mõnel sõduril märkasin kiivri küljes isegi öövaatlusseadmete kinnitusklambreid. Üldjoontes tundus varustus küllaltki hea, kui seda vaid oskuslikult kasutataks.
Kontrollkäik kestis umbes neli tundi ja möödus ilma vahejuhtumiteta.
Õhtupoolikul tegelesin kirjatööga – nokitsesin vaenlase kõige ohtlikuma tegevusvariandi kallal. Jao- ja rühmasuuruste üksuste sissitegevus on tegelikult üles ehitatud väga lihtsalt. See rajaneb põhjalikult ettevalmistatud varitsustel, mis viiakse läbi sissidele soodsal maastikul, ning soovitud tulemus saavutatakse viie elemendi, see tähendab
• miinide ja isevalmistatud lõhkekehade,
• tankitõrjerelvade tule,
• kuulipildujatule,
• snaiprite ja
• kaartule kombineeritud kasutamisega. Oluline on seejuures just elementide kombineeritud kasutamine, sest iga elemendi eraldi kasutamine ei anna kuigi suurt efekti, mida Iraagi sisside senine tegevus on ka järjepanu tõestanud. Komplekssus koos põhjaliku planeerimise ja maastiku eeliste ärakasutamisega annab efekti, mis on võrreldav elementide korrutisega, mitte summaga.
Koalitsioonivägede õnneks pole sissid praegu veel nii kaugele jõudnud. Brigaadi vastutusalal päeva jooksul toimuvast viiest-seitsmest rünnakust on vaevalt üks-kaks sellised, mis hõlmavad kahte sissitegevuse elementi, ning rünnakud, mis sisaldavad juba kolme elementi, on olnud üliharvad.
See loomulikult ei tähenda, et sissid ei võiks kunagi viie elemendi kombineeritud kasutamiseni jõuda. Lisaks võimalusele, et sissid õpivad selle selgeks oma kogemuste ja kaotuste põhjal, mis on raske, sest enamik sisse tapetakse või võetakse kinni enne, kui nad jõuavad arusaamisele, mida nad valesti teevad, on ka teine, ohtlikum võimalus, et keegi, kes tunneb sissitegevuse teoreetilisi aluseid ja kellel on praktilisi kogemusi, edastab siinsetele sissidele oma teadmisi.
On kolm allikat, kust sissid võiks oma tegevuseks teadmisi ammutada. Kõigepealt 1980. aastatel Afganistanis Nõukogude Liidu vägede vastu võidelnud vabatahtlikelt islamivõitlejatelt. Siis Ida-Euroopa riikidest pärit instruktoritelt, kes võisid eraviisiliselt palgatuna õpetada endise Saddami režiimi armee või Rahvuskaardi võitlejaid või fedaiine. Kolmas, kõige ohtlikum võimalus on see, et mõned riigist põgenenud või lahkuma sunnitud tšetšeeni võitlejad otsustavad Iraagis edasi võidelda. Tšetšeenide sissisõja kogemus on teiste samade kogemustega võrreldes kõige värskem ning nende mõttemaailm erineb üsna palju araablaste omast, kelle psüühika pole üldjuhul sissisõjaks kõige sobivam.
Enesetapurünnakut võib samuti pidada sissisõja elemendiks, kuid enesetapurünnak on ühekordne akt, mis küll võib suurt kahju tekitada, kuid ei genereeri kogemusi. Samuti on minu arvates psüühiliselt palju raskem pikka aega pühendunult ning järjekindlalt võidelda kui korraks vaimselt ja moraalselt pingutada, et kiirelt surra. Seepärast on enesetapurünnakud sissitegevuse teooria ja praktika seisukohast tähtsusetud, neile annab kaalu vaid saavutatav efekt, kuid tugevate julgeolekumeetmete tõttu on sissidel ülimalt raske saavutada kümnendikkugi 9/11/01 sündmustega võrreldavat efekti koalitsioonivägede vastu Iraagis, kus kannatajaks on tsiviilelanikkond.
Sisside tegevus ja meetodid (enesetapurünnakud, autopommid, sihtimata kaartuli miinipildujatest või endise Nõukogude Liidu päritolu 57 mm (BM-21 raketiheitja), 122mm (Grad) või kopteri laskemoonana kasutatavate õhk-maa rakettide välja tulistamine isevalmistatud primitiivsetest, peamiselt metalltorudest kokku keevitatud laskeseadmetest meenutavad Hezbollah’ ning teiste Süürias, Palestiinas ja Liibanonis tegutsevate islamiäärmuslaste meetodeid. Neid meetodeid on kasutatud Iisraeli vastu aastakümneid, kuid olulist edu pole saavutatud. Meetodid peegeldavad araabialikku mõttemaailma, nii nagu tšetšeenide meetodid väljendavad nende rahvuslikku iseloomu või ka nagu meie metsavendade või Soome sisside tegevus tõi esile selle, kes eestlased või soomlased 1940. -50. aastatel olid.
Kui kombineeritud rünnakud, mis sisaldavad vähemalt eespool nimetatud kolme elementi, hakkavad korduma, tuleb olla valvas, kirjutasin oma ettekandes. Sellele tuleb pöörata erilist tähelepanu, sest see on indikaatoriks, et vastutusalale on ilmunud keegi, kel on teoreetilisi teadmisi ja praktilisi kogemusi sissisõja pidamiseks ning ta tuleb kinni võtta või tappa enne, kui ta jõuab oma kogemused edasi anda. Praegune rünnakute olemus midagi sellist õnneks ei näita ning loodan, et meie rotatsiooniperioodil selliseid rünnakuid vastutusalal ka ei juhtu.
02SEPT hommikul sain võimaluse minna koos poolrühmasuuruse patrulliga, mida juhtis 2-70 pataljoni veebel, ülemveebel (sergeant-major) Matthews, maastikuluurele 2-70 tankipataljoni vastutusalale Saba al Boori, umbes 40 000 elanikuga linna, kus sunniite ja šiiite on peaaegu võrdselt (60/40 %).
Kolonelleitnant Quintas oli ülemveebel Matthewsile teinud ülesandeks näidata mulle Saba al Booris asuvat rühmasuuruse üksuse tugipunkti. Kuid sinna saadetud allüksuse põhiülesanne oli koguda informatsiooni ja võimalusel astuda lahingukontakti luureandmete järgi umbes 30-mehelise oletatava linnas paikneva sissiüksusega.
Sõitsime välja kella 8 paiku hommikul taas kolme Hummeriga. Jalastusime Saba al Boori äärelinnas ja liikusime jalgsi Hummerite 12,7 mm pardakuulipildujate kaitse all kesklinnas paikneva tugipunktini. Ülemveebel Matthews vestles tõlgi vahendusel mitme kohalikuga, kes paistsid pealtnäha sõbralikud, kuid mingit kasulikku informatsiooni me neilt ei saanud.
Tugipunkt asub Saba al Boori kesklinnas keset tühja, hoonestamata ala linna suurima mošee vastas olevas hoones. Ehitis on mingi Saddami-aegne administratiivhoone, hoone katusel paiknevatelt raskekuulipilduja ja 40mm automaatgranaadiheitja positsioonidelt on võimalik kontrollida kogu ümbrust, need on hästi valitud ja kindlustatud.
Meie seal viibimise ajal tabasid tugipunkti mõned miinipildujamiinid. Tuli oli ebatäpne ega tekitanud kellelegi mingit kahju, mõistagi polnud seal tulejuhtimisest juttugi. Pärast ühe Hummeri lõhkenud kummi vahetamist jätkasime patrullimist.
Liikusime edasi piki Wahhabi turuga piirnevat tänavat. Olime vaevalt mõnisada meetrit edasi jõudnud, kui ülemveebel Matthews sai teate, et linnast idas on rünnatud 2-70 tankipataljoni motoriseeritud patrulli ning ala julgestamisel on vaja abi.
Väiksema kanali äärsel teel oli isevalmistatud lõhkekeha täielikult purustanud Hummeri esiosa, nii et mootoriplokist polnud peaaegu midagi järel. Keset teed haigutas umbes meetrisügavune kraater, sissid olid vaevunud kaevama lõhkelaengu sügavale teetammi sisse. Kahest haavatud sõdurist üks oli tõstetud kanderaamile lamavas asendis, välispidiselt polnud verd ega lahtisi vigastusi näha, mees oigas, oletasin, et tal võib olla sisemisi vigastusi.
Evakuatsioonikopter oli juba kohale kutsutud, see jõudis sündmuskohale umbes viie-seitsme minuti pärast. Arvessse võttes, et meie jõudsime kohale umbkaudu kümme minutit pärast plahvatust, saabus kopter kohale tõesti väga ruttu. Julgestasime haavatute kopterile paigutamist, teine neist suutis omil jalgel mõningase kaenla alt toetamisega kopterisse minna. Haavatute kopterisse paigutamise ajal olnuks sisside kuulipildujagrupil hea tegutseda, sest neli meest tassis ühte haavatut kanderaamiga ning teist aitas kamraad kaenla alt toetades kopterisse, seitse meest kobaras koos. Saime haavatud siiski vahejuhtumiteta kopterisse ning asusime ümbrust läbi kammima, lahingukopterid julgestasid evakueerimist ka õhust.
Sealtsamast oli kätte saadud üks kahtlane mees, kes väitis, et püüdis kanali ääres kala ega tea juhtumist midagi. Kanali teiselt kaldalt leidsime veel teisegi mehe, kes peitis ennast vee lähedal kõrges rohus, pidasime ka tema kinni.
Isik, kes laengu initsieeris, oli nähtavasti kasutanud orientiirina teega risti olevat järsu küljega seljandikku. Hummeri nina oli just jõudnud seljandiku tagant välja, kui sai tabamuse. Kaugemal, teisel pool suuremat kanalit, seljandikuga ühel joonel paistis väike majadekobar. Sõitsime
