style="font-size:15px;"> Tookord otsis Norman oma venna toimikut, et saada teada, millisesse lastekodusse Arthur viidi. Selle lastekodu, kus Norman ise elas, töötajad keeldusid talle venna uut aadressi andmast, aga Norman tahtis lihtsalt oma venda külastada ja vaadata, kuidas temaga seal ringi käiakse. Peale Normani ei olnud tal ju kedagi. Kuid inimesed, kes ta kohtuniku kabinetis tabasid, riputasid talle külge “raske teismelise” sildi, soovimata teda äragi kuulata.
Normani põsesarnadele kerkisid mügarad. Kõige hirmsam selle loo juures oli see, et tal ei õnnestunudki venna aadressi teada saada ja nii pole ta teda enam kordagi näinud. See piinas Normani siiani enam kui süüdistus huligaanitsemises.
Jah, vastas ta mõttes Sara küsimusele, ka mind ei mõistetud ükskord õigesti. Aga mis siis sellest?
“Mister Baker?”
Sara pehme hääl tõi ta tagasi olevikku. Norman neelas alla kurku kerkinud klombi ja ohkas raskelt.
“Olgu, unustame Jimmy. Aga mida te ütlete nende kahe kohta, kes enne teda siin olid? Miks kohe, kui ma selle sildi üles panin, hakkasid kõik siia lendama justkui kärbsed meepoti peale?”
“Mida te Jimmyga teinud oleksite, kui ma poleks teid peatanud?” küsis Sara vastuse asemel.
“Ma sain aru, et tal ei ole midagi tarka teha, sellepärast otsustasin anda talle tegevust – rohimist oma tagahoovis,” ütles Norman, mõistes, et ka see vastus naisele ei meeldi.
“Tahtsite teda sundida enda jaoks töötama?” imestas naine. “Aga ta on ju alles laps!”
“Sel juhul peab keegi tema järele vaatama,” lausus Norman manitsevalt, kuid nähes Sara nägu, lisas, “ärge vaadake mind niimoodi! Ma kavatsesin talle töö eest maksta.”
Selle inimesega pole võimalik rääkida! Sara asetas käed puusa. Bakeri pilk laskus kohe puusadele ja jäi sinna pidama. Saral oli ükskõik, las vahib. Kohtumine äsja Saint Edmundisse saabunud poissmehega veenis teda, et antud juhul armulugu teda ei ähvarda.
Vabastanud Jimmy oma naabri haardest, otsustas Sara viimase rahule jätta. Kuid enne äraminekut ei saanud ta loobuda kiusatusest öelda mehele hüvastijätuks paar sõna tema halva suhtumise kohta lastesse.
“Mister Baker, kui te tahate, et lapsed teid edaspidi ei tülitaks, ehk võtaksite siis oma selja tagant maha sildi kirjaga “Palun tülitada”.”
Norman viis käe automaatselt selja taha, kuid peatus poolel teel. Tema huuled tõmblesid, justkui poleks ta naljatamisega harjunud.
“Te peate silmas – ülekantud mõttes?” täpsustas ta.
Sara laiutas ärritunult käsi, läks kiiresti puu juurde ja võttis sealt maha untsuläinud sildi.
“Kui peate sellest aru saamiseks seda kirjalikul viisil nägema, siis – palun!”
Sara viskas papitüki mehe poole ning see kukkus lompi, kiri ülespoole.
Seekord läks Normani suu kõrvuni ning ta purskas südamest naerma. End unustanud, tegi Sara sama. Talle avaldas muljet, et sellel pikakasvulisel nägusal poissmehel on naljasoon täiesti olemas. Samas mõistis ta kohe, millises ohtlikus suunas ta mõtted liiguvad. Väga ohtlikus, kui arvestada, et Norman tõmbas teda nagu magnetiga.
Sara läks koju tagasi ja tema sammude taktis tiksus ta peas üks sõna: ohtlik.
Baker ise oli rääkinud talle vanglast, sellest oli võimalik teha järeldus, et mees tahtis teda hoiatada. Aiaasju kokku korjates meenutas Sara mehe nägu – teravad näojooned, kalgid, pingestatud tumedad silmad. Olles diplomeeritud psühholoog, oli ta näinud palju tujutuid, allasurutud inimesi ja seetõttu mõistis ta ilma suurema raskuseta, et tema uus naaber on läbi käinud põrgust. Ta oli, nagu mõned ütlevad, hingelt vana. Norman Baker käitus kammitsetult ja samas väga sirgjooneliselt. Saral oli mulje, et mees on pinges mingi ainult talle teada oleva põhjuse tõttu. Ehk närveerib sellepärast, et oli vanglast põgenenud?
Ära roni tema ellu! andis Sara endale käsu, mõistes, et see sekkumine võib tema jaoks lõppeda hingevaluga, sest mees meeldis talle. Ja üldse oleks juba ammu aeg lõpetada appiruttamine igale ettesattuvale õnnetule. Kuid harjumuslikuks saanud kombest on raske vabaneda.
Kõik algas sellest, et Sara, olles veel teismeline, nägi, kuidas lagunes tema vanemate abielu. Püüdes isa ja ema lepitada, õppis ta ära arvama nende tujusid, maha võtma nende ärritusi, enne kui need tüliks kasvasid. Kuid vanemad eemaldusid siiski aegamisi teineteisest ja lahutasid lõpuks. Sara oli selleks ajaks saanud kaheksateistkümneaastaseks ja asus õppima kolledžis. Praegu elasid kõik kolm erinevates krahvkondades oma elu, nii et kõik püüdlused perekonda päästa olid jooksnud liiva.
Sara arvates oli just see äpardumine suunanud teda psühholoogiat õppima. Sest tal oli kogemus ja ta oskas mõista inimese hingeseisundit ning aru saada emotsioonidest. Kuid siiski oli eriala valimise peamine motiiv soov endale tõestada, et ta võib aidata ükskõik kelle elu korraldada. Ta tahtis end vajalikuna tunda. Päästes inimesi nende endi eest ja nende perekondi purunemast, päästis Sara sellega õnnetuid lapsi, kes kujundlikult väljendades olid püssirohutünni otsas, mis iga hetk võis plahvatada.
Kolledži lõpetanud, sai Sara teada vakantsest kohast Saint Edmundi haiglas. Läinud sinna tööle, tutvus ta arst Nick Cole’iga, kes töötas kiirabis. Vaene, armas Nick! Mees jumaldas teda. Mitte kunagi ei olnud keegi temasse sellise hoolivusega suhtunud ja vastutasuks andis Sara mehele mitte ainult oma südame, vaid ennast ületades ka oma keha. Lõpuks oli ta kohanud inimest, keda ta vajas! Sara tundis end väga õnnelikuna ja tahtis ka Nicki õnnelikuks teha. Midagi muud ta oma elus ei vajanud.
Kuid Nick hukkus varsti – auto, millest ta püüdis avariis kannatada saanut välja sikutada, lendas õhku. Sara langes tardumusse ega suutnud tagasi pöörduda oma endise töö juurde, kus ta pidevalt puutus kokku dramaatiliste inimsuhetega.
Abielu Nickiga veenis teda järjekordselt selles, et kaks inimest, olgugi teineteisega seksuaalselt mitte eriti sobivad, võivad omada suurepärast perekonda, kui nende vahel valitseb armastus. Selle mõttega avaski Sara oma noorpaaride salongi, saades sellega võimaluse kohtuda paaridega nende tee alguses, kui nad veel õnnes suplevad. Ja kui tal õnnestus õnnelike naeratuste taga ära arvata küpsevat probleemi, andis ta peigmehele ja pruudile asjalikku nõu. Kõik olid rahul.
Üldiselt tõi see töö rõõmu ja Sara otsustas, et ei luba Norman Bakeril oma kirjeldamatu magnetismiga rikkuda elulist tasakaalu, mille ta suurte raskustega oli saavutanud. Kõikide tähelepanekute järgi ei olnud mehel mingit võimet kellegi eest hoolitseda. Veel vähem vajas Norman Baker kellegi seltskonda ja Sara eelistas sellistest meestest eemale hoida. Ainult seksist jääb perekondlikuks õnneks väheks – seda oli talle õpetanud vanemate kurb kogemus.
Sara läks tuppa, mõeldes endiselt uue naabri peale. Norman Baker kutsus temas esile palju küsimusi. Kust ta pärit on? Kuidas tal need jubedad armid on tekkinud? Kas see on seotud tema sooviga erakuelu elada?
Naine jõllitas imestunult oma kätt, mis alles oli kinni pannud välisukse luku. Siiani polnud tal pähegi tulnud ust lukustada. Sarale meeldisid tema lähinaabrid ja ta usaldas neid. Võiks isegi öelda, et nad olid muutunud tema pereks, mida tal praktiliselt kunagi pole olnud, kui mitte arvestada kadunud Nicki. Isegi rohkem kui pere, sest Sara suhtles nendega väga sõbralikult, igal juhul enne Norman Bakeri ilmumist.
On ta tõepoolest ohtlik või muretsen ma ilmaaegu?
Sara seisis akna all ja vaatas oma kummalise naabri
