vaid!” hoiatas Sara, kuid lahti rabelema ei hakanud.
Norman tahtis Sarale vaid näidata, kui kaitsetu ta on, aga kui ta tundis naise lähedust, kuulis tema südame tukseid, mõranes tema enda kaitse. Sara oli tema käte vahel nii pehme ja soe. Tal ei olnud juba nii kaua aega olnud rõõmu naistega suhelda ja sellepärast ta lihtsalt ei suutnud vastu panna.
Norman kummardus ja suudles Sara ilusat õrna suud. Naise huuled võbelesid, avanesid ja ta vastas kirglikult suudlusele. Taskulamp kukkus tal käest ja veeres mööda asfalti. Sara käed libisesid mööda mehe käsi üles ja tekkis tunne, et nad mõlemad olid seda hetke oodanud.
Sara käed surusid tema õlgu, libisesid mööda rinda. Norman surus oma keele sirge hammasterea vahele ning hakkas uurima sooja ja niisket suuõõnt. Mehe sõrmed värisesid, kui ta õrnalt naise kaela puudutas. Harilikult ei meeldinud Normanile naiste lühikesed juuksed, kuid Sara soeng nägi välja seksikas ja väljakutsuv ning mehele meeldis tema juukseid oma sõrmede all tunda.
Normanis süttis iha. Ta püüdis meenutada, millal ta viimati niimoodi naist oli ihalenud nagu praegu Sarat.
Norman vaatas tema avali silmadesse, kirglikust suudlusest paistes huultele – ja ta ei kahelnud hetkekski, et need jälitavad teda terve öö. Mõtiskledes Sara kauniduse üle, sai ta aru, et võib tõesti midagi tunda, et tema emotsioonid ei ole täiesti külmunud ja et tema hing on teda pikka aega piinanud kannatustest vaba.
“Miks te mind suudlesite?” küsis Sara rangelt.
Normani suu tõmbus kurvale muigele.
“Ma tahtsin teid ehmatada, et te minuga enam nii ei teeks.”
“See ebaõnnestus teil.”
“Jah!” Norman muigas. “Ma märkasin seda.”
“Niikaua, kuni ma pole välja selgitanud, et kõik need sigadused pole teie kätetöö, käin ma nagu vari teie kannul,” hirmutas Sara.
“Ärge ainult lootusi hellitage,” ütles Norman tögaval. “Mul pole romaanideks aega.”
“Suurepärane, ka minul mitte,” pareeris Sara, kuigi tundis ise just vastupidist.
“Kuulge, selgitage nüüd mulle, miks te niimoodi öösel mööda tänavaid hulgute ja ma ei tülita teid enam.”
“Ma ei ütleks, et suudlus mulle koormaks on,” märkis Norman, jättes küsimusele vastamata. “Ka teile tõesti meeldib kõlbluspolitseid mängida?”
“Seda ma just ei ütleks. Suurima heameelega läheksin praegu koju ja heidaksin voodisse.”
“Mul oleks hea meel teid sinna saata,” intrigeeris Norman.
“Kas peate silmas kojusaatmist?” täpsustas Sara igaks juhuks.
“Loomulikult,” imestas Norman tehtult. “Mida teie siis arvasite?”
“Ärge kujutage endast süütut tallekest, mister Baker.
Mul on selline tunne, et olite juba kaheksa-aastaselt üdini rikutud.”
“Kümneselt,” parandas Norman mehaaniliselt.
Tema elu oli kukerpalli teinud väheke enne seda, kui ta üksteist sai. Sara sõnad tõid ta tagasi reaalsusesse. Ta ei võinud ega tahtnud praegu naisega voodisse heita. Kahju, et armastust osta ei saa – siis oleks ta teadnud, et see igavesti temale kuulub.
“Võin vanduda,” ütles Norman, kui nad juba koos teed jätkasid, “et nende korrarikkumistega ei ole minul mingit pistmist. Minu heaolu on mulle olulisem.”
“Kas teid tõepoolest ei pane muretsema, et inimesed teie tegemisi väga kummaliseks peavad? Teid ei võeta siin omaks, kui te edaspidi ka nii imelikult käitute.”
“Ma ei usalda väga inimesi, sellepärast on mul päris ükskõik, mida nad minust arvavad.”
“Ütlete, et päris ükskõik?” Sara kergitas pilklikult kulme. “Aga te ju teate, et vahel, kui lausute “palun mitte tülitada”, ütleb teie silmade pilk hoopis midagi muud?”
Norman raputas pead. Ta tõepoolest ei teadnud seda. Oma emotsioone hoidis ta alati endale – igal juhul enne Saraga kohtumist.
Äkki tundis Norman naise juustest levivat põllulillede lõhna. Ta kujutas endale ette suurt lillepeenart, mille keskel lamab Sara ja vaatab teda…
“Millest te mõtlete?” küsis naine.
“Parem on, kui te seda ei tea.”
Liiga jõhker, kahetses Norman, nähes Sara solvunud nägu. Tegelikult ei peaks teda häirima, mida Sara Cole temast mõtleb. Tal oli kõigest ükskõik, ta ei vajanud kedagi. Sest iga kord, kui Norman lubas endale mõne vabama hetke, siis kohe, piltlikult öeldes, sai ta vastu vahtimist. Nii et miks ennast vabatahtlikult ette seada?
“Ma nägin, kuidas te täna hommikul kodust väljusite,” ütles Norman jututeemat vahetades.
Saral oli olnud seljas taevasinine kleit, mis liibus tema naiselikele kehavormidele. Kogu tema olemus, kuidas ta liikus selles kleidis oli pikaks ajaks mehe mällu salvestunud. Ja ka praegu tundis Norman kuivust suus.
“Kas läksite tööle?”
“Jah, oma kauplusesse. Mul on noorpaaride salong.”
Norman noogutas hajameelselt, vaadates tähelepanelikult pimedusse nende ümber. Kui mõni kurikael siin kusagil ringi hulgub, tuleb valmis olla. Norman ei tahtnud, et tema kaaslane hätta satuks.
Sara ohkas. Nad olid juba oma tänavale jõudnud, aga Sara polnud ikka veel välja selgitanud, mida tahtnud oli.
“Kas te jalutate nii hilja sellepärast, et inimestega mitte kohtuda?” küsis ta.
“Ära arvasite, kuid nagu näete, see ei aidanud.”
Sara valgustas tema nägu taskulambiga, et veenduda, kas mees teda mitte ei narrita. Kuid Normani silmad olid läbitungimatud.
“Rääkige mulle nendest huligaansustest,” pani mees ette, varjates silmi taskulambi valguse eest.
Sara ei taibanud, miks ta oli nõus mehele vastama. Kui ta jõudis sõnadeni “värvi mind” William Colemani garaaži seinal, hakkas Norman naerma.
“Ma ei näe mitte midagi naljakat selles, et elatunud inimesega selliseid häbematusi tehakse,” ütles Sara vihaselt.
“Ma olen seda kunstnikku näinud! Vana naine lühikeste hallide juustega.”
“Missis Coleman?” ei uskunud Sara. “Miks oli temal tarvis garaaži seina sodida?”
“Ma ei tea, kes ta on, aga võin vanduda, et nägin oma silmaga, kuidas see austatud leedi eelmisel nädalal garaaži seina pintseldas. Tõsijutt!”
“Aga kõik muu?”
Sara kehitas õlgu. Tundub tõesti, et missis Coleman – kaval ja taibukas olend – võis selle kirja garaaži seinale meelega teha, et tema abikaasa huligaanide peale kaevates endast välja läheks. See paarike oma käitumisega oli Sarat juba varemgi imestama pannud.
