Kui ma Duke’is meditsiinitudeng olin, nautisin ma seda, kui ma mikroskoopi vaatasin ja nägin seal oma silmaga neid õrnu pikergusi närvirakke, mille vahel tekkivad sünaptilised seosed loovad teadvuse. Mulle meeldis kombinatsioon abstraktsetest teadmistest ja täielikust füüsilisusest, mida ajukirurgia pakkus. Selleks et ajule juurde pääseda, peab kõigepealt läbima mitmed naha- ja koekihid, mis koljut katavad, kasutades selleks kiiret pneumaatilist riistapuud, mida kutsutakse Midas Rexi puuriks. Tegemist on väga keeruka seadmega, mis maksab tuhandeid dollareid. Aga kui seda uurima hakata, on see ikkagi vaid… puur.
Samamoodi on ka aju kirurgiline ravi, mis on erakordselt keeruline ettevõtmine, tegelikult sama mis ükskõik millise elektriliselt laetud õrna masina parandamine. Ma teadsin väga hästi, et tegelikult pole aju muud kui masin, mis toodab teadvuse fenomeni. Muidugi ei tea teadlased veel, kuidas täpselt aju närvirakud seda teevad, kuid selle avastamine on vaid aja küsimus. Iga operatsioonisaalis veedetud päev kinnitas seda väidet. Sa teed patsiendi ajust MRT (magnetresonantstomograafia) uuringu ning leiad kasvaja. Sa paned patsiendi üldnarkoosi alla, eemaldad kasvaja ning paar tundi hiljem on ta siin maailmas tagasi. Ei mingeid peavalusid. Ei mingeid probleeme teadvusega. Näiliselt on see kõik väga lihtne.
Ma jumaldasin seda lihtsust – teaduse absoluutset ausust ja puhtust. Ma teadsin, et siin pole ruumi ei fantaasiale ega lohakale mõtlemisele. Kui fakt on tõestatav ja usaldusväärne, siis seda aktsepteeritakse. Kui mitte, siis heidetakse see kõrvale.
Selline lähenemine jättis väga vähe ruumi hingele ja vaimule ning ideele, et isiksus võib jääda kestma ka pärast seda, kui aju, mis seda toetab, töötamise lõpetab. Veelgi vähem ruumi jäeti sõnapaarile igavene elu, mida ma kirikus ikka ja jälle kuulsin.
Just seetõttu toetusin ma eelkõige oma perele – Holleyle, meie poegadele ja kolmele õele ning muidugi emale ja isale. Ilma nende armastuse ja mõistmiseta poleks ma väga praktilises mõttes olnud võimeline oma erialal töötama – päevast päeva neid asju tegema, mida ma tegin, ja neid asju nägema, mida ma nägin.
Ja just seetõttu otsustas Phyllis (pärast seda, kui ta oli meie õe Betsyga telefonis rääkinud) sel ööl mulle terve pere eest lubaduse anda. Kui ta seal istus, minu lõtv ja peaaegu elutu käsi peos, lubas ta mulle, et mis iganes ka sellest hetkest peale ei juhtuks, keegi on alati siin ja hoiab minu kätt.
„Me ei lase sul minna, Eben,“ ütles ta. „Sul on vaja ankrut, mis sind siin selles maailmas hoiaks, kus me sind vajame. Ja just seda me sulle pakumegi.“
Vaevalt ta sel hetkel teadis, kui tähtsaks see ankur järgnevate päevade jooksul osutus.
7. PÖÖRLEV MELOODIA JA VÄRAV
Pimedusest oli midagi nähtavale kerkinud.
Aeglaselt pööreldes heitis see niitpeenikesi valge-kuldseid valgusvihke ning nende valguses hakkas pimedus minu ümber pragunema ja laiali lagunema.
Seejärel kuulsin ma uut heli: elus heli, mis oli kõige kõlavam, keerulisem ja ilusam muusika, mida ma kunagi kuulnud olin. Selle helitugevus kasvas samas tempos, kui puhas valge valgus laskus, muundudes mehhaaniliseks tagumiseks, mis oli seniajani – mis näis igavikuna – minu kaaslaseks olnud.
Valgus tuli üha lähemale, keerles ja heitis puhtaid valgeid valgusevihke ning ma märkasin nüüd, et neis leidus ka kuldseid varjundeid. Seejärel kerkis valguse keskelt nähtavale veel midagi. Ma keskendusin kõigest väest sellele objektile, püüdes mõista, mis see on.
Avaus. Ma ei vaadanud enam aeglaselt pöörleva valguse poole, vaid nägin sellest läbi.
Sel hetkel, kui ma mõistsin, mis toimub, hakkasin ma ülespoole liikuma. Kiiresti. Ma kuulsin vaid vuhinat ja liikusin silmapilkselt läbi avause ning leidsin ennast täiesti uues maailmas. Kõige veidramas ja ilusamas maailmas, mida ma eal näinud olen.
Särav, elav, ekstaatiline, oivaline… ma võiksin jäädagi omadussõnu üksteise otsa kuhjama, et kirjeldada, kuidas see maailm välja nägi ja mida ma seal tundsin, kuid nendest ei piisaks ikkagi. Ma tundsin, nagu ma sünniksin. Mitte uuesti ega teistkordselt. Ma lihtsalt… sündisin.
Minu all laius maapiirkond. See oli roheline, lopsakas ja meenutas Maad. See oligi Maa… aga samal ajal polnud ka. Mul tekkis sama tunne nagu siis, kui vanemad viivad su kohta, kus sa aastaid tagasi väikse lapsena käisid. Sa ei tea seda kohta või vähemalt sa arvad, et sa ei tea, aga kui ringi vaatad, käib sinus mingi krõks ja sa mõistad, et osa sinust – kuskil sügaval sinu sees – mäletab seda kohta ja rõõmustab selle üle, et saab siin uuesti olla.
Ma lendasin üle puude ja põldude, ojade ja koskede ning siin-seal nägin ma ka inimesi. Nende hulgas oli ka lapsi, kes naersid ja mängisid. Inimesed laulsid ja tantsisid ringis ning siinseal märkasin ma koeri, kes nende hulgas hüppasid ja jooksid, olles sama rõõmsad kui inimesed nende ümber. Neil olid seljas lihtsad, kuid ilusad riided ning mulle tundus, et nende riiete värvidest õhkas samasugust elusat soojust nagu puudest ja lilledest, mis nende ümber vohasid ja õitsesid.
Kaunis, imeline unenäomaailm…
Aga see polnud unenägu. Ma ei teadnud, kus ma olen, või isegi, mis või kes ma olen, kuid ma olin absoluutselt kindel, et see koht, kus ma ennast järsku leidsin, oli täiesti tõeline.
Sõna tõeline viitab millelegi abstraktsele ning on seetõttu häirivalt puudulik, et väljendada seda, mida ma kirjeldada püüan. Kujutage ette, et last, kes läheb ühel suvepäeval kinno. Võib-olla oli film hea ja lahutas meelt, kui ta kinos istus. Aga kui film lõppeb, astub ta kinost välja suvisesse pärastlõunasesse sügavasse, elusasse ja kutsuvasse soojusesse. Sel hetkel kui ta tunneb värsket õhku ja paitavat päikest, ei suuda ta mõista, miks ta üldse selle kauni päeva pimedas kinos veetis.
Korrutage see tunne umbes tuhandega ja ikka pole see mitte ligilähedanegi sellele, kuidas ma ennast seal tundsin.
Ma ei tea täpselt, kui kaua ma niimoodi lendasin. (Aeg selles kohas oli teistsugune kui see tavaline lineaarne aeg, mida me maa peal kogeme, ning seda on sama lootusetult keeruline kirjeldada kui kõiki teisi selle maailma aspekte). Aga ühel hetkel mõistsin, et ma polnud seal üksi.
Keegi oli mu kõrval – kõrgete põsesarnade ja sügavsiniste silmadega ilus tüdruk. Tal olid seljas samasugused talurahvariided nagu inimestel meie all asuvas külas. Tema armsat nägu raamisid kuldpruunid kiharad. Me lendlesime koos keeruka mustriga pinnal, mis kubises kirjeldamatutest ja kirgastest värvidest – liblikatiival. Meie ümber oli miljoneid liblikad, kes moodustasid lõputud kihavad lained, mis langesid alla rohelusse ning naasid seejärel meie juurde. Need liblikad ei ilmunud välja ühekaupa, vaid kõik korraga, moodustades justkui värvilise elujõe, mis läbi õhu lookles. Me lendasime laisas ringikujundis mööda õitsevatest lilledest ja pungades puudest, mis avanesid, kui me nende lähedale jõudsime.
Tüdruku riietus oli lihtne, kuid selle värvid – puudrisinine, indigo ja pastelne virsikukarva oranž – kiirgasid samasugust rabavat ja eriliselt kirgast reipust, mida õhkus kõigest ümbritsevast. Ta vaatas mulle otsa pilgul, mille nägemine kasvõi mõneks hetkekski muudab kogu sinu sinnamaani elatud elu väärtuslikuks, ükskõik mis sinuga varem juhtunud on. See polnud romantiline pilk. See polnud ka sõbralik pilk. Tema pilgus oli midagi, mis oli kõigest sellest üle… midagi, mis oli suurem kui kõik armastuse liigid, mida me maa peal tunneme. See oli midagi kõrgemat, mis kannab endas kõiki armastuse sorte, samal ajal olles veelgi tõelisem ja ehedam kui kõik need kokku.
Ta rääkis minuga sõnu kasutamata. Tema sõnum läbis mind nagu tuul ning ma sain kohe aru, et see on tõene. Ma teadsin seda samamoodi, nagu ma teadsin, et maailm meie ümber on tõeline – et see pole vaid
