kindlust. Kui üldine teadmine, milles inimene üles kasvab, aitab tal tunda, et teda aktsepteeritakse ja ta kuulub kuhugi, aitab tal suhelda teistega nii, nagu ta tahab, pole mõnest äpardusest lugu ja need ei tekita probleemi.
Kui üldine sõnum ei ole positiivne ega abistav, kui see on kindlalt negatiivne või jätab ruumi kahtlusele, hakkavad mõned inimesed kahtlema oma suutlikkuses teistega suhteid luua, oma aktsepteeritavuses, oma kohasuses ja armastusväärsuses ning selles, kuidas inimesed neisse suhtuvad – ja ebakindlusele järgneb ärevus. Kui inimene ei tea kunagi, kas teda kiidetakse või kritiseeritakse, millal tema peale röögitakse või kästakse tal jalga lasta, ent tal pole kelleltki tuge otsida, siis on raske suhtlemises enesekindlaks saada. Säärased kogemused võivad tekitada sügavale juurdunud probleeme või üksikuid ja ajutisi raskusi, näiteks kui see juhtub kodus, kuid koolis mitte, või ühes klassis, ent järgmistes mitte. Kõike võib muuta mõni kindel toetaja või mõistev inimene.
Nagu oleme juba näinud, kipuvad sotsiaalärevuses inimesed arvama, et teised mõistavad nende üle kohut. Nad eeldavad, et neile antakse hinnang ja selle järgi saab selgeks, et nad pole nõutaval tasemel. Inimesed ei sünni niisuguste mõtetega ja me võime vaid oletada, et need tulenevad hiljem juhtuvast. Viis, kuidas meile antakse kasvamise ajal nii õnnes kui ka õnnetuses hinnanguid, ütleb, mida peetakse selles suhtlemisega seotud maailmas, kuhu me kuulume, sobivaks, mida mitte. See võib aidata meil käituda sotsiaalselt vastuvõetavalt, aidata meil omandada kindlust, et vigu on võimalik parandada, et tõrjumine, kui see juhtubki, on osaline ja ajutine, või hoopiski seda kindlust õõnestada. Kui hinnangud olid liiga karmid, liiga kõikehaaravad või lakkamatud või rakendati neid valimatult, hoolimata tegelikult juhtunust, tunneb inimene end väljapraagituna, puuduliku ja vastuvõetamatuna. Ta hakkab kartma, et mõni tegu võiks paljastada varjatud nõrkusi või pahelisust, isegi kui midagi säärast pole olemas. Inimene võib karta, et teeb midagi, mis laseb teistel märgata tema küündimatust või alaväärsust. Juba vestluse alustamisest võib olla küllalt, et tekiks haavatavuse tunne, kui see on olnud lapsepõlves oluline ja valdav kogemus.
Sõnumite tähendus
Kolmandas peatükis esitatud põhiveendumusi ja eeldusi võib võtta kui üldist kokkuvõtet mõnest veel ängistavamast sõnumist – või tähendusest –, milleni sotsiaalärevuses inimesed on täiskasvanuks saades jõudnud, ning võimalik, et need sõnumid pärinevad lapsepõlvekogemusest. Inimesed õpivad kogemusest sääraseid asju, nagu „et olla vastuvõetav, tuleb tegutseda õigesti“ või „ma olen teistest erinev ja imelik“. Nende sõnumite puhul on halb, et need võivad nii sügavasti juurduda, et neid mõistetakse ütlematagi, inimene lihtsalt „teab“, et pole nii hea kui teised, ega sea seda eeldust isegi kahtluse alla. Asja hea külg on aga see, et sõnumeid on võimalik ajakohastada. Need on õpitud kogemuse kaudu ja need on pigem selle tulemus, kuidas inimest koheldi, kui mingi tõeline küündimatus või põhimõtteline vastuvõetamatus. Neid sõnumeid on võimalik unustada, õppides sotsiaalärevusest jagu saama.
Kirjutades või mõeldes sotsiaalärevusest, on kerge keskenduda raskesti lahendatavatele asjadele ja teguritele, mis aitavad probleemi tekkimisele kaasa, unustades positiivse, justkui ei puutukski need asjasse. Ometi, mõeldes sõnumitele, mida inimesed võtavad lapsepõlvekogemustest kaasa, on tähtis mõelda negatiivsetest kogemustest positiivsete sõnumite kontekstis, nähes asju üldises perspektiivis.
Kasvades saab igaüks enda kohta teada nii positiivseid kui ka negatiivseid asju, näiteks oma tundlikkusest, naljasoonest, lahkusest, soovist olla sõbralik. Häda on selles, et kui negatiivsed sõnumid tekitavad probleeme, kipuvad need valitsema. Kui asjad lähevad viltu või tuntakse end halvasti, lükatakse lapsena saadud positiivsed iseloomustused ja sõnumid kergel käel ümber või alahinnatakse neid. Ent alahindamine on rohkem ärevuse ja halva enesetunde tulemus kui tegeliku olukorra peegeldus.
Kohaste võimaluste vajadus
Sotsiaalsed arusaamad on paikkonniti erinevad ning ka meie vanemad rääkisid ja suhtlesid oma sõprade ja üksteisega teisiti, kui ollakse nüüd harjunud. See käib nii selliste lihtsate asjade kohta nagu mingi ühise tegevuse korraldamine kui ka selle kohta, millest mõeldakse tänapäeval täiesti teistmoodi, näiteks isiklike tunnete ja seksi kohta. Kõik peensused, kuidas midagi teha, vajavad õppimist, ja ühtki neist ei saa õppida reaalse elu kogemusteta. Ma pole aastaid diskol käinud ega tea enam, kuidas seal käituda. Olen käinud paljudel ametlikel lõunasöökidel ja tunnen end kindlalt, et üsna kiiresti taibata, mida minult seal oodatakse. Mind ei vaeva võimalus selles olukorras valesti käituda ja kui ma pole mõnes asjas kindel, siis julgen küsida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
