number 10.
Kirurgina olin ma selles osakonnas mitmeid kordi viibinud. Nendesse palatitesse paigutatakse kõige haigemad patsiendid – inimesed, kes on vaid paari sentimeetri kaugusel surmast –, et meditsiinitöötajad saaksid korraga nende kallal toimetada. See on imeline vaatepilt – meeskond, kes võitleb kooskõlastatult patsiendi elu eest olukorras, kus kõik šansid on nende vastu. Olin nendes ruumides tundnud nii tohutut uhkust kui ka kibedat pettumust, olenevalt sellest, kas patsient, kelle eest me võitlesime, jäi ellu või pudenes läbi meie sõrmede.
Dr Brennan ning teised arstid püüdsid Holley juuresolekul võimalikult optimistlikud olla. Olukord aga ei jätnud optimismiks absoluutselt ruumi. Tõde oli see, et väga tõenäoliselt ma suren üsna varsti. Ja isegi kui ma jään ellu, suudaks minu aju rünnanud bakterid ilmselt ära tarbida piisavalt suure osa minu ajukoorest, et seada ohtu igasugune kõrgemat sorti ajutegevus. Mida kauem ma koomas viibisin, seda tõenäolisem oli, et ma veedan kogu oma ülejäänud elu kroonilises vegetatiivses seisundis.
Õnneks ei tulnud mulle appi mitte ainult Lynchburgi üldhaigla töötajad, vaid ka paljud teised inimesed. Meie naaber ja episkopaalse kiriku pastor Michael Sullivan jõudis EMOsse tund aega pärast Holleyt. Kui Holley koduuksest välja jooksis, et kiirabi järel haiglasse sõita, helises tema mobiiltelefon. See oli tema pikaaegne sõber Sylvia White. Sylvia oskas kuidagi alati ära tunnetada selle hetke, kui inimese elus leidsid aset tähtsad sündmused. Holley oli veendunud, et ta on sensitiiv (mina jäin alati turvalisema ja mõistlikuma seletuse juurde, et ta on lihtsalt väga osav arvaja). Holley viis Sylvia asjade seisuga kurssi ning nad helistasid mu lähimatele sugulastele: nooremale õele Betsyle, kes elas meie lähedal, teisele õele Phyllisele, kes oli oma 48-aastaga meist noorim ning elas Bostonis, ning õele Jeanile, kes oli meist kõige vanem.
Sellel esmaspäeva hommikul sõitis Jean parasjagu oma kodust Delaware’ist läbi Virginia lõunasse. Täiesti juhuslikult oli ta teel meie ema juurde, kes elas Winston-Salemis. Jeani mobiiltelefon helises. See oli tema abikaasa David.
„Kas sa oled juba Richmondist läbi sõitnud?“ küsis ta.
„Ei,“ vastas Jean, „ma olen sealt põhja pool I-95 peal.“
„Keera läände Route 60 peale ning hoia siis Route 24 peale, mis viib Lynchburgi. Holley just helistas. Eben viidi EMOsse. Tal oli hommikul krambihoog ja ta on kontaktivõimetu.“
„Jumal hoidku! Kas nad teavad juba, mis juhtus?“
„Nad pole kindlad, kuid see võib olla meningiit.“
Jean keeras õigel hetkel maanteelt maha ning sõitis mööda lainelist kaherealist asfaltteed läbi uduse hommiku Route 24 ja Lynchburgi poole.
Kell kolm selsamal esimesel pärastlõunal helistas Phyllis Delaware’i Ülikooli Eben IV-le. Eben oli parasjagu õues verandal ja tegi koduseid ülesandeid (juba minu isa oli neurokirurg ja ka Eben oli huvitatud karjäärist selles vallas), kui tema telefon helises. Phyllis andis talle asjast kiire ülevaate ning ütles, et ta ei muretseks, sest arstidel on kõik kontrolli all.
„Kas neil on ideid, mis see võiks olla?“ küsis Eben.
„Nad mainisid Gram-negatiivseid baktereid ja meningiiti.“
„Mul on kohe kaks eksamit ees, nii et ma pean õppejõududele kiiresti teada andma,“ ütles Eben.
Eben tunnistas mulle hiljem, et ta ei uskunud alguses, et olukord oli niivõrd tõsine, nagu Phyllis väitis, sest tema ja Holley kippusid alati „asju üle tähtsustama“ ja lisaks sellele polnud ma kunagi haige. Aga kui Michael Sullivan talle tund aega hiljem helistas, mõistis ta, et tal on vaja kohale sõita ja kohe.
Kui Eben Virginia poole sõitis, hakkas jäist paduvihma sadama. Phyllis oli Bostonist kell kuus lahkunud ning samal ajal, kui Eben üle Potomaci jõe viiva I-495 silla sõitis, olid ka tema pea kohale sünged pilved kogunenud. Ta jõudis Richmondi, rentis auto ja sõitis samuti Route 60le.
Kui Eben oli juba kolme kilomeetri kaugusel Lynchburgist, helistas ta Holleyle.
„Kuidas Bond ennast tunneb?“ küsis ta.
„Ta magab,“ ütles Holley.
„Ma lähen siis otse haiglasse,“ lausus Eben.
„Oled sa kindel, et sa ei tule kõigepealt kodust läbi?“
„Ei,“ vastas Eben, „ma tahan isa näha.“
Eben jõudis intensiivravi osakonda kell 23.15. Haigla ette jalgtee peale hakkas tekkima jääkirme… Kui Eben eredalt valgustatud registratuurilaua juurde jõudis, palus ta valveõel ennast minu voodi juurde juhatada.
Selleks hetkeks olid kõik, kes mind vaatamas olid käinud, lõpuks koju läinud. Ainsad hääled suures hämaralt valgustatud palatis olid vaiksed piiksud ja kahinad, mida tegid masinad, mis mu keha töös hoidsid.
Kui Eben mind nägi, jäi ta ukselävele seisma. Ta polnud oma 20 eluaasta jooksul kordagi näinud mind põdemas ühtegi raskemat haigust kui külmetus. Vaatamata sellele et kõik mind ümbritsevad masinad andsid endast parima, et vastupidist muljet jätta, teadis Eben väga hästi, et tema silme ees seisis põhimõtteliselt laip. Tema ees lebas minu füüsiline keha, kuid isa, keda ta teadis, oli läinud.
Või kui täpsem olla – oli kusagil mujal.
5. ALLMAAILM
Pimedus, mis on läbipaistev – nagu oleksid üle pea muda sisse vajunud, kuid näeksid sellest läbi. Võib-olla kirjeldab porine tarretis seda paremini. Läbipaistev, kuid ähmasel, hägusel, klaustrofoobsel ja lämmataval moel.
Teadvus, mis eksisteerib väljaspool mälu ja identiteeti – nagu unenägu, kus sa tead, mis sinu ümber toimub, kuid sul pole aimugi, kes või mis sina oled.
Lisaks heli – sügav rütmiline trummeldamine, kauge, kuid tugev, iga löök läheb otse sinust läbi. Nagu südamelöök? Sinna kanti, kuid tumedam ja mehaanilisem – nagu heli, mis tekib metalli vastu metalli lüües, justkui taoks kuskil kaugustes hiiglaslik maa-alune sepp vastu alasit. Trummeldamine, mis on nii tugev, et selle heli vibreerib üle kogu maa või muda või mis iganes sind ümbritseb.
Mul polnud keha – igatahes mitte sellist, millest ma teadlik oleksin olnud. Ma lihtsalt olin… seal, selles pulseerivas pimeduses. Sel hetkel oleksin ma seda kohta nimetanud „ürgseks“. Aga siis, kui see kõik toimus, ei teadnud ma seda sõna. Õigupoolest ei teadnud ma ühtegi sõna. Need sõnad, mida ma siin kasutan, vormusid minu peas palju hiljem – siis, kui ma olin siia maailma naasnud ja hakkasin oma mälestusi kirja panema. Keel, emotsioon, loogika – need kõik olid läinud, justkui oleksin ma liikunud arengus tagasi elu alge juurde, võib-olla isegi samale tasandile nende primitiivsete bakteritega, mis mulle teadmatult olid mu aju üle võtnud ja rivist välja löönud.
Kui kaua ma selles maailmas viibisin? Mul pole vähimatki aimu.
Kui sa satud kohta, kus aega sellisel moel, nagu meie seda tavaliselt kogeme, ei tajuta, siis on sealse aja kulgemise kirjeldamine peaaegu võimatu. Sel hetkel, kui see kõik juhtus, tundus mulle (mis iganes see „mina“ siis oli), et ma olen alati seal olnud ja jään sinna igaveseks.
Alguses polnud mul selle vastu midagi. Miks mul peakski midagi selle vastu olema, kui see oli ainus olemise viis, mida ma teadsin? Kuna mul polnud mälestusi millestki paremast, ei hoolinud ma eriti sellest, kus ma olin. Ma mäletan, et arutlesin endamisi, kas ma jään ellu või mitte, kuid minu ükskõiksus lõpptulemuse
