midagi rohkemat öelda jõudis, hakkas aga Julia käekotis hoopis telefon helisema. „Alari,” teatas tüdruk juuresolijaile kidakeelselt, ise juba toolilt kiiruga püsti tõustes ning kõnele vastates. Teised tüdrukud jäid omavahel edasi vestlema, samal ajal kui Julia kohvikust välja tänavale astus, et noormehe häält paremini kuulda. Kohvikus sees oli selleks liiga palju suminat.
Kui Julia mõne aja pärast tagasi lauda ilmus, polnud seal enam kedagi teist peale Lea istumas näha.
„Kus siis ülejäänud tüdrukud on?” küsis Julia sõbrannalt, ise otsivalt pilku kohviku saalis ringi käia lastes. Varajasest pärastlõunasest ajast hoolimata oli kohvik rahvast täis ja peaaegu iga laua ümber istus mõni suurem või väiksem noorte inimeste seltskond. Kas või ainuüksi sellest võis teha kindla järelduse, et uus ülikooliaasta oli jälle alanud ning tudengid tagasi Tartusse tulnud.
„Läksid juba,” oli Lea lühike vastus. „Sul oli ju nii pikk kõne, et oota end või halliks.” Olgugi et öeldu sisu võinuks ka etteheitvalt kõlada, oli sõbranna hääl naerune. „Mida te Alariga siis õhtuks kokku leppisite?”
Julia polnud tähelegi pannud, et nende kõne nii kaua oli kestnud. Oma käekellale põgusat pilku heites jahmus ta aja sedavõrd kiirest kulust ka ise. „Ei leppinud me veel midagi täpsemat kokku,” vastas ta tagasi oma kohale istudes. „Alari läks praegu korraks veel raamatukokku ning tuleb sealt siis kohe siia. Eks me seejärel räägime täpsemalt ning vaatame seda asja. Mina peaksin täna ööseks vist ikkagi Elvasse minema. Vanaema on juba mitu päeva helistanud ja küsinud, kas ma tema juurde siis enam üldsegi ei jõua.”
Hetkeks sigines lauda vaikus. Siis küsis Lea: „Mida tähtsat sa mulle ennist rääkida tahtsid?”
See, et Julia juba mitu päeva natuke kummaline ja äraolev oli olnud, polnud ka Leale märkamatuks jäänud. Aga ise sõbrannalt asja kohta lähemalt järele pärima hakata ta ka ei tahtnud. Küll Julia ise räägib, kui õige aeg kätte jõuab, oli Lea kindel. Ja siiani polnud nende kahe vahel veel midagi saladuseks või ära rääkimata jäänud.
„Mäletad, kui Alari augusti viimasel päeval tagasi Tartusse tuli…” Olgugi et mõte oleks nagu poolikuks jäänud, Julia vaikis.
„Muidugi mäletan, miks ei mäleta,” vastas lõpuks Lea, ise sealjuures heatahtlikult naeratades. „Kuidas seda olekski võimalik unustada! Seisis äkki seal meie ülemise korruse ukse taga, ise magamatusest ning suure ja raske seljakoti all kokku vajumas. Aga sind nähes unustas isegi tere ütlemast, väsimusest rääkimata! Nagu uus elu oleks mehele korrapealt sisse tulnud!” Ja jälle hakkas Lea naerma. Kui lauda seejärel jällegi vaikus tekkis, küsis tüdruk äkki sõbrannale tõsiselt otsa vaadates: „Miks sa nüüd äkki sellest rääkima hakkasid? Julia, kas Alariga on midagi pahasti?”
„Ei!” kuulis Lea teist endale kiiresti vastamas. „Alariga pole midagi pahasti. Aga ma pean sulle sellega seoses midagi rääkima. Midagi hästi olulist, mis siis juhtus.” Julia nihutas nagu alateadlikult ennast koos tooliga veel rohkem sõbranna poole ning jätkas vaikse häälega: „Me olime mõlemad teineteise nägemisest nii pikkade kuude järel nagu arust ära. Saad aru? Mul ei tulnud tol hetkel meeldegi, et ma polnud juba mitu kuud neid beebipillereid võtnud. Ning Alarile ei tulnud ilmselt ka pähe küsida, et kas ja kuidas…” Julia hääl vakatas. Ent natukese aja pärast lisas tüdruk: „Me pole varem mitte kunagi niimoodi ettevaatamatud olnud!” Viimane lause, olgugi väga vaikse häälega öeldud, mõjus kuidagi eriti ärevakstegevalt.
Lea oli kogu selle aja, kui Julia rääkis, viimasele ainiti ning vaikides otsa vaadanud. Alles seejärel, kui sõbranna ilmselgelt enam midagi lisada ei kavatsenud, avas Lea lõpuks ka oma suu, ja Julia millegipärast jääkülmaks muutunud käest kinni haarates ning seda kõvasti pigistades ütles tüdruk:
„Kuule, ära praegu veel ilmaasjata muretsema hakka! Küll sa näed, et midagi ei juhtunud.” Lea sõnad olid hetkeks nagu rahustav palsam Julia kõrvadele. Alles sel hetkel tajus tüdruk, kui väga ta tegelikult oma sisimas kogu aeg peljanud oli. „Nüüd on sellest varsti kaks nädalat möödas ja siis teeme sulle südame rahustamiseks rasedustesti ära,” kuulis Julia sõbrannat juba hoopis reipamal ning otsustust täis häälega jätkamas. „Siis näed oma silmaga, et kõik su kartused ja hirmud täiesti asjatud on olnud. See peaks küll uskumatu kokkusattumus olema, kui kohe esimesel korral midagi niisugust juhtub.” Seda öelnud, jõi Lea oma mahlaklaasi ühe sõõmuga tühjaks.
„Hea ja asjalik sõbranna,” mõtles Julia paar korda sügavalt sisse ja välja hingates. „Muidugi, kuidas ma ise ei tulnud sellele, et rasedustest teha.” Kuid sealsamas tabas teda uus ja hoopis hirmuäratavam ängistus. Midagi, mille mõte talle sõbranna sõnadest alles nüüd pärale jõudis. Ning lauanaabrile uuesti otsa vaadates ütles Julia äkki ärevusest värisema hakanud häälega: „Aga minu emaga ju just nii juhtuski! Selle esimese ja ainsama saatusliku korra järel sündisin siia maailma mina!”
„Ära võrdle ennast oma emaga,” vastas Lea, kulmud kortsus, pead raputades. „Mõtle, tema oli tol korral ise alles alaealine, viieteistkümneaastane laps! Sina oled nüüdseks täiskasvanu ning saad ja suudad juba praegu ise oma asjade eest vastutada. Ükskõik, mis ka ei juhtuks! Ja pealegi on sinul Alari. Tema armastab sind tõeliselt! Kuuled, tõe-li-selt! Ja isegi siis, kui midagi nii ebareaalset peakski…”
Veel enne, kui Lea oma mõtte lõpetada sai või Julia midagi vastata jõudis, kuulsid mõlemad tüdrukud Alari enda häält neile ütlemas:
„Noh, mis siis nüüd lahti on?” Noormehe naerukil näost õhkus enesekindlust ja suurt rahulolu, kui ta nende laua kõrvale seisma jäi. „Teil on mõlemal peas sellised näod, nagu oleksite just tonti näinud.”
Tüdrukud vahetasid omavahel korraks kiiresti pilke ning pöörasid seejärel pead nagu kokkulepitult rääkija suunas. Esimesena sai sõnad suhu tagasi Lea.
„Tonti muidugi,” vastas tüdruk teeseldult lõbususega hääles. „Tüdrukute jutud ongi sellised! Nagu sa seda ise ei teaks. Ja pealegi olen ma juba tükimat aega oma tühjaks joodud mahlaklaasi demonstratiivselt käes keerutanud, aga mitte ühtki printsi pole valgel hobusel kusagilt välja ilmunud, et mulle baarist uut jooki tooma minna.”
„Noh, sellise tühise asja pärast nagu olematu kuningapoeg nüüd niimoodi näost kaame olla,” muigas Alari. „Kahjuks või õnneks olen ma juba oma südame ära andnud ja printsi minust sulle enam ei saa.” Oma viimaste sõnade ajal vaatas Alari pika pilguga tähendusrikkalt Julia poole. „Aga kui ma muus osas kõlban, siis sekelduse tühja mahlaklaasiga võin ma küll kohe ruttu korda ajada,” vastas ta nüüd jälle Leale otsa vaadates, ise tüdrukule samal ajal veel ka poisikeselikult silma pilgutades. Ning pöördus seejärel taas hoopis Julia poole: „Ja mida prints oma kõige-kõige-kõigele tuua võiks?”
Julia naeratas tahtmatult noormehe sõnade peale. „Oh, Alari, Alari, kui sa ometi teaksid, mida me Leaga tegelikult just äsja arutanud olime! Aga võib-olla ongi parem, et sa nendest naisteasjadest praegu midagi ei tea. Eriti, kui kõik lähebki täpselt nii, nagu sõbranna ennist ütles. Et kogu minu hirm ja kartus ongi ainult liiga vilka ettekujutuse vili. Ning tegelikult pole mitte kui midagi juhtunud ega hakkagi enne õiget aega juhtuma. Muidugi on see just ja nimelt nii! Peab olema,” sisendas Julia endale veel kord. Ning ennast selle viimase mõttega maha rahustanud, palus Julia noormehel ka endale baarist uus klaasitäis ploomimahla tuua.
Mõlemad tüdrukud saatsid Alarit pilguga, kui too kindla sammuga läbi kohviku baarileti poole suundus. Ilus ja pikk noormees oli Julial, seda ei saanud eitada. Tumedate, vaid aimatavalt lokki hoidvate juustega ja atleetliku kehaehitusega. Selle viimase eest hoolitses Alari kohe eriliselt, käies igal nädalal paar-kolm korda kindlasti jõusaalis trenni tegemas. Kui Alari baarileti äärde jõudis ning ennast seal keskmiselt
