
Mari mälestuste Soome
Pigem lootis mees ehk, et naine tuleb koos temaga Soome ja aitab seal oma tutvusi kasutades uuesti tööd leida.
Mees oli seal harjunud, tema mujale ei tahtnud.
Aga Mari jaoks oli see minevik. Ta oli seal ju olnud, alguses isegi päris pikalt.
Tema mäletuste Soome.
Ilus steriilne maa, aga Maril oli seal külm.
Soome oli tulnud Mari ellu tegelikult juba kuuekümnendatel, palju varem kui lemmikuks saanud Inglismaa.
Koos lapsepõlves tuppa toodud jõulukuusega.
Samal ajal oli kardinaid hoolega ette veetud ja hämaras toas raadionuppe krutitud.
Küünlavalgel,
