haarab ärevus, kui ta mõtleb, et teeb või ütleb midagi, mis võib teda alandada või talle piinlikkust valmistada. Sotsiaalärevus paneb inimese arvama, et teised mõistavad tema üle kohut ning tema tehtu või öeldu tõttu on nende otsus hukkamõistev. Mõistagi mõjub hirm midagi alandavat või piinlikku teha pärssivalt, samuti teeb see teadlikuks võimalusest, et võidaksegi midagi niisugust teha. Kes tahaks alustada vestlust, mõeldes, et see võib paljastada kohmakuse, saamatuse või kalduvuse punastada? Sotsiaalärevuses inimesed kipuvad oletama, et suhtlemine teistega võib olla piinavalt paljastav: et teised märkavad nende nõrku või piinlikke külgi ja kuna nad ei käitu vastuvõetavamalt, tahetakse neist lahti saada, eiratakse või tõrjutakse neid.
Asjaolude selline nägemine teeb loomulikul viisil suhtlemise, rääkimise, kuulamise ja sõbrunemise raskeks. Sageli toob see kaasa eraldatuse ja üksilduse ning paljude jaoks on probleemi kurbloolisus selleski, et see takistab neil kellegagi lähedaseks saada või leida partnerit, kellega elu jagada.
Sotsiaalärevad inimesed on tavaliselt teiste vastu sõbralikud ja kahtlemata on neil hulgaliselt häid omadusi, mida teised hindavad. Nad võivad olla humoorikad, tegusad ja suuremeelsed, lahked ja mõistvad, tõsised, lõbusad, vaiksed või elavad ja kui nad tunnevad end sundimatult, siis nad käituvadki nõnda. Aga neil on äärmiselt raske end seltskonnas sundimatult tunda ja see teeb nad nii ärevaks, et need omadused jäävad sageli varjule. Ärevus segab väljendumast ja väärtuslikud oskused on vähese kasutamise tõttu rooste läinud. Koos enesekindluse kaotamisega võivad sotsiaalärevad inimesed olla kaotanud ka usu oma meeldivatesse omadustesse. Sotsiaalärevusest jagusaamine võimaldab väljendada omadusi, mis varem olid maha surutud, laseb kartmise asemel nautida olemist mina ise. See laseb ennast avastada või taasavastada.
Määratlemine võimaldab keskenduda sotsiaalärevuse neile tunnustele, mis teevad selle raskeks, mis põhjustavad kannatusi ja pikendavad hingepiina.
Sotsiaalärevus on normaalne. Igaüks meist tunneb seda aeg-ajalt (niisiis teab igaüks mingil määral, mis tunne see on) ja oleks rumal arvata, et me ei tunne enam kunagi ärevust. Seetõttu oleks kasulik esmalt selgeks teha, millal kujuneb sotsiaalärevusest probleem, ja kui see häirib elu, siis pidada aru, mida tuleks oma elus muuta. Esiteks, kuna sotsiaalärevus on normaalne, ei kao see kunagi, mida te ka teeksite. Niisiis oleks selle asemel, et üritada võimatut ja leida sotsiaalärevusele „ravi“, kasulikum kulutada energiat õppimisele, kuidas leevendada kaasnevat kannatust ja selle mõju, et need ei põhjustaks enam ängistust ega takistaks elu.
Ärevushäire tüüpi ja määra, mille põhjal kellelgi sotsiaalfoobiat diagnoosida, on kirjeldatud Ameerika Psühhiaatria Assotsiatsiooni diagnostilises ja statistilises käsiraamatus (DSM-IV, 1994). Käsiraamatus on toodud välja neli kriteeriumi.
1. Kindlapiiriline ja püsiv hirm ühe või enama suhtlemise või sooritusega seotud olukorra ees, milles inimene satub võõraste hulka või teiste tähelepanu alla. Inimene kardab, et käitub (või näitab välja ärevuse sümptomeid) viisil, mis alandab teda või tekitab piinlikkust. Sotsiaalfoobia all kannatavad inimesed ei pruugi tegelikult teha midagi alandavat ega piinlikku, piisab, kui nad kardavad, et teevad. Nende sümptomid ei pruugi isegi välja paista. Hirmu ja ärevuse tekkimiseks aitab juba mõttest, et midagi sellist võiks juhtuda.
2. Sattumine kardetud suhtlemisolukorda tekitab peaaegu alati ärevust. Konkreetsed asjad, mida ärevushäirega inimene kardab või mis tekitavad ülitundlikkust, võivad olla seotud isikupäraga: telefoniga rääkimine, vestluse edasilükkamine, sisenemine inimestest tulvil ruumi, teiste pilgu all söömine või kirjutamine, avalik kõnelemine. Nende tegemine on peaaegu alati raske. Mõistagi pole normaalse ja kliinilise ärevuse vahel kindlat ja ühtset piiri – ette tuleb sotsiaalärevuse kõiki tasandeid –, aga normaalne sotsiaalärevus on suhteliselt ajutine. Tunded tulevad ja ka lähevad. Igaühel tuleb ette raskeid aegu, näiteks proovides uuel töökohal, kas suudetakse vastata ootustele. Usutavasti on ka suhteliselt häid aegu, mil tuntakse end enesekindlamalt ja vabamalt. Inimestel, kelle ärevuse tase põhjustab neile vaeva, on halvemaid aegu rohkem kui paremaid ja halvemad ajad on eriti rasked.
3. Inimene mõistab, et hirm on liialdatud ja põhjendamatu. Üks sotsiaalfoobia ängistavaid toimeid on see, et inimene saab aru: ärevust põhjustavad seigad pole tegelikult ohtlikud ega tekitaks teistele mingit probleemi. Teadmine, et kannatatakse teistega võrreldes ülemääraselt ja põhjendamatult, et teatud mõttes on kannatamine asjatu, teeb olukorra ainult hullemaks. See võib peale ärevuse tekitada ebakindlust, saamatust või alaväärsust.
4. Välditakse kardetud suhtlemisolukordi või – toiminguid või tuntakse neis suurt ärevust ja ängistust. Enesekaitse mõttes on täiesti loomulik hirmutavaid olukordi vältida või neist põgeneda. Hirm hoiatab võimaliku ohu eest. Jääda sinna, kus ollakse, võib olla riskantne. Sotsiaalärevuses inimesed on väga keerulises olukorras, sest nad ei taha olla üksildased ega eraldatud, ometi ei suuda nad kontrollida oma hirmu tekkepõhjust: teisi inimesi ega mõtteid, mis teistel võivad nende suhtes olla. Kokkupuudet inimestega, olgu poes, reisil või tööl, pole võimalik täielikult vältida. Pealegi tahavad ka sotsiaalärevuses inimesed nagu kõik teisedki töötada, leida sõpru ja tunda, et kuuluvad kuhugi. Seepärast võivad nad raskete olukordade vältimise või neist põgenemise asemel ängistusest hoolimata neid kannatada, keskendudes sellele, et hoida riske või hädaohtu võimalikult väiksena: olles nii kaitstud kui võimalik. Arvestades ärevuse suurust, näib see strateegia igati mõistlik.
Eristamaks normaalset sotsiaalärevust sotsiaalfoobiast, mis on kliiniline diagnoos, esitatakse diagnostilises käsiraamatus mõningad üldised põhimõtted: sotsiaalfoobia korral häirib probleem inimese elu, see tekitab märkimisväärset ängistust ja püsib vähemalt pool aastat. Kas probleemi need aspektid on sotsiaalfoobia kriteeriumitele vastamiseks piisavalt tõsised, on teatud määral kliinilise otsustamise küsimus, sest pole ühtset ega kiiret viisi, otsustamaks, millist ängistust pidada märkimisväärseks.
Diagnostilisel eesmärgil eristatakse kaht tüüpi sotsiaalfoobiat. Mõne inimese puhul on probleem suhteliselt kitsas ja piirdub üksikute olukordadega, näiteks avalikkuse ees kõnelemine (kõige levinum spetsiifilise sotsiaalfoobia liik) või viibimine seksuaalselt atraktiivsete inimeste seltsis; teiste puhul esineb ärevust peaaegu igas suhtlusolukorras ning siis nimetatakse seda üldistunud sotsiaalfoobiaks. Siin raamatus kasutatakse pigem sotsiaalärevuse kui sotsiaalfoobia mõistet, sest ärevuse ja (diagnoositava) sotsiaalfoobia vahel ei saa kindlalt ja kiiresti vahet teha. Kuna sotsiaalfoobia all kannatavad inimesed tunnevad ärevust, on mõistlik kasutada tavakeele sõna, mis hõlmab mõlemat seisundit; samuti kasutatakse probleemi mõistmisel ja sellest jagusaamise võimaluste leidmisel samu mõisteid, olenemata sellest, kas tegemist on kerge episoodilise sotsiaalärevusega või sügavalt juurdunud ja ängistava sotsiaalfoobiaga.
Kasutada võiks ka häbelikkuse mõistet. Häbelikud inimesed tunnevad ära mitu ülalesitatud kirjeldust. Seni pole seda mõistet igapäevasuse tõttu kasutatud, aga nagu järgnevast peatükist näha, sarnaneb häbelikkus suuresti sotsiaalärevusega, ehkki seda ei saa pidada diagnoosiks. Sotsiaalärevusest teatakse rohkem kui häbelikkusest, mida psühholoogid on alles hiljuti uurima hakanud, kuid neis on palju kattuvat ja sotsiaalärevuse sümptomid, mida selle peatüki järgmises paragrahvis kirjeldatakse, on tõenäoliselt tuttavad ka häbelikele inimestele. See ei tähenda mõistagi, et häbelikele inimestele tuleks panna psüühikahäire diagnoos, vaid näitab üksnes tõsiasja, et nii häbelikkust kui ka sotsiaalärevust esineb väga erineval määral ning selle mõju võib tekitada rohkem või vähem probleeme.
Probleemi määratlemine annab arusaamiseks lähtepunkti. Järgmise sammuna tuleb mõelda, kuidas sotsiaalärevus meid mõjutab. Mis on selle peamised sümptomid?
Tabelis 1.1 on esitatud neli peamist sümptomite kategooriat koos näidetega. Pole kaht täpselt ühesugust inimest ja leidub
