p>Sissejuhatus
Viimase kahe või kolme aastakümne jooksul on psühhoteraapias toimunud väike revolutsioon. Varem oli Freudil ja tema jüngritel tohutu mõju sellele, mida mõisteti psühhoteraapia all, nii domineerisid sel alal XX sajandi esimesel poolel psühhoanalüüs ja psühhodünaamiline psühhoteraapia. Pakuti pikaajalist teraapiat, mis pidi paljastama isiklike probleemide lapsepõlves peituvad juured – pakuti nendele, kes seda endale lubada võisid. Mõned praktilise tervishoiu vallas tegutsevad missioonitundega inimesed tegid küll katset sellist ravivormi muuta, pakkudes näiteks lühemat teraapiat või grupiteraapiat, kuid vajadus sellise abi järele oli nii suur, et neil katsetel polnud erilist mõju. Ja kuivõrd leidub arvukalt haiguslugusid inimeste kohta, kes on veendunud, et neid aitas just nimelt psühhoteraapia, ei olnud alternatiivse raviviisi praktiseerijatel märkimisväärset huvi demonstreerida, et sellest, mida nad oma patsientidele pakkusid, on tegelikult ka kasu.
Reaktsioonina psühhodünaamilise teraapia eksklusiivsusele ja kõhnavõitu tõestusmaterjalile selle kasulikkuse kohta arendati 1950ndatel ja 1960ndatel välja hulk tehnikaid, mida koos hakati üldiselt nimetama “käitumisteraapiaks”. Neil tehnikatel oli kaks põhilist ühisjoont. Esiteks oli nende eesmärgiks kaotada häirivad sümptomid (näiteks ärevus) sel teel, et tegeldi sümptomite endi, mitte nende sügaval asuvate minevikust pärit põhjustega. Teiseks, kuigi need tehnikad olid teoreetilise suuna psühholoogide õppimismehhanismide alaste avastustega nõrgalt seotud, kasutati nende kirjeldamiseks kontrollitavaid termineid. Tegelikkuses kaldusidki käitumisterapeudid kasutama tehnikaid, mille efektiivsus on tõestatud või on seda vähemalt võimalik tõestada. Kõige tõhusamaks osutusid need tehnikad ärevushäirete ravis, eriti lihtfoobiate puhul (nagu loomade- või kõrgusekartus) ja agorafoobia (avalike kohtade kartus), mida on traditsiooniliste psühhoteraapia meetoditega märkimisväärselt raske ravida.
Pärast esialgset entusiasmipuhangut hakkas kasvama rahulolematus käitumisteraapiaga. Selleks oli mitmeid põhjusi, üheks tähtsamaks näiteks asjaolu, et käitumisteraapia ei tegelenud sisimate mõtetega, mis olid silmanähtavalt patsiendi masenduse lähtepunktiks. Selles kontekstis muutis asjaolu, et käitumisteraapia osutus depressiooni ravis nii ebapiisavaks, ilmselgeks vajaduse teooriate olulise revideerimise järele. 1960ndate lõpul ja 1970ndate algul arendati välja spetsiifiline depressiooniravi “kognitiivne teraapia”. Selle ettevõtmise eestvedajaks oli ameerika psühhiaater professor Aaron T. Beck, kes arendas välja depressiooniteooria, mis rõhutas inimeste depressiivsete mõtlemisviiside tähtsust. Tema kirjeldas ka uut teraapiavormi. Pole liialdus öelda, et Becki töö muutis psühhoteraapia olemust, seda mitte ainult depressiooni ravis, vaid ka terve rea psüühiliste probleemide osas.
Viimastel aastatel on Becki poolt kasutusele võetud kognitiivsed tehnikad käitumisterapeutide poolt varem välja arendatud tehnikatega kokku sulandunud, moodustades tervikliku kogumi teooriast ja praktikast, mis on tuntuks saanud “kognitiiv-käitumisteraapia” nime all. See ravivorm on psühhoteraapia vallas nii oluliseks saanud kahel põhjusel. Esiteks on kognitiivne teraapia depressiooni raviks, nagu seda on kirjeldanud algselt Beck ja edasi arendanud tema järeltulijad, teaduslikul teel kõige rangemalt üle kontrollitud ja on leitud, et see on märkimisväärse hulga depressioonijuhtumite korral äärmiselt edukas ravimeetod. See meetod pole mitte ainult osutunud sama tõhusaks kui parimad alternatiivsed ravimeetodid (välja arvatud mõned kõige raskemad juhtumid, mil läheb vaja medikamentoosset ravi), vaid mõned uuringud näitavad ka, et inimesed, keda raviti edukalt kognitiiv-käitumisteraapia abil, kalduvad hiljem vähem depressiooni tagasi langema kui need, keda raviti edukalt teiste teraapiavormide abil (näiteks depressioonivastaste ravimite kasutamine). Teiseks on saanud selgeks, et paljude psühholoogiliste probleemidega on seotud spetsiifilised mõtlemismudelid ja et ravimeetodid, mis nende mõttemallidega tegelevad, osutuvad äärmiselt efektiivseks. Nii on välja arendatud spetsiifilised kognitiivkäitumisteraapia meetodid ärevushäirete jaoks, nagu paanikahäire, üldistunud ärevushäire, lihtfoobiad ja sotsiaalfoobia, sundmõtted ja hüpohondria (liialdatud mure oma tervise pärast). Samuti ka teiste seisundite jaoks, nagu hasartmängusõltuvus, alkoholi- ja narkosõltuvus ning söömishäired, sealhulgas buliimia ja söömasööstud. Kognitiiv-käitumislikel tehnikatel on mitmesugustes spetsiifilistes psüühikahäirete valdkondades tõepoolest laialdased kasutusvõimalused: neid on tulemuslikult kasutatud näiteks madala enesehinnanguga inimeste aitamiseks või abieluprobleemide korral.
Igal ajahetkel kannatab umbes 10 % rahvastikust depressiooni all ja üle 10 % ühe või teise ärevushäire all. Veel paljudel on mitmesuguseid psühholoogilisi probleeme ja isiklikke raskusi. Tõestatud efektiivsusega raviviiside väljaarendamine on ülimalt tähtis. Isegi kui teraapia käsutuses olekski täiuslik arsenal, jääb üks väga suur probleem – nimelt on ravi väga kallis ja võimalusi ei jätku igaveseks. Väljapääsu otsides püüavad paljud inimesed end ise aidata, tavaliselt kaldutakse hetkelise enesetunde paranemise nimel tegema just neid asju, mis põhiprobleemi säilitavad või seda isegi süvendavad. Näiteks jääb agorafoobia all kannatav isik koju, et vältida võimalikku ärevushoogu, buliimia all kannataja aga väldib kõiki toite, mis võiksid paksuks teha. Sellise tegutsemisega saab leevendada võib-olla küll hetkekriisi, tõelist probleemi aga ei puudutata ja sellest ei ole mingit reaalset abi tulevikuraskustega võitlemisel.
Niisiis on siin topeltprobleem: kuigi tõhusad ravimeetodid on välja töötatud, ei ole need laiemalt kättesaadavad; ja kui inimesed end ise aidata püüavad, teevad nad olukorra tihti hullemaks. Viimastel aastatel on kognitiiv-käitumisteraapiaga tegelejad hakanud olukorrale lahendust otsima. Nad on teinud seda, et on avaldanud spetsiifiliste kognitiiv-käitumislike teraapiameetodite alused ja tehnikad eneseabiõpikutes. Need õpikud sisaldavad süstemaatilist raviprogrammi, mis soovitatakse üksikisikust abivajajal oma probleemide ületamiseks läbi töötada. Sel viisil tehakse tõestatud efektiivsusega kognitiiv-käitumisteraapia tehnikad võimalikult laialdaselt kättesaadavaks.
Eneseabiõpikud ei hakka kunagi asendama terapeute. On palju inimesi, kes vajavad kvalifitseeritud terapeudi pakutavat individuaalset ravi. Samuti on teada, et hoolimata kognitiiv-käitumisliku teraapia laialdasest edust ei allu osa inimesi sellele ja nad vajavad mõnda teist kättesaadavat ravivõimalust. Vaatamata sellele, et kognitiiv-käitumisteraapia eneseabiõpikute alane uurimistöö on alles algusjärgus, näitab siiani tehtud töö, et väga paljude inimeste jaoks osutub selline õpik nende probleemide lahendamisel piisavaks ja nad saavad läbi professionaalse abita.
Paljud inimesed kannatavad aastaid vaikides ja salaja. Mõnikord ei leia nad hoolimata oma otsingutest vajalikku abi. Mõnikord tunnevad nad liiga suurt häbi- ja süükoormat, et üldse kellelegi oma probleemidest rääkida. Paljudele neist on kognitiiv-käitumisteraapia õpikud päästerõngaks, mis pakub paranemist ja lootusrikkamat tulevikku.
ESIMENE OSA
Mis on madal enesehinnang?
1. PEATÜKK
Mis on madal enesehinnang?
Kõik need sõnad peegeldavad erinevaid aspekte meie ettkujutusest iseenda kohta, sellest, mida me endast arvame, kuidas me väärtustame iseennast kui inimest. Igaühel on pisut erinev tähendusvarjund.
“Ettekujutus iseendast”, “minamõiste” ja “enesetaju” puudutavad kõik üldist pilti, mis inimesel enda kohta on. Need terminid ei sisalda tingimata mingit otsustust või hinnangut enesele, nad lihtsalt kirjeldavad tervet hulka tunnusjooni, näiteks:
• Rahvuslik ja regionaalne identiteet (näit “olen eestlane”, “olen pärit Saaremaalt”)
• Rassiline ja kultuuriline identiteet (“olen mustanahaline”, “olen juut”)
