lõppeesmärgiks peatselt toimuvate valimiste õnnestumine brigaadi vastutusalas ning et Iraagi armee suudaks brigaadi rotatsiooniperioodi lõpuks, s.o järgmise aasta jaanuariks, teostada vastutusalal iseseisvalt operatsioone.
Brigaadi vastutusala pindala on umbes 35 korda 40 kilomeetrit, seega peaaegu 1500 ruutkilomeetrit. See on enam-vähem korrapäratute servadega ruudukujuline maa-ala, mis omakorda on jaotatud viieks pataljoni taktikalise grupi vastutusalaks, kusjuures kaks suurtükiväeja üks pioneeriüksus on jalaväe rollis, nii nagu ka 2-70 tankipataljon ja 1-13 tankipataljon. Vastutusala keskuseks on al Taji linn koos Camp Tajiga. Camp Taji julgeoleku eest vastutab 4-1 suurtükiväepataljoni taktikaline grupp (TG). Camp Tajist loodes paikneb 70. pioneeripataljoni TG, edelas 2-70 tankipataljoni TG, kirdes 1-13 tankipataljoni TG ning kagus 1-118 suurtükiväepataljoni TG. Vastutusala läbib põhjast lõunasse Tigrise jõgi.
Kõigi pataljonide kompaniid on ristiallutatud, samuti on juurde antud jalaväeüksusi. Näiteks 2-70 tankipataljoni TG koosseisus on ainult üks tankikompanii, kuid seal on ka kaks jalaväekompaniid (üks mehhaniseeritud ja üks kergejalaväekompanii) ning Eesti jalaväerühm. Peale Eesti jalaväerühma on brigaadi ainsaks välismaiseks üksuseks Makedoonia rühm, kes nimetab ennast eriüksuseks (ranger platoon).
Tavaliselt toimub vastutusalal viis kuni seitse rünnakut päevas.
Brigaadi allüksused viivad põhiliselt läbi motoriseeritud ja jalgsipatrulle, läbiotsimisoperatsioone ning püüavad vastutusala kontrollida kindlustatud tugipunktide ja kontrollpunktide rajamise ja mehitamise kaudu.
Sain esmaülevaate ka brigaadi staabi rutiinsetest tegevustest: kella kolme-nelja paiku esitavad pataljonid, sealhulgas ka Iraagi üksused, kes tegutsevad koos meie brigaadiga S-3-le ettekanded olukorra kohta. See toimub nii, et pataljoniülem isiklikult või tema pädev esindaja (tavaliselt pataljoni staabi S-3) annab kirjaliku ettekande üle brigaadiülemale või tema pädevale esindajale, kelleks on brigaadi S-3 ülem.
Iraaklased käisid ette kandmas tõlgi abiga. Kolonelleitnant Qassimi jutust selgus (ta on selle tankipataljoni ülem, kes opereerib koos meie brigaadiga), et neil on vanad T-55 tankid, millele pole isegi varuosi enam saada, rääkimata sellest, et need on lootusetult vananenud. Samal ajal on Ida-Euroopa täis üleliigseid T-72 tanke. Kolonelleitnant mainis, et nende kaitseministeerium kas ei vaevu või ei suuda Ida-Euroopa riikidelt näiteks NATO väljaõppemissiooni raames abi küsida. Tuleb tuttav ette.
Iga päev kell 1700 toimub suur diviisi tasandil digitaalvahenditega sünkroonselt läbiviidav olukorra ettekanne, kus kõik diviisi brigaadide ülemad või S-3 esitavad oma osa. See kestab umbes tund-poolteist. Kõik on väga lihtsalt ja ratsionaalselt korraldatud. Ei mingit keerutavat juttu standardsete protseduuride ümber. Need on sellised, nagu brigaadiülem kehtestab. Brigaadides ei saa need olla juhtumisi väga erinevad sellepärast, et need on diviisiülema kehtestada.
Bagdadis on täna umbes 900 tsiviilisikut surma saanud, surnuks tallatud või jõkke kukkunud ja uppunud Tigrise jõe sillal palverändurite kolonnis tekkinud paanika tõttu. Paanika põhjustasid kuuldused, et rahvamassi hulgas on enesetaputerrorist. Need on suurimad inimkaotused ühes intsidendis sõja algusest saadik. Täna käsitleti seda intsidenti kella viiesel nõupidamisel, seega mitu tundi enne, kui näiteks CNN sellest rääkima hakkas.
04SEPT, 8. päev
Vahepeal on olnud palju sündmusi.
31AUG hilisõhtul, peaaegu vastu ööd kutsus mind enda juurde brigaadiülema kohusetäitja kolonelleitnant Leopoldo Quintas. Tegelikult on ta 2-70 tankipataljoni ülem, seega tunneb eestlasi. Brigaadiülem kolonel Bishop on puhkusel ning tuleb tagasi septembri keskel.
Ta küsis, millised eesmärgid olen endale Iraagis olles seadnud ning mis ülesandeid oleksin ise kõige rohkem valmis täitma. Vastasin, et Eesti kaitseväe juhataja on oma käskkirjaga määranud mind kuni 01DETS brigaadiülema käsutusse, seetõttu võib mulle põhimõtteliselt anda mis tahes ülesandeid, kuid S-3 on mulle meelepärane teenistuskoht ning selles on kolonelleitnant Pope ja kolonel Bishop ka omavahel juba varem kokku leppinud. Oleme selle ka major Menistiga läbi rääkinud.
Tähtsaimaks eesmärgiks olen endale seadnud kindlaks teha, milliseid täiendusi ja parandusi oleks vaja Eesti kaitseväes Iraagi sõja kogemuste põhjal teha, seda nii sõjaaja struktuuris, väljaõppes, operatsioonide planeerimises kui ka varustuses.
Teiseks eesmärgiks olen seadnud õppida tundma, kuidas toimub juhtimine ja taktikaline tegevus brigaadi staabi, vähemal määral ka diviisi staabi ja pataljoni staabi tasandil ning kuidas teostatakse operatsioone ja kuidas tegutseb brigaadiülem. Pataljoni tasandil on seda lihtne teha, sest 2-70 tankipataljoni staap asub siinsamas, vähem kui saja meetri kaugusel. Kogetu alusel kavatsen vajadusel teha ettepanekuid meie sõjaaja staapide töökorralduse parandamiseks ja seni puuduvate töökorralduslike elementide lisamiseks.
Kolmandaks, seekord isiklikuks eesmärgiks olen seadnud kirjutada siin nähtust-kuuldust päeviku vormis olukirjelduse. Eestis liigub Iraagi sõjast ja siinsest olukorrast palju informatsiooni, mida pealiskaudseimgi analüüs kvalifitseeriks ebaadekvaatseks või lihtsalt kuuldusteks. Seepärast on selline olukirjeldus hädavajalik.
01SEPT hommikul tegi kolonelleitnant Quintas mulle ettepaneku tulla kaasa kontrollkäigule 70. pioneeripataljoni taktikalise grupi vastutusalale. Mul oli vähem kui tund aega oma varustuse valmispanekuks, kuid vanast harjumusest oli mul relv ja varustus majutuses heas korras ja käepärast, oli vaja vaid viis salve täis laadida. Majutus on staabist pooleteistkümne kilomeetri kaugusel, nii et soomusvest ja rakmed selga, kiiver pähe, automaat ja veekott kaasa, ning kiirmarsil minema.
Sõitsime baasist välja kolme Hummeriga, igas sõidukis viis võitlejat. Koloneliga oli kaasas ka araabia keele tõlk, kes kandis USA armee vormi, kiivrit ja soomusvesti, selleks et ta välimuse poolest üksusest ei eristuks. Sissipealikuna näeks ma kolmest Hummerist koosnevas kolonnis lemmiksihtmärki.
Pioneeripataljoni vastutusala asub 2-70 tankipataljoni vastutusalast põhja pool. Kõige suurem asum on seal Haur al Bash oma umbes 20 000 elanikuga. Mind üllatas, kui palju on kanalite ääres taimestikku. See ala ei meenutanud kuidagi seda, mida me tavaliselt kõrbena ette kujutame, mõnel pool oli näha isegi põllumaad, ehkki pinnaseks on hele, ilma veeta tolmuks kuivav savi. Inimesed elavad põletamata savitellistest hüttides. Nõukogudeaegse tööpataljoni ehituskvaliteet tundub siinsete ehitiste omaga võrreldes ehituskunsti pärlina.
Käisime läbi mitu USA armee kontrollpunkti. Igal pool leidus ülemal meeste jaoks häid sõnu ja nõuandeid. Mulle on alati meeldinud põhimõte, et ülem peab juhtima eesliinilt ja olema seal, kus on tema mehed. USA sõjaväelased olid alati distsiplineeritud, ma ei näinud ühtegi kuulivesti või kiivrita sõdurit ning tugipunktid olid hästi kindlustatud. Sellest hoolimata polnud kolonelleitnant Quintas pioneeripataljoni tegevusega päriselt rahul. Loomulikult pole näiteks pioneeridel või ka suurtükiväelastel kerge tegutseda jalaväelaste rollis, kuid ikkagi ei tohiks seda teha passiivselt, arvas kolonel. Tähelepanelikumal vaatlemisel oli näha, et kahe tugipunkti asukoht polnud kõige paremini valitud ning tulealad tugipunktide ümber olid puhastamata, mis võimaldanuks sissidel tahtmise korral varjatult läheneda.
Tegelikult pole see puhtakujuline pioneeripataljon, ühe pioneerikompanii asemel kuulub selle koosseisu tankikompanii 2-70 tankipataljonist ning lisaks Makedoonia rühm.
Käisime ka ühes Iraagi armee tugipunktis. Sõduritel oli kiiver peas ja soomusvest seljas, mis kolonelleitnant Quintase sõnul olevat alles üsna hiljutine nähtus, kuid tunnimehed käitusid lõdvalt ja distsiplineerimatult, tugipunkt oli nõrgalt kindlustatud ja selle asukohtki oli pehmelt öeldes ohtlik. Pole ime, et Iraagi valitsusvägede sõdureid sellisel hulgal tapetakse.
Iraagi armee on varustatud esimese Lahesõja aegsete USA kõrbevormidega
