välja minna jõuab mõnel teisel õhtul kah.”
Julia läks uuesti toaukse poole, kuid enne uksest väljumist pööras tüdruk ennast veel kord ringi ning lehvitas Leale naeratades:
„Ma helistan sulle õhtul ja ütlen, millal ma tagasi tulema hakkan, eks?”
Lea noogutas nõusoleku märgiks ja lehvitas Juliale vastu. Ning läinud sõbranna oligi. Tüdruk kuulis veel vaid eemalduvaid samme trepil ning seejärel valitses kogu majas täielik vaikus. Hetke paigal seisnud, istus Lea samale toolile, millelt Julia äsja tõusnud oli. Tüdruk, selle asemel et õhtuseks väljaminekuks ennast valmis sättima hakata, avas hoopis interneti ja logis ennast sisse Tartu ülikooli kodulehele. Toksis nõutud kasutajatunnuse ning salasõna ettenähtud kohtadesse ja hakkas uurima, kas uue õppeaasta kursuste kohta ka mingit täpsemat infot juba üles riputatud oli. Ilma parima sõbrannata poleks ta õhtul nagunii kusagile välja kohvitama minna tahtnud.
Mõlemad tüdrukud olid vaatamata suurele konkursile saanud kaks aastat tagasi, kohe pärast keskkooli lõpetamist, sisse Tartu ülikooli ning õppisid nüüd filosoofiateaduskonnas inglise keelt ja kirjandust. Ning sarnaselt Juliaga oli ka Leal plaanis aasta pärast oma õpinguid magistriõppes jätkata.
Olgugi et tüdruk lugemisele keskenduda püüdis, läksid ta mõtted ikka ja jälle tahtmatult äsja kuuldud uudise juurde. Mingi seletamatu ning kummaliselt rahutuks tegev sisetunne ütles Leale, et sel tänasel telefonikõnel oli Julia edaspidisele elule hoopis suurem tähendus, kui neile praegu esmapilgul välja paistis. Ja seega – tema enda omale kaudselt ju samuti.
Leidmata õpingute kohta midagi uut ja olulist, sulges Lea arvuti ning jäi tükiks ajaks mõtlikult aknast välja, sedasama Oa tänava vastasmaja heleroheliseks värvitud puidust seina vaatama. Nagu oleks sinna vahepeal midagi tähtsat kirjutada võidud. Kandikul jahtuv tee ja võileivad ei tulnud talle enam üldsegi meelde.
Julia astus peatuses bussist maha ning hakkas kohe kiirel sammul vanaemakodu poole kõndima, saatjaks ammugi tuttav külavahetee ja taamal roheline metsatukk, kuni must, ilmselt äsja üles küntud ning värske mulla järele lõhnav põllusiil viis välja vana, kollaseks värvitud kahekordse majani. Vanaemamaja. Julia vaatas seda aastatega talle nii armsaks saanud puust ehitist ja naeratas nukralt. Olgugi et isa oli talle umbes kolme aasta eest ootamatult oma tütre ellu ilmudes pärandanud Elvas asuva suure eramaja koos seda ümbritseva korras aiaga, polnud Julia viimasest kunagi mõelnud kui oma tulevasest kodust. Vanaemamaja oli kodu – oli seda olnud Juliale juba sellest ajast alates, kui ta ilmavalgust nägi ning mäletamagi hakkas. „Tegelikult ju kohe sünnihetkest peale,” mõtles Julia. Kuhu mujale kui siia, vanaemakoju, tookord veel ise alaealine Hille oma häbiga saadud lapse siis ikka viima oleks pidanud.
Ja vanaema Ellen! Olgugi et memm juba rohkem kui kolm aastat tagasi jaanipäeva paiku suri ning nüüd kiriku juures surnuaial oma viimast und puhkas, tundus Juliale ikkagi, et vanaema oleks nagu kogu aeg kusagil siinsamas, lähedal olnud. Tegelikult oli vanaema Elleni kaotus Juliale hoopis rängemalt mõjunud, kui tüdruk seda välja paista lasi. Oli ju just vanaema see, kes kõik need kuus pikka aastat, kui Hille ise Soomes elas ja töötas, Juliale ema eest olnud oli ja teda nagu oma last kasvatas. Ning tol aastatetagusel suvepäeval, kui Ervin oli lõpuks nõuks võtnud oma tütar esimest korda elu jooksul üles otsida ning teda siia vaatama tuli, oli see olnud just vanaema Ellen, kes isale esimesena andestas. Andis vastuseid küsimata Ervinile andeks kõik need kibedamast kibedad pisarad ja suure südamevalu, mis isa poolt hüljatud lapsele elu jooksul osaks olid langenud.
Niimoodi omi mõtteid mõlgutades oli Julia ootamatult kohale jõudnud. Tüdruk avas aiavärava ja astus kahe vana sirelipõõsa vahelt edasi maja välisukse suunas. Nagu möödaminnes märkas ta sealsamas aianurgas kasvavat vana ja suurt leinakaske oma pikalt alla rippuvaid oksi kiigutamas. Kõik oli nii nagu tavaliselt. Ent ometi oli midagi, mis Julial seekord vanaemamaja õuele astudes naeratamise raskeks tegi. Onu Jüri oma Piretiga! Mis näo ema küll teeb, kui kuuleb, mida tütar talle täna õhtul rääkima oli tulnud? Millegipärast ei suutnud Julia endale ettegi kujutada, millise vastukaja uudis emas esile võiks kutsuda. Pärast seda, kui onu mõne aasta eest, ilmselt osaliselt küll oma naise õhutusel, kuid suuremalt jaolt siiski just oma suurest rahahimust, vanaemamaja endale oli saanud ning selle siis pikemalt kaalutlemata müüki pani, oli Hille ju kõigi kuuldes selge sõnaga välja öelnud, et Jüri-nimelist venda tal enam ei ole. Ja mis siis nüüd saama pidi hakkama?
Hetke veel välisukse taga kõhelnud, astus Julia lõpuks siiski otsustava sammuga kotta ning avas esikusse viiva ukse. Maja soojast sisemusest tulvas tüdrukule vastu nii tuttavat ja turvalist vanaemakodu lõhna. Seda, et igal kodul ja majal oli just ning ainult sellele kohale iseloomulik ning ainulaadne hõng, oli Julia juba ammugi tähele pannud. Lea kodul Oa tänavas oli selline mõnus ja mahe vana puumaja natuke tolmune lõhn. Vanaema Mare maja Elvas hõngus alati, vaatamata aastaajale, kuivatatud õunte ja puhtuse järele. Aga niisugust magusat lõhna nagu vanaemakodul ei olnud mitte kusagil mujal maailmas. Vähemalt Julia arvates mitte. Juba ainuüksi selle lõhna pärast oleks tüdruk tahtnud siin majas lõputult olla ja elada. See oli ka üks ja peaaegu ainuke põhjus, mille pärast tüdruk oma kolmeaastast väikevenda kadestas. Nimelt, kui isa lapsepõlvekodu Elvas oli Juliale pärandatud, siis vanaemakodu pidi praegu veel oma kõveratel jalgadel paterdav ning rõõmsalt naerda pugistav Arturist vend kunagi edaspidi endale saama.
Teine põhjus, mille pärast Julial väikevenda vaadates tihtipeale okas südamesse torkas, oli isa ise. Temal, Julial, polnud kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani isa olnud. Kui muidugi ema vendadest teine, Jürist paar aastat noorem Kalle, välja arvata. Onu oli tol ammusel ajal, kui Julia veel pisike plikatirts oli, tal tihtipeale lubanud enda kohta „isa” öelda. Eriti just nendel kordadel, kui Kalle oma õetütre Tartusse kaasa võttis ja lapse kas siis kohvikusse jäätist sööma või kinno viis. Kolme Kraani kinno, nagu nad seda tookord omavahel naerdes nimetasid. Kino nimi oli muidugi Ekraan, ent katusele kinnitatud ja hämaras helendama hakkav sõna oli kirjutatud selliste vanaaegset käekirja meenutavate tähtedega. Ja Julia, kes tol korral just lugema õppis, oli suure E ja numbri „3” omavahel nähtavasti lihtsalt segi ajanud. Miks ta siis muidu ühel ilusal talveõhtul keset Riia tänavat, sõrm suus, äkki heast peast seisma oli jäänud ja Kalle käest küsinud, et onu, miks selle kino nimi Kolm Kraani on. Mees polnud esialgu arugi saanud, mis kolmest kraanist laps räägib. Aga kui Julia näpuga kino katusel helendavale sõnale osutas, sai päris palju nalja. Ja neile kahele – Juliale ja Kallele – jäigi see Riia maanteel asuv ehitis sellest hetkest alates Kolme Kraani kinoks.
Onu Kallet meenutades tõusis Juliale nüüd iga kord tahtmatult nutt kurku, sest magas ju seegi talle nii kallis inimene juba tublisti üle pooleteise aasta sealsamas külakalmistul, oma ema Elleni ning teiste, juba varem ees läinud sugulaste kõrval, külmas ja pimedas hauakoopas. Parandamatu kopsuvähk, olid arstid ilma suurema ilutsemiseta onule endalegi otse välja öelnud…
Niimoodi mõtetes seal esikus seistes ja vanaemakodu lõhna endale sisse hingates polnud Julia ema ilmumist köögiuksele esialgu tähelegi pannud. Alles Hille üllatunud hääl tõi tüdruku tagasi reaalsesse maailma ning samas meenus Juliale ema nähes ka tema enda seekordse ootamatu kojutuleku põhjus.
„Noh, sina siin poolpimedas esikus siis kobistadki,” ütles Hille, heitnud põgusa pilgu tütrele. „Miks sa mulle ette ei helistanud, et täna õhtul maale tuled? Ma oleksin sul linnast poest paar liitrit piima kaasa osta palunud,” kuulis Julia ema eemalduvat häält endale veel üle õla ütlemas. Hille oli rääkides tagasi kööki läinud, toidulõhnade järgi otsustades ennist pooleli jäänud õhtusööki edasi tegema.
Julia lükkas suvised lahtised rihmikud jalast ning astus ema järel samuti kööki. Ennast suure söögilaua äärde istuma sättides vaatas tüdruk ema askeldamist pliidi ees hetke vaikides pealt. Tahtmatult tuli talle meelde vanaema Ellen, kes Julia mälestustes sageli just sellesama vana puupliidi ees süüa tegi, käed kindlate liigutustega
