ebamäärast jõulumuusikat kostus.
Marile kui Nõukogude aja lapsele ei tähendanud need viisid midagi, tema oleks äsjaostetud tillukese ekraaniga televiisorist hoopis Telepoissi ja tädi Ruthi vaadanud, aga eestiaegsete vanemate jaoks oli soome raadios nostalgiat ja endiste aegade pühadust.
Tüdruk ei söandanud nendel raadiokuulamise hetkedel oma tahtmist välja jonnida.
Mari mõtles, et ta ei käinud ju isegi veel koolis, kui juba paljudest asjadest aru sai.
Kõige selgemad olid just need, millest iga päev ei räägitud.
Suurte inimeste juttudes olid Soome, Rootsi ja „vene vankad“.
Need olid lihtsalt sõnad.
Midagi, mida keegi ei olnud kunagi näinud, kuid mis olid olemas.
Soome tähendas jõule, Rootsi ilusaid riideid ja asju, „vene vankade“ pärast olid inimesed kahest eelmisest ilma jäetud.
Igal aastal, saladuslike jõulude ajal kerkis see teema alati jälle üles, kuigi Mari vanemad olid lapse kuuldes ettevaatlikud. Selgus, et maailm ei ole alati ja igal pool ühesugune.
Kusagil olid tõelised jõulud ja soome raadio, mida tegelikult nagu ei olnudki olemas.
Kaunid meloodiad ja tuledesära Eestist ainult linnulennu kaugusel ka tollel kaugel, lapsepõlve jäänud ajal.
Mari lapsepõlv möödus Tartus ja siit oli Soome tõesti mitte kilomeetrite, vaid valgusaastate kaugusel.
Tallinlastel oli Soomega teistsugune suhe, nende jutud vabameelsest televisioonist panid tartlasi esialgu ainult õlgu kehitama: mis seal ikka erilist sai olla.
Kui ei tea, pole olemas.
Algas kooliaeg ja koos sellega tulid uued kaaslased.
Olles ise vaesest perest, pani Mari seda enam tähele, kui kenasti mõned tüdrukud riides olid.
Mõnedel olid isegi sukkpüksid, teised pidid algklassides leppima pihikutega, mille külge käisid sukatripid, ja sukkadega, mis koolipäeva lõpuks alati lonti vajusid.
Riided, mis tähelepanu äratasid, olid ikka mujalt.
Rootsist, Kanadast, Moskvast.
Soomest.
Vikerraadio diktorid hakkasid kuuekümnendatel meeleolumuusika vahele lugema laulude pealkirju vaheldumisi kahes keeles, eesti ja soome.
Mari oli raadiot kuulates iseenda üle lõpmatult uhke, et saab võõrast keelest aru, kuigi käis alles esimeses klassis.
Erinevalt vene keelest, millega uhkustasid suured, teise klassi lapsed, oli soome keel nii kummaliselt tuttav. Midagi oli nagu puudu ja midagi oli ülearu, aga pani Mari mõtlema sellele maale ja nendele inimestele, kes seda keelt räägivad.
Mõned olid seal juba isegi käinud.
Teised unistasid sinna jõudmisest.
Kaheksakümnendatel oli isegi tartlastele, kes Soomet televiisorist iga päev ei näinud, üsna selge, et see maa on päris tõesti olemas.
4.
Soome tööle
Mari jõudis Soome palju aastaid hiljem koos oma maalidega. Ühe väikelinna orhideekasvatajate selts oli kutsunud ta näitust korraldama ja esimesele kutsele järgnesid teised.
Olid üheksakümnendad.
Seda, kuidas soomlased oma keelt, kultuuri, käsitööd ja kõike kodumaiselt omanäolist väärtustada oskasid, nägi Mari niipea, kui silmad ringi vaatama harjusid.
Lihapoes oli sea- ja loomaliha kõrval üllatav silt „suomalaista lihaa“, millel juures ka oluliselt suurema numbriga hinnalipik.
Kindel märk sellest, et soomlane hindas kõige rohkem maailmas kodumaist omatoodangut.
Eestlaseni see mõtteviis veel jõudnud ei olnud. „Kodukootud“ oli pigem halvustava maiguga väljend.
Liiga kaua oli rahvas olnud sunnitud kõike, mida poest saada ei olnud, ise tegema. Oli elatud isolatsioonis, eraldatud kirevast internatsionaalsest kassikullast, mis muu maailma inimestele oli enesestmõistetav.
Rahvas ei hinnanud enam isetegemist, viis oma kätega tehtu Soome, müüs maha ja imestas, kuidas soome inimesed käsitöö järele nii hullud on, vabrikus tehtu on ometi kvaliteetsem ja ilusam?
Ühel päeval aastaid hiljem taas Soome, lillefestivalile orhideesid vaatama sõites kutsus Mari mehe kaasa.
Aitab sellest sandikopikate eest töötamisest, olid nad otsustanud.
Kuldse Börsi kuulutus otsis ehitusmeest samas kandis, kuhu Mari teel oli.
Palga suurust kirjas ei olnud. Kokkuleppel, öeldi telefonis.
See tähendas kokku leppimist soome tasemel ja soome tase pidi olema päris kõrge, seda teadsid kõik.
Mari oli kaugele Tartussegi kuulnud, kui suurt raha ehitajad Soomes teenisid, ja miks ei oleks siis temagi mees võinud kõrgepalgaliste hulka kuuluda.
Tööl ei paistnud poolelioleva maja juures olevat otsa ega äärt.
Esimene üllatus jõudis kohale järgmisel päeval pärast seda, kui oldi ennast sisse seatud.
Majaomanik arvas tööde valmimise ajaks mõned nädalad, mitte rohkem. Sellega, et 400 eurot oleks päris hea palk, olid tulijad algul isegi nõus. Kui kõik kulutused kokku arvutati, pakkus peremees pikaksveninud nägusid nähes mõned kümned juurde. Lubas veel omalt poolt toidu ja rääkis, kui kallis oleks Soomes sellises omaette majas üürniku või isegi omanikuna elamine.
Ja loomulikult meelitas ta sellega, et järgmine ja ametlik töökoht on kohe lausa nurga taga ootamas, natuke aega ja ongi paberid korras.
Tema annab ju võimaluse Soomes elada! Annab oma tagasihoidliku kuuetoalise majakese neile hüppelauaks!
Selline põhjendus ajas teda ennastki muigama, aga Mari arvas tookord, et tööpakkuja on lihtsalt kena inimene ja naeratab heast südamest.
Härra oli soome kodakondsusega mustlane, pool elu Stockholmis äri ajanud ja kogu maailma kavalusest pakatamas.
Iga päev leidis ta mingi ülesande, mis väljaspool kokkulepet ära tuli teha. Vahel mitu. Sageli oli õhtu juba käes, kui põhitöö kallale sai asuda.
Tunnetada, et aeg on raha, sai siin lausa füüsiliselt.
Mehe tunnitasuks enne ametliku töö leidmist ehitajana kujunes nelja kuu vältel lõpptulemusena üks euro tunnis, boonuseks elamine ilusas suures majas ja kuusteist tundi kestvad tööpäevad.
Pärast oli kergem. Tulid uued kliendid ja nendega koos uued tööd ja peremees, kes küll kuidagi raha välja käia ei raatsinud, andis ometigi kaasa hea soovituskirja.
See ei maksnud midagi.
Mees oli rahul. Ei kulunud kaua, kui ta oli unustanud, kust ta tulnud oli.
Enesehinnang
