kui inimesed märkavad äkki oma tunnetes muutust, mida nad ei suuda mõista ega seletada, on abi mõtlemisest, kas neil võis olla kujutlusi. Näiteks mõistis vanema härra küsimuse peale erutunud sotsiaalärev naine alles hiljem, et tema erutuse põhjustas kujutlus, kuidas ta punastas, vastates kunagi onu piinlikkust tekitanud isiklikule küsimusele. See oli juhtunud perekondlikul koosviibimisel, kus onu oli paljude inimeste kuuldes nokkivalt pärinud tema isiklike suhete kohta noormehega, keda ta pidas (ekslikult) tema kavaleriks. Kui tütarlaps eitas nende suhet, jätkas onu nöökimist, andes mõista, et tüdruk ei räägi tõtt ja häbeneb seda tunnistada. Miski neid olukordi ühendav oli selle kujutluse talle taas pähe toonud ja ühes sellega kogu erutuse ja häbi, mille esimene kord oli temas algselt esile kutsunud.
Kujutlustele on omane põhineda konkreetsetel mälestustel ja neil võib olla tugev ning vahetu mõju sellele, kuidas inimene end tunneb, isegi kui mälestused pole selged ega täpsed, vaid pigem üldised muljed. Niisiis võib mälestus koolis klassi ees rumalana paistmisest, ülekohtusest kriitikast või süüdistamisest jätta ereda pildi, mis võib hiljem pähe tulla olukordades, mis on algse situatsiooniga kuidagi seotud. Näiteks võib sama kujutlus või mulje tulla pähe olukorras, mis tekitab samu tundeid, või olukorras, kus on mõningaid samu väliseid tunnuseid, näiteks räägib keegi samasugusel toonil, kasutab neidsamu sõnu või sarnaneb väliselt inimesega, kes kutsus esimesel korral need tunded esile.
Kui inimestel on kujutlusi endast, võib nende asetus kujutluses väljenduda ühel viisil kahest: nad võivad vaadata sellele justkui väljast sissepoole, nagu näeksid ennast kellegi teise vaatekohast, või seest väljapoole, nähes olukorda oma silmadega. Seest väljapoole vaadates keskendub tähelepanu teistele inimestele ja annab õige seisukoha inimeste kohta täpse info kogumiseks: nende tunnete ja reaktsioonide kohta, kas nad kuulasid, pöörasid tähelepanu, olid toimuvast huvitatud jne.
Sotsiaalärevuses inimesed räägivad sageli pigem esimest liiki kujutlustest: asjade nägemisest väljast sissepoole, nagu teiste inimeste seisukohast. Oma kujutluses näevad nad ennast nii, nagu oletavad teisi nägevat. Kui neil on palav ja nad on tüdinud, siis näevad nad kujutluses välja higise ja tüdinuna (isegi kui nende tunded polnud tegelikult teistele sugugi nähtavad). Sellel on mitu mõju. Esiteks paneb see neid end kehvemini tundma, sest süveneb veelgi teadlikkus sellest, kuidas nad end tunnevad ja kuidas teistele paistavad. Teiseks teeb suurem teadlikkus oma välimusest, isegi kui see on läbinisti ekslik, neid endast veel rohkem teadlikuks. Kolmandaks ei lase endaga tegelemine teistele tähelepanu pöörata, näha, mis tegelikult toimub ja mida see tähendab. Neljandaks näitab kujutlus pigem seda, mida sotsiaalärevuses inimene kardab, kui tegelikkust. Kui inimene kardab paista rumal, näeb ta end kujutluses just niimoodi. Et kujutlused on vägevad tähenduse kandjad, on kujutlusel vahetu mõju, isegi kui see esineb vaid põgusalt. Kujutlus, et paistetakse rumal, võib näiteks inimesele tähendada, et igaüks näeb kohe tema rumalust ja et ta on sotsiaalselt saamatu. Sel moel paistavad kujutlused kinnitavat põhiveendumusi, ehkki tegelikkuses ei saa nad teha enamat kui neid esile tuua.
Seda liiki sotsiaalärev ettekujutamine aitab seletada sümptomeid ja sedagi, kuidas need võivad äkitselt võimenduda. Probleemist jagusaamiseks oleks kasulik õppida kujutlusi teadlikult ohjama ja uurida, kuidas näha asju teisest vaatenurgast. Siia alla käivad näiteks ladusa ja toimiva suhtlemise ettekujutamine ning meenutused olukordadest, mis nähtud teistpidi, seest väljapoole, pöörates rohkem tähelepanu teistele inimestele ja kõnealuse seltskondliku ürituse üksikasjadele.
Ülaltoodud näidetest on selge, et mõistus leiab sarnase tähendusega sündmuste vahel seoseid ja kujutlused kannavad neid tähendusi kõige tõhusamalt. Kujutlused on lõppude lõpuks sisemuses tekitatud: neid tekitav ja nende kuju mõjutav vägi on seesmine. Kujutlused luuakse konkreetsete veendumuste ja eelduste taustal ning need peegeldavad veendumusi (kognitiivne raamistik, millega läheneme maailmale) piltide või sõnadena või sümboolselt, kas või unenägudes. Näiteks võib põgus kujutlus hetkest, mil kogelesite ja kõik teie öeldu paistis segapudruna, kanda endas mitmesuguseid tähendusi, nagu „ma teen end alati lolliks“, „ma ei oska inimestega rääkida“ või „keegi ei taha minuga tegemist teha“. Sageli ongi kujutluse kantav tähendus selle kõige olulisem kognitiivne osa ja tekitab kõige tugevamaid tundeid. Sotsiaalärevuses inimesed väljendavad just tähendusi, mida sisaldavad enda, teiste inimeste ja maailma kohta käivad veendumused. Need veendumused kajastuvad üsna otseselt kujutlustes, mis tulevad ärevust tundes pähe.
Kui sotsiaalärevus hakkab muutuma, muutuvad ka tähendused. Kui enesekindlus kasvab, siis pole ebaedul või pettumusel (näiteks kui keegi ei saanud teiega kinno tulla) enam algset tähendust, näiteks et ollakse põlatud ja kõigile vastumeelne. Selle asemel et äraütlemise kui isikliku tõrjumise märgi külge takerduda, on võimalik raamistikust välja astuda ja hakata teisiti mõtlema, proovides uusi tähendusi, nagu „võib-olla oli ta hõivatud“ või „pean rohkemate inimestega läbi käima“.
Mida tuleks arvestada
• Mõtlemisel on sotsiaalärevuses keskne osa.
• See, mida mõtlete, mõjutab seda, mida tunnete. See on kognitiiv-käitumisteraapia alus.
• Leidub mitut laadi mõtlemist (või tunnetust), mõtteid pole alati lihtne sõnadesse panna.
• Tuleks eristada kolme tunnetustasandit:
– mida märkate ja millele pöörate tähelepanu: sotsiaalärevuses inimesed märkavad seda, mis sobib kokku nende hirmudega,
– negatiivsed automaatmõtted: need on nagu teadvuse vool peas või sisekõne enda või teistega,
– põhiveendumused ja eeldused: siia kuuluvad veendumused enda, teiste inimeste ja maailma kohta.
• Kujutlused võivad mängida sotsiaalärevuses olulist, senini tunnustamata osa. Kujutlused on sageli põgusad, aga äratavad tugevaid tundeid ja peegeldavad nende aluseks olevaid tähendusi.
• Sotsiaalärevuse muutudes muutub ka suhtlemisprobleemide tähendus. Kui probleeme ei peeta enam nii tähtsaks, ei mõju need nii ängistavalt.
4. Kust sotsiaalärevus tuleb? Mis seda põhjustab?
Jim istus tööpäeva puhkepausi ajal kolleegide seltsis. Lobiseti rõõmsalt iga-aastase puhkuse võtmise uuest korrast. Vestluse lühikesel vaikushetkel küsis keegi Jimilt: „Mis sa arvad, kuidas need muudatused sind mõjutavad?“ Korraga oli Jimil peast kõik pühitud. Ta ei osanud midagi öelda. Ta arvas, et kõik vaatavad teda, ja järgnev vaikus, mil ta põrandat põrnitses, tundus kestvat terve igaviku. Viimaks suutis ta pomiseda: „Ma ei tea.“ Vestlus Jimi ümber jätkus, ent tema tahtnuks maa alla vajuda: rumalana, häbistatuna, enda peale vihasena, et ei suutnud vastata nii lihtsale küsimusele. Ta oli veendunud, et oli äsja kinnitanud üldmuljet endast kui täiesti saamatust inimesest.
Mis põhjustas Jimi ärevuse? Esimene vastus oleks: teised inimesed. Keegi esitas Jimile küsimuse, kõik ülejäänud vaatasid teda, kui ta üritas sellele vastata, ja Jimi jaoks põhjustasid probleemi teised inimesed. Esitatud küsimus pühkis peast kõik minema ning käivitas sündmuste jada, mida ta pidas ülimalt piinlikuks, nii et ta tundis end lõpuks rumala, enda peale vihase ja ärevana, pidades juhtunut teda õõnestavaks ja alandavaks. Kui keegi poleks talle küsimust esitanud, poleks midagi juhtunud.
Probleemil on loomulikult rohkem põhjusi, kuid kõige tähtsam on aru saada, et selle vallandab vahetult kõigest üks kaasaaitav tegur. Põhjused on alati komplekssed, seepärast ongi raske vastata konkreetsel sotsiaalärevuse juhtumil küsimusele „miks?“ ja konkreetse sotsiaalärevuses inimese küsimusele „miks just mina?“. Probleemile aitavad kaasa paljud tegurid ja teevad seda mitmeti. Igale inimesele on olulised
