selles, kuidas naiste ja meeste häbelikkust mõistetakse ja sellele reageeritakse. Üldiselt on seda iseloomujoont peetud rohkem naiselikuks kui mehelikuks ning naiste puhul vastuvõetavamaks kui meeste puhul. Häbelik keskealine naine võib jäädagi häbelikuks ega näe selles probleemi, kui ta elab tavapärast perekeskset elu, keskendudes tuttavale sõpruskonnale. Häbelikud mehed aga leiutavad ja kasutavad viise, kuidas teiste eest oma häbelikkust varjata. Nad õpivad pugema „mängureeglite“ varju, töö või äri taha, omandades rolli, mida läheb mingi ülesande täitmisel vaja, segamata end isiklikult sellesse. Igal pool ja mõlema soo hulgas teatakse, et väike naps vähendab suhtlemispärsitust, ja nii kasutavad häbelikud samuti kui sotsiaalärevuses inimesed alkoholi abi, et end paremini tunda ja enesekindlust süvendada.
Häbelikkus ja sotsiaalärevus on kahtlemata lähedalt seotud. Nende sümptomid ja mõjud langevad paljus ühte, seega on põhjust arvata, et strateegiad, millest on abi olnud sotsiaalärevuse puhul, aitavad ka häbelikkusest jagu saada. Selle asemel et öelda iga kord sotsiaalärevus ja häbelikkus, on kasutatud siin raamatus edaspidi mõistet sotsiaalärevus, eeldades, et öeldu kehtib nii häbelikkuse kui ka sotsiaalärevuse kohta. Probleemiga tegelemise kõiki strateegiaid on kirjeldatud nõnda, et neid saab rakendada sõltumata sellest, kas domineerib üks või teine probleem.
• Häbelikkus on üldine probleem, ehkki peaaegu pool selle all lapsena kannatanutest saab sellest täiskasvanuna üle.
• Häbelikkuse sümptomid sarnanevad sotsiaalärevuse sümptomitega.
• Häbelikkus erineb introvertsusest. Introvertsed inimesed on vähem seltskondlikud kui ekstravertsed, häbelikud inimesed võivad olla nii introvertsed kui ka ekstravertsed.
• Häbelikkusel on mitmesuguseid mõjusid, mis sarnanevad sotsiaalärevuse mõjudega, hõlmates elu kõiki külgi, nii tööalaseid kui ka isiklikke.
• Häbelikkusel on nii eeliseid kui ka puudusi ja see võib olla võluv loomuomadus. Seltskondlik elu võidab, kui haarab kõige erinevamaid inimesi: nii häbelikke ja pidurdatud käitumisega kui ka jultunud ja pidurdamatu käitumisega inimesi.
• Häbelikud inimesed kardavad sageli olla ebaviisakad või teisi solvata ja püüavad seda viga mitte teha.
• Arvatavasti on häbelikkusel mõningaid kultuurierinevusi, aga pole erilist vahet esinemissagedusel meeste ja naiste puhul.
• Edaspidi kasutatakse ka häbelikkusele viidates mõistet sotsiaalärevus.
3. Kas sotsiaalärevus läbib kõiki mõtteid? Mõtlemise keskne osa
Sotsiaalärevus lähtub mõtetest. Sotsiaalärevuses inimesed arvavad, et teised mõtlevad neist halvasti või mõistavad neid hukka, millest tuleneb võimalik alandus või piinlikkus. Mis veel hullem, nad arvavad, et see, mida teised neist mõtlevad, vastab tõele. „Nad ei taha mind enda sekka.“ „Nad peavad mind imelikuks.“ „Ma ei meeldi neile.“ Isegi kui nad pole oma veendumust sõnastanud, võivad nad sisimas uskuda, et on teistsugused või imelikud ega kuulu päriselt teiste hulka või teevad kindlasti midagi piinlikku või kohatut, näidates oma küündimatust, nii et nad põlatakse ära. Muidugi on sotsiaalärevuse hirm, ärevus ja ängistus tihedasti seotud niisuguste mõtetega ja sellega, mida need mõtted tähendavad.
Niisiis on mõtlemisel sotsiaalärevuses keskne osa. Seda on oluline mõista, leidmaks, kuidas probleemist võitu saada. Peamine idee – see on ka kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) tuum – on: see, mida mõeldakse, mõjutab seda, mida tuntakse (ja mõistagi seda, mida tehakse). Mõtlemine võib vallandada ärevushooge („ma teen end täiesti lolliks“) ning see võib ärevust alal hoida. Mõtted, nagu „ma ei oska midagi öelda“, „nad hakkavad mind kritiseerima ja hukka mõistma, et olen selline idioot“, üksnes pikendavad kehva tunnet ning mõjutavad teistega käitumist. Lisaks võivad inimeste hoiakud, veendumused ja eeldused teha neid sotsiaalärevusele vastuvõtlikuks: „ma pole vastuvõetav sellisena, nagu olen“, „ma ei meeldi kellelegi, kes mulle meeldib“, „ma olen teistsugune või imelik“. Seega mõjutavad inimeste mõtted sotsiaalärevuse kujunemist ja püsimist. Kui suudetaks muuta oma mõtlemist, suudetaks muuta ka oma tundeid ja käitumist. Selles peatükis räägitakse mõtlemise osast sotsiaalärevuses.
Mõtted ei ole nagu laused, et algavad suure tähe ja lõpevad punktiga. Me lihtsalt väljendame neid lausetena, kui räägime. On mõtteid, mida on lihtne ära tunda, näiteks „kõik vahivad mind“ või „ma teen valesti“. Teiste puhul on see raskem, osalt seepärast, et neid ei sõnastatagi, näiteks teadmist, et „minust ei ole asja“. Tõepoolest, mõndagi, mida mõtleme, teame või mäletame, on äärmiselt raske sõnadesse panna. Mõte või tunnetus sisaldab endas nii seda, mis mõtetes toimub, kui ka otseseid mõtteid, näiteks hoiakuid, ideid ja ootusi; mälestusi, muljeid ja kujutlusi; veendumusi ja eeldusi. Meie sõnavaras on palju sõnu, millega oma mõtete sisu väljendada. Mõned tunnetuse tüübid on ilmsed ja kergelt äratuntavad, teised on komplitseeritumad, üks võimalus mõtete ja tunnete suhetest aru saada on defineerida tunnetuse eri tasandid: tähelepanutasand, automaatmõtete tasand, põhiveendumuste ja eelduste tasand. Neid ongi järgnevalt kirjeldatud, enne aga ülevaade sellest, milline osa on sotsiaalärevuses kujutlustel.
Esiteks, sotsiaalärevus mõjutab, mida märgatakse, millele pööratakse tähelepanu.
Rääkides oma bossi Michaeliga, hakkas Judyl äkitselt palav ja ta hakkas higist leemendama. Ta oli veendunud, et punastab, ja tahtis nägu peita. Judy pani tähele, et mees paistis jahe, ning see ajas naise segadusse. Ta polnud õieti kuulnud, mida mees ütles, ja mõtles, mida ta oli ise valesti teinud.
Don kuulas kõrvalistmel kahe töökaaslase tögamist. Ta märkas, et nad heidavad tema poole pilke, ja tundis, et sulgub endasse, otsides oma kesta all kaitset. Teda haaras hirm, et nad ütlevad talle midagi. Don oli liiga närvis ja ebakindel ning tundis hirmu, et ei suuda neile vastata, eriti veel midagi vaimukat ja teravmeelset, ja muretses, mida nad temast arvavad, et ta ei suuda nendega seltsida.
Niipea kui Judy ja Don läksid närvi, märkasid mõlemad, mis toimub nende sisemuses: häbipuna ja tahtmist endasse tõmbuda. Mõlemal oli raske säilitada sidet nende ümber toimuvaga, mõlemad keskendasid tähelepanu pigem endaga tegelemisele kui teistele. Kui kõik oli möödas, tuli ennekõike meelde see, kui halvasti ja rumalana nad olid end tundnud, mitte see, mida teised olid öelnud või teinud.
Need kirjeldused näitavad, kuidas sotsiaalärevus sunnib inimesi keskendama tähelepanu endale ja kuidas endale keskendunud tähelepanu süvendab veelgi inimese teadlikkust endast. Sotsiaalärevus teeb meid piinavalt teadlikuks iseendast ja tajutavatest vajakajäämistest. Raske on mitte märgata oma värisevaid käsi või kuumavat nägu, kui käed kord juba värisevad ja punastatakse. Olles neile mõtlema hakanud, saavad need mõtted valdavaks, nii jääb kõigele muule vähem tähelepanu. Ülalesitatud näites mõtles Judy, et pidi jätma tähele panemata midagi, mis tema ülemus Michael ütles, Donil polnud aimugi, millest tema kolleegid tegelikult rääkisid, kui ta märkas neid tema poole kiikamas, ega sedagi, mida nad tegid, kui tema oli oma kesta tõmbunud. Ainus, mida ta suutis meenutada, oli nende hääletoon.
Muidugi märkasid nii Judy kui ka Don alguses inimesi enda kõrval. Mõlemad olid valvsad olukordade suhtes, mida pidasid hirmutavaks, ja ettevaatlikud kõigi ohtude suhtes, mida võiks vältida. Säärane ülivalvsus on osa loomuomasest ohu vältimisest, mis juhib tähelepanu võimalikele ohtudele, niisiis olid asjad, millele Judy ja Don pöörasid tähelepanu, seotud neile omase hirmuga, nende sotsiaalärevusega. Judy tundis sotsiaalset alaväärsust ja küündimatust ning erilist ebamugavust, kui pidi rääkima ülemustega. Judy märkas, et Michael on üsna
