pidid äärepealt naeru kätte ära surema. Aga Karlakonts oli, ise käsipõsakil lauale toetudes, kõik lollused kõrvust mööda lasknud ning terve selle aja ainult tüdruku pluusi laiast kaelaaugust üksisilmi sisse vahtinud. Kui kursuseõde lõpuks vait oli jäänud, küsis vanamees ainult, kas juba ongi kõik. Kui tüdruk seepeale noogutama hakkas, kirjutanud Karla matriklisse hindeks väga hea. Ainuke kommentaar oli, et vastus tikkus natuke nagu liiga lühikeseks jääma, järgmisel korral valmistugu neiu pikemaks vestluseks. Nagu mingit vestlust üldse toimunud olekski.
Kui Alari lõpuks vait jäi, küsis Piret:
„Kuule, ega sul äkki omi varasemate kursuste konspekte enam juhuslikult alles pole?”
„Muidugi on! Ma pole siiani veel midagi ära visata raatsinud,” oli Alari kiire vastus.
„Aga kas sa neist mõne minule raatsiksid natukeseks ajaks laenuks anda? Näiteks needsamad keemia alused?” küsis Piret, ise sealjuures koketselt sädistades ning oma säravate silmadega Alarile otsa vaadates. Julial läks tema libedast hääletoonist ja pikkade ripsmete plaksutamisest äkki süda pahaks.
„Muidugi võin anda, kas või päriseks!” vastas Alari ja vaatas nüüd esmakordselt Piretiga vestlemise ajal ka Julia poole. „Või mida sina sellest arvad? Saaksingi niimoodi riiulid igasugusest vanast prahist üks-kaks tühjaks teha. Ei pea kolides hakkama neid vanu konspekte prügikasti vedama.”
Enne kui Julia midagi vastata jõudis, küsis Piret:
„Kolides? Kuhu sa siis Tartust minna kavatsed?”
Kui Alari vastuseks ainult suud maigutama jäi, selgitas Julia Piretile ise:
„Noh, Tartust ei kavatse me Alariga küll kusagile kaugemale ära minna. Loodetavasti leiame endile alustuseks näiteks kas või vanast heast Supilinnast väikse, toreda ja mitte väga kalli üürikorteri.”
Kas see ainult näis Juliale nii või libises üle Pireti näo hetkeks tõesti nagu mingi hall vari. Ent juba järgmisel hetkel ütles tütarlaps pealtnäha siira ja sooja naeratusega:
„Soovin teile õnne!” Ning seejärel, nagu poleks Alarit enam lauas olnudki, pooleldi sosistas neiu ainult Julia poole pöördudes tehtult vandeseltslasliku häälega: „Hakka sind nüüd või lausa kadestama, et sa endale nii targa, toreda ja igati asjaliku noormehe oled leida osanud!”
Pireti sõnadest suuremat välja tegemata pöördus Julia nüüd viimaks hoopis Alari enda poole. „Ma pean sinuga ühest asjast rääkima.” Pärast neid sõnu tekkis lauda paljutähendav vaikus. Ent selle asemel, et Julia ilmselgelt vihjatud soovist lõpuks ka omaette jääda karvavõrdki välja teha ning tagasi oma seltskonna juurde minna, istus Piret liikumatult Alari kõrval ikka edasi. Julia tundis, kuidas tal plika käitumise peale äkki sisikonnas sapp tõepoolest vihast lausa keema hakkas. Muidugi sai see tüdrukunähvits kõigest ja veel vägagi hästi aru! Ainult et ilmselt ei olnud tal esialgu plaaniski nende lauast kusagile ära minema hakata. Kuid täpselt sama vähe nagu Piret tahtis lahkuda, tahtnuks ka Julia Alarile oma onutütre juuresolekul õhtusest Elvasse sõitmise plaanist rääkima hakata. Millegipärast tundus talle, et mida vähem Piret nende elust teab, seda parem.
Lõpuks katkestas juba lausa piinlikuks muutunud vaikuse siiski Piret ise. Oma pisikesest ning elegantsest roosat värvi Dolce & Gabbana käekotist pastakat ja paberit välja otsides ütles tüdruk Alari poole vaadates: „Helista mulle, kui sul aega on, ja ütle, kuidas ma need sinu vanad keemiakonspektid võiksin enda kätte saada. Ega mul nendega just teab mis tulist kiiret praegu küll veel pole, aga ikkagi oleks hea õppimisega juba lähiajal pihta hakata. Mina nimelt ei kavatsegi oma hindeid dekoltee suuruse või napi seelikuga välja lunastama hakata. Sellest võib see Karla või mis ta nimi nüüd oligi küll ainult und näha!”
Viimased laused oli Piret öelnud juba nii ülbelt iseteadliku ning üleoleva põlastusega hääles, et see isegi heatahtlikult meelestatud Alari korraks tahtmatult muigama pani. Rääkimise ajal oli onutütar jõudnud oma kalendermärkmikust ühe heleroosadest lehekülgedest ettevaatlikult välja rebida ning kirjutas sellele nüüd selge ja korraliku koolitüdruku käekirjaga nii oma nime kui ka telefoninumbri. Paberilehe seejärel hoolikalt kaheks kokku murdnud ning Alarile ulatanud, naeratas ta noormehele paljutähendavalt jumalagajätuks. Lõpuks ometi tõusis tüdruk oma seniselt istumispaigalt püsti ning hakkas tagasi oma endise seltskonna poole liikuma. Vaevalt paar sammukest astunud, peatus ta siiski veel kord põgusaks hetkeks ning ütles pooleldi üle õla ja nagu vaid kohustuslikku viisakust üles näidates ka Leale ning Juliale lühidalt head aega ning läks siis enam kordagi nende laua poole tagasi vaatamata oma teed.
Veel hetke saatis Alari Piretit pilguga, tõusis siis ja pani äsja talle ulatatud roosaka paberilehe hoolikalt oma teksapükste tagataskusse varjule. Uuesti toolile tagasi istudes vaatas noormees nüüd ainuüksi Julia poole ning küsis: „Mida sa tahtsid mulle ennist rääkida?”
„Sõidame täna õhtul koos Elvasse,” pahvatas Julia nüüd ilma pikema sissejuhatuseta. Ent veel enne, kui ta oma lühikese lause lõpetada oli jõudnud, pani ta tähele, kuidas noormehe nägu tema vastas üheainsama hetkega tõrkuvaks muutus. Täiesti ilmselgelt ei tahtnud too ööseks vanaema Mare juurde minna. Ära ootamata, mida Alari öelda kavatses, ohkas Julia sügavalt ning jätkas ise: „Kas sa mind vähemalt rongi peale tuled saatma?”
„Muidugi tulen!” Noormehe hääl oli asjade sellise pöörde peale muutunud nii rõõmsaks, nagu oleks ta ühekorraga mingist suurest ja ebameeldivast koormast alatiseks lahti saanud. Miks need kaks Juliale nii tähtsat ja lähedast inimest omavahel läbi ei saanud, seda ei suutnuks vist keegi mõistlikult ära seletada. Lihtsalt oli nii ja kõik. Kohe esimesest silmapilgust ja käepigistusest peale. Nagu kunagi aastate eest oli üks ema soomlasest elukaaslane – Eero-nimeline – Juliale endale ka kohe algusest saadik ning ilma mingi nähtava põhjuseta lausa füüsiliselt vastik olnud. Õnneks sai lõpuks ka emale endale selgeks, et too mees oli täielik siga ja igati väärt Julia põlglikku suhtumist. Aga Alari polnud ju mingi säärane tegelane, ja ometi ei meeldinud noormees vanaema Marele kohe mitte üks põrm. Ning ega Alari selles osas vanaemast karvavõrdki maha ei jäänud. Selline tunne oli neil kahel täiesti ilmselgelt vastastikune.
Õhtune Elvasse sõitev rong oli inimesi lausa puupüsti täis. Julial vedas, et ta endale viimasest vagunist ühe vaba koha leidis. Istuda tuli tüdrukul seal küll seljaga sõidusuunas, kuid see-eest oli tegemist lausa aknaaluse ning lisaks jaamahoone poole jääva kohaga. Viimane seik oli eriti tähtis, sest nii sai Alari temast vaid paari sammu kaugusel perroonil seistes ning läbi kriimulise aknaklaasi vaadates näha, kuidas tüdrukul rahva seas nii enda kui ka oma koti korralikult paigalesättimine korda läks. Õnneks polnud Julial teab mis pikk sõit.
Kui rong lõpuks nõksatades kohalt võttis ning seejärel aeglaselt edasi liikuma hakkas, surus noormees väljaspool oma käe vastu tolmust aknaklaasi. Julia tegi vagunis samuti ja nii nad seal teineteisele läbi kriimulise aknaklaasi otsa vaadates käsi vastamisi hoidsid. Muidugi armastas Alari teda!
Ometigi meenus tüdrukule ikka ja jälle eelnev õhtupoolik kohvikus ning ega see praegusel hetkel just kõige parem mälestus polnud. Piret! Et onutütar pidigi just täna oma seltskonnaga samas kohvikus olema! Pärast Pireti lahkumist nende lauast ei olnud keegi neist kolmest enam kordagi tema nime suhu võtnud. Ilmselt sai lõpuks ka Alari ise aru, et kahe sugulase vahelised suhted päris korras ei olnud. Enne rongile tulekut Supilinnast läbi põigates, et vanaema juurde sõiduks endale kott kaasa pakkida, oli Lea täiesti tõsimeeli arvanud, et Julial kannataks teatud asjaoludest ka noormeest valgustada. Edasiste arusaamatuste ärahoidmiseks – nagu sõbranna paljutähendavalt märkinud oli. „Ilmselt oli Leal õigus – esimesel sobival võimalusel räägin Alarile, millise onuga siin tegelikult tegemist on ning mis aastate eest vanaemamajaga seoses õigupoolest juhtus,”
