style="font-size:15px;"> Bioloogilised tegurid: kaasasündinud, nt
• erutussüsteem, mis reageerib kiiresti, vallandades kergesti tugevaid reaktsioone,
• temperament: rohkem või vähem suhtlev, ekstravertne, häbelik.
Keskkonnategurid: mis kellegagi juhtub, nt
• suhted vanematega ja inimestega, kes hoolitsesid lapsepõlves teie eest,
• teie hinnangusaamise, kritiseerimise, kiitmise, tunnustamise jms kogemused,
• suhtlemisoskuste omandamise, sõpruse ja lähedussuhete loomise jms võimalused,
• viisid, kuidas olete õppinud toime tulema, nt kas olukordadele vastu astudes või neid vältides.
Ebameeldivad ja traumaatilised kogemused, nt
• kiusamise ohver, diskrimineeritud, tõrjutud, narritud või piinatud, kõrvalejäetud,
• toimetulek piisava toetuseta, nt kui vanemad on haiged, eemal või surnud.
Raskused elu eri etappide nõuetega toimetulemisel, nt
• lapsepõlv: teiste inimestega suhtlema õppimine; häbelikkuse staadiumid,
• teismeliseiga: oma identiteedi leidmine, sõltumatuks saamine, seksuaalsuse avastamine,
• küpsus: tasakaalu otsimine enda usaldamise ja sõltumise vahel, kontrolli ja alistumise vahel, kuuluvus,
• pensioniiga: tööst ja kolleegidest ilmajäämine.
Pinged, mis mõjutavad suhteid teistega, nt
• kolimised: uus kodu, sõprade või pereliikmete ärakolimine,
• olulised muutused: esimene laps, töötamine rühmas, teiste juhtimine,
• võistlus: arvamus, et kui ei olda võitja, siis ollakse kaotaja.
Teised inimesed pole probleemi põhjuseks. Nende tegevus võib vallandada sümptomid.
Meil kõigil on arvatavasti bioloogiline kalduvus tunda pilgu ees hirmu või minna närvi. Sotsiaalärevuses inimene väldib sageli silmsidet, olemata teadlik, et kellelegi silma vaatamine vallandab igaühel närvienergia. See tekitab erutuse, mis teeb raskeks pilgutamata või pilku kõrvale pööramata pikka aega silma vaadata. Enamik inimesi tunneb ebamugavust, kui neid ainiti vahtida (see on nii ebamugav, et pilk pööratakse ära), ja see tekitab ka loomades hirmu. Ründavale loomale silma vaatamine aitab ründajat eemal hoida. Täpid liblika tiibadel võivad õigel hetkel välgatades võimaliku ründaja eemale peletada.
On mõningaid kõigile omaseid bioloogilisi kalduvusi ja teisi, mis indiviiditi erinevad. Kaks bioloogilist põhjust, mis võivad sotsiaalärevuse kujunemisel oma osa mängida, on erutussüsteem ja isiksus (temperament).
Erutussüsteem
Esiteks, inimeste närvisüsteem reageerib stimuleerimisele erineva kiiruse ja intensiivsusega, mille alusel võib inimesi kirjeldada kas rohkem või vähem reageerivana. Kärmelt reageeriva erutussüsteemiga inimene reageerib kiiremini, seega tajub füsioloogilisi muutusi, nagu südametöö kiirenemist või suuremat higistamist, tõenäoliselt rutemini ja tugevamini kui mõni teine, kelle närvisüsteem on vähemtundlik.
See, kuidas keegi kirjeldab ja mõistab seda inimestevahelist erinevust (kognitiivses mõttes: mis tähenduse keegi sellele annab), on oluline, sest kõrge tundlikkus pole tingimata halb. Seda võib mõista mingit laadi sensitiivsusena, mille häid külgi saab kasutada nii isiklikes kui ka seltskondlikes olukordades. Ent selles võib näha ka kalduvust üle reageerida ja hüpersensitiivsuse märki. Tugev ärrituvus ja ärevus on igaühele ebameeldivad, seda võib esineda kõigil, kuid inimesed kohanevad süsteemiga, millega on sündinud. On teada, et ärevust võib esineda perekonniti, mis paneb oletama, et sotsiaalärevuse probleem võib olla geneetiline. Ometi ei ole see arvatav riskitegur spetsiifiline, mis tähendab, et ärevate vanemate lapsel on statistiliselt suurem tõenäosus kannatada ärevuse all, ent ärevuse liik, mis last vaevab, võib kummagi vanema ärevusest erineda.
Temperament ja isiksus
Teiseks, inimesed erinevad temperamendi ja isiksuse poolest. Vastsündinud on juba algusest peale rabavalt erinevad, isegi kui seda näevad ainult nende vanemad. Mõni on rahulik, teine ärrituvam, mõni seltskondlik, teine vähem seltsiv. Arenedes on mõned omaette olles rahulikumad kui teised ja valmis ennast ise lõbustama, samal ajal kui teised eelistavad seltskonda. Kõik beebid on alguses võõraste vastu suhteliselt ükskõiksed, neid ei häiri, kui neid tõstetakse sülest sülle. Hiljem teevad nad läbi häbelikkuse staadiumi ja on tundmatute inimeste suhtes ettevaatlikumad, nad tunnevad end õnnetuna, kui neid lahutatakse tuttavatest inimestest. See, mil määral võõras kedagi rahutuks teeb, on tohutult erinev.
Isegi esimesel eluaastal pole inimestevahelised bioloogilised erinevused ainsad tegurid, mis määravad lapse reageerimist võõrastele inimestele. Väikelapsed õpivad pidevalt ja vastavad neid ümbritsevate inimeste reageeringutele. Nii võib laps vanematelt ärevuse märke üle võtta või ei suuda vanemad teda rahustada ega kartust hajutada, kui laps on õnnetu. Või on võõrad, kellega laps kokku puutub, hoolimatud väikeste laste vajaduste suhtes ja käituvad ärevusttekitavalt. Siiski võib väikelaste temperamendis olla iseärasusi, mis võivad aidata kaasa sotsiaalärevuse kujunemisele.
Bioloogilised erinevused pole tõenäoliselt probleemi ainus põhjus ja hiljem juhtuv võib nende mõju muuta. Sensitiivne erutussüsteem või vähemseltsiv loomus ei tekita veel tingimata sotsiaalärevust, samuti nagu suhteliselt pikkade jalgade ja sportliku kehaehitusega sündimine ei tee veel kellestki head jooksjat. See võib küll kaasa aidata, aga on palju inimesi, kel on pikad jalad ja sportlik kehaehitus, ent kes pole jooksmises edukad või pole neil selle vastu huvi. Samamoodi on palju supersensitiivseid inimesi, kes pole iseloomult seltsivad (on introverdid) ega ole sotsiaalärevuses.
Sotsiaalärevad inimesed mõtlevad sageli, et kõik oleks teisiti, kui nad oleksid millegi poolest teistsugused: parema väljanägemisega, kõhnemad, intelligentsemad või lõbusamad, huvitavamad või seksuaalselt atraktiivsemad, loovamad või parema kujutlusvõimega. Niisuguste soovide taga on sageli eeldus, et nad on sündinud justkui mingi puudega, mida nad ei saa kuidagi muuta. Elu näitab midagi muud. Igasugused inimesed, ükskõik milliste heade külgede või ilmsete puudustega, leiavad sõpru, partnereid, tunnevad rõõmu teistega suhtlemisest ja tunnevad ennast sotsiaalselt kindlana. Mõnele üllatuslikult võivad aga väga veetlevad, hea välimusega, intelligentsed ja edukad inimesed kannatada halvava sotsiaalärevuse käes. Probleemi tekkele aitavad kaasa teisedki mõjurid, muu hulgas keskkonnategurid.
Esimesed sotsiaalsed suhted sõlmitakse kodus ja see käib nii suhete kohta pereliikmetega kui ka inimestega väljaspool peret. Perekonnas saavad inimesed olulise suhtlemisõppetunni: milline käitumine on lubatav ja milline mitte, mida tähendab olla armastatud ja mittearmastatud, olla aktsepteeritud sellena, kes ollakse, või olla tõrjutud. Seda kõike tuleb meil kasvamise ajal ette. Ja meie kogemused neist moodustavad tausta meie veendumustele ja eeldustele sellest, mida teised meist arvavad. Meeldimine kellelegi, olemine kellegi poolt armastatud ja aktsepteeritud nii perekonnas kui ka sõprade hulgas, annab inimesele väärtuse ja enesehinnangu, loob raamistiku ja tingimused endast lugupidamise kujunemiseks ja tundmiseks end teiste suhtes kindlalt.
